Galina Timtšenko, Venemaa ajakirjanik ja veebiväljaande Meduza peatoimetaja:
Olukord Venemaa meedias on minu arvates katastroofi äärel. Paljud sõltumatud massiteabevahendid on väljasurev liik. Püüan selle iseenesest üpris lihtsa mõtte faktide abil teieni tuua. Surve veel alles jäänud sõltumatutele meediaväljaannetele ei alanud kuu-kaks ega ka pool aastat tagasi, ja ei alanud mitte Krimmist ja konfliktist Ida-Ukrainas. Enda jaoks olen selle alguse määranud 2011. aasta detsembrisse. Just täna saab kolm aastat kuulsast Bolotnaja väljaku miitingust. 2011. aasta talve massiline protest duumavalimiste võltsimise vastu oli võimudele ajendiks, et asuda taga kiusama sõltumatuid massiteabevahendeid. Survet avaldatakse igal rindel. Meie seadusandlik organ – Riigiduuma – on keelamise tuhinas ületanud kõik võimalikud piirid. Kui meil varsti keelatakse hingamine, siis teadke, et see võeti vastu hääletusel ja erapooletuid ei olnud. Peale kõige muu avaldatakse survet massiteabevahendite omanikele. Kestab majanduslik surve. Lisaks on olemas otsesed kutsekeelud sõltumatutele ajakirjanikele.
Kui me räägime seadusandliku keelamise tuhinast, mis Riigiduumat on tabanud, siis siin ma saan tuua ainult mõned näited, uskuge mind, tohutust hulgast seadusest, mis viimase pooleteise aasta jooksul vastu on võetud ja mis kõik ühel või teisel kombel piiravad massiteabevahendite vabadust. Miks see on tähtis? Asi on selles, et nende seadustega rikub Riigiduuma eelkõige õigust pääseda ligi vabale informatsioonile.
Toimuv meenutab veerevat lumepalli. Näiteks viimase aasta jooksul viidi sisse muudatused Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksisse, sh ekstremismi paragrahvi. Praegu võib selle paragrahvi alla langeda iga infokanal, mis annab sõna inimesele, kes kahtleb selles, kas Krimm ühendati seaduslikul viisil. Igasugust kahtlemist Venemaa Föderatsiooni territoriaalses terviklikkuses – aga seaduse järgi kuulub Krimm praegu Venemaa koosseisu – vaadeldakse kui ekstremismiakti. Mis karistuse see kaasa toob? Lisaks trahvile ja võimalikule vanglakaristusele kaotab selle paragrahvi alusel süüdi mõistetu õiguse töötada mõnel erialal, sh ajakirjanduses. Laiendatud on riigireetmise ja spionaaži mõistet. Näiteks riigireetmist käsitatakse praegu nii: andmete edastamine, abi andmine välisriikidele, rahvusvahelistele või välismaa organisatsioonidele, kui nende tegevus on suunatud Venemaa julgeoleku vastu. See on väga laialivalguv ja vabalt tõlgendatav sõnastus. Näiteks on juba selgitatud, et rahvusvahelistele vaatlejatele valimisvõltsimistest teatamist võib võtta riigireetmisena ja seda karistatakse 10–12-aastase vabadusekaotusega.
Või näiteks seaduseelnõu massiteabevahenditest-välisagentidest. Võib-olla te teate, et Riigiduuma otsustas täna, et see seadus jõustub pool aastat varem. Nii et juba alates 2015. aasta septembrist ei tohi välisinvestorid omada massiteabevahenditest rohkem kui 20 protsenti.
Informatsiooni, infotehnoloogiat ja infokaitset käsitlev seadus keelab meil mitte ainult kutsuda inimesi kooskõlastamata miitingutest osa võtma, vaid ka neist miitingutest informeerida. Aga tuletagem meelde, et seaduse järgi on miitingud ja massiüritused iseloomult teatamispõhised. See tähendab, et inimesed, kes organiseerivad mõne protestimiitingu, või ürituse, või kõigest piketi, peavad võimudele ainult teatama, et neil on teatud ajal teatud kohas üritus. Meil aga on kujunenud loapraktika. Ja kui miiting ei ole võimudega kooskõlastatud või kui võimud ei ole andnud luba, siis sellest teavitamine võib viia avaldamiskeeluni või näiteks internetiväljaande blokeerimiseni. Nii ei tohi informeerida isegi nende nördinud inimeste protestimiitingust, kes ei taha, et nende elamukvartalit tihendataks, kui see miiting ei ole võimude poolt lubatud.
Lastekaitseseadus tundub olevat nagu õige seadus, mis kaitseb kahjuliku informatsiooni eest. Aga kuulame, kuidas kõlavad formuleeringud selles seaduses. See näeb ette karistusi mis tahes teadete eest, mis võivad potentsiaalselt tekitada kahju alaealisele, võivad saada teda destruktiivsele tegevusele ärgitavaks motiiviks, tekitavad talle moraalset kahju või kutsuvad esile hirmutunde. Aga igasugune uudis näiteks tulekahjust võib last hirmutada. Iga massiteabevahend, kes teatab kas tulekahjust või katastroofist või lennuki allakukkumisest, langeb potentsiaalselt selle seaduse alla. Karistus: administratiivtrahv või väljaande tegevuse peatamine kuni kolmeks kuuks.
On ettevalmistamisel mõned nn puhta interneti kohta käivad seadused. See tähendab kogu internetiliikluse filtreerimist juba selle sisenemisel Venemaale. Nii et ligipääsu soovimatutele ressurssidele võib piirata igal ajal. Ma ei räägi sellest, et loomulikult võeti meil vastu seadus usklike tunnete solvamisest. Tõsi küll, ateistide tunnete solvamist pole keegi käsitlenud. Ja jumal sellega.
Reklaamiseaduse parandused näevad ette, et kaabeltelevisioonis edastatavatel kanalitel, nn tasulistel kanalitel, on keelatud avaldada reklaami. Isikuandmete keelamise seadus, mis kohustab välismaiseid kompaniisid, kes on nii või teisiti seotud Venemaa kasutajatega, hoidma andmeid Venemaa kasutajate kohta Venemaa serverites. See ei ohusta mitte ainult välismaiseid sotsiaalvõrke Facebooki ja Twitterit, mis on loomulikult Venemaal kohal. See seab ohtu ka välismaiste väljaannete foorumid, kuhu venekeelsed kasutajad jätavad oma kommentaarid ja oma andmed.
Nende seadusandlike keeldude lugu on omamoodi unikaalne. See näitab Riigiduuma reaktiivset seisundit. Ma olen täiesti veendunud, et kurikuulus blogijate seadus, mis võrdsustab blogijad, kellel on üle 3000 lugeja, massiteabevahendiga, ning paneb nad kandma samasugust vastutust kui registreeritud massiteabevahend, võeti vastu ühe inimese pärast, kelle nimi on Navalnõi. Sest tema mõju blogosfäärile oli nii tugev, et kasulikum oli võtta vastu seadus ühe blogija vastu, ühtlasi sulgedes ka ülejäänute suud.
27. jaanuar 2015. Vene opositsiooniaktivist Aleksei Navalnõi (vasakul) koos oma advokaadiga Moskva linnakohtus. Navalnõi rikkus koduaresti, kõneldes 15. jaanuaril 2014 raadiojaamas Ehho Moskvõ. Kohus arutab Navalnõi nõuet koduarest tühistada. T-särgil: „Navalnõi vend“. Foto: Scanpix |
Seadus välisomandi kohta sündis minu arvates samuti ainult sellepärast, et ühest viimasest sõltumatust ajalehest, Vedomostist, ei saanud võimud jagu ei otsese surve ega omanike kaudu. Viimaste hulgas on kolm Lääne meediakompaniid, ja toimetuse poliitika mõjutamiseks võimul hoovad puuduvad. Ja võetigi vastu niisugune seadus. Need on reaktiivsed seadused, millest igaühe ülesandeks on teha lõpp konkreetsele tegevusharule, konkreetsele väljaandele, konkreetsele olukorrale, või panna vastumeelsetel suu kinni.
Mis puudutab omanikega seotud piiranguid ja surveavaldusi, siis me saame suurepäraselt aru, et omanike enamikule on meedia Venemaal väga harva põhitegevusega seotud vara. On härra Usmanov, ja tal on suur äri, ja veel natuke ajalehte Kommersant. Oli härra Potanin, kellel oli väga suur äri, ja natuke meediat. Täpselt samuti ka kõigil teistel. Nii et kui ühel kaalukausil on omaniku kogu põhiline äritegevus ja teisel kaalukausil meedia, siis piisab ohust tema põhiärile, et meedia lõpetaks Kremli ärritamise. See on just see, mis toimus kirjastusega Kommersant. Siin konverentsil oli juba juttu kirjastuse Kommersant peatoimetajast, kes vallandati. See ei ole küll kahjuks päris õige näide. Kommersant muutus enne täiesti hambutuks väljaandeks, ja alles siis võeti maha peatoimetaja, kes oli selle ülesande täitnud ega olnud Kremlile enam vajalik.
Mis puutub survestamist investorite kaudu, siis hiljuti suleti mitte eriti suur, kuid küllalt mõjukas veebileht Russkaja Planeta. Rahulolematust tekitas mingi vasakliberalism selle väljaande poliitikas. Omanik ütles otse: „Teie poliitikas ei ole piisavalt vene kosmismi. Te ei käsitle Vene tsivilisatsiooni kui eraldiseisvat ja erilist.“ Ja peatoimetaja lasti lahti.
Kui rääkida otsesest mõjutamisest, siis me teame, mis juhtus raadiojaama Ehho Moskvõ ja tema veebilehega, kus vallandamisohtu sattus peatoimetaja Aleksei Venediktov. Tema alluva säuts Twitteris tundus solvav presidendi administratsiooni inimestele, kes omakorda asusid mõjutama omanikku – Gazprom-Mediat.
Nii et olukord, kuhu on sattunud sõltumatud väljaanded, läheneb katastroofile. Ühelt poolt ei jäta seadusandjad katseid suid lõplikult kinni toppida. Samuti mõjuvad majanduslikud hoovad kas omanike näol või otsese survena reklaamiandjatele, kellel keelatakse avaldada reklaami ühes või teises mitte meelepärases väljaandes.
Lisaks on Vene meedia elus veel üks aspekt, nimelt Roskomnadzor. See on ametkond, kes võib blokeerida mis tahes internetiväljaande mõne minuti jooksul. Ta teeb seda peaprokuratuuri esildise või kohtu otsuse põhjal. Kahjuks on Venemaal levinud kohtueelne blokeerimine. Mis see on? Näiteks oli äsja juubel: veebilehekülg Grani.ru, mis on loodud aastal 2000, blokeeriti Roskomnadzori poolt sajandat korda! Samas ei ole selle veebilehekülje juhtkonnal ühtki dokumenti, mille alusel on blokeeritud, mis artiklitega ei oldud rahul – mis ei kõlvanud peaprokuratuurile. Formuleering kohtuliku arutamise käigus kõlas nii: „Tendentslik suunitlus. Kokkuvõttes me profülaktilise abinõuna sulgesime juurdepääsu teie ressursile.“
Blokeerimine võtab mõne minuti, deblokeerimiseks läheb nädal. Aga on veel kohtulikud blokeerimised. Sest kohalike kohtute otsusel on näiteks Youtube olnud blokeeritud mõnes piirkonnas tervikuna – olgu Habarovskis või Smolenskis, mingil hetkel aga blokeeriti juhuslikult Yandex – suurim Vene portaal, täiesti kirjaoskamatu kohtuotsuse alusel.
Sellepärast on sõltumatu meedia väljasuremise äärel. Ja ärge vaadake, et ma olen Kassandra, kes ütleb, et näeb Troojat põrmu varisemas. Sõltumatu meedia olukord nõuab pidevat tähelepanu. Muidugi toetame me kõik üksteist, kuid sellest toetusest on vähe, ja me vajame rahvusvahelise üldsuse tähelepanu.
Galina Timtšenko on Venemaa ajakirjanik ja veebiväljaande Meduza peatoimetaja. 1997–1999 töötas toimetajana ajalehes Kommersant. Seejärel asus tööle veebiväljaandes Lenta.ru, tõustes selle peatoimetajaks. 2010 Harvardi Ülikooli poolt läbiviidud uuringu sõnul oli Lenta.ru enimtsiteeritud Venemaa uudisteallikas. Märtsis 2014 Timtšenko vallandati, mida peeti poliitiliselt motiveeritud sammuks. Lenta.ru töötajad tegid avaliku pöördumise, milles öeldi, et vallandamise põhjuseks oli veebilehe muutmine propaganda tööriistaks, mis oleks Kremli kontrolli all. Koos temaga lahkusid mitmed töötajad, kellega koos asutati Riias veebiväljaanne Meduza. | Foto: Inimõiguste Instituut |
20. november 2014, Moskva. (Vasakult paremale:) Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes sai auhinna kodanikuühiskonna ülesehitamisele kaasaaitamise eest, ja Ljudmila Aleksejeva, kes on Moskva-Helsingi Grupi juht, Jegor Gaidari auhinnagalal. Foto: Inimõiguste Instituut |
Dmitri Muratov, Venemaa ajakirjanik:
Ma tahaksin toetada seda, mida ütles Galina Timtšenko. See oli ammendav ettekanne.
Tahaksin veel rääkida telejaama Dožd ümber tekkinud olukorrast. Meie maa on praegu varjamatu sigaduse tunnistaja. Kui kõigepealt öeldi Doždile ja tema legendaarsele stuudiole üles üürileping, nad kolisid internetiajakirja Snob ja leppisid kokku, et lähevad sealt eetrisse jaanuari lõpuni, siis aga öeldi, et nad peavad järgmiseks esmaspäevaks sellest hoonest lahkuma. Ma mäletan, kuidas seda kanalit külastas president Medvedev, ja kuidas need vahvad noored teda vastu võtsid. Kõik arvasid, et need on hipsterid, aga tuli välja, et need on inimesed, kellel on väärtused ja on selgroogu. Nüüd aga anonüümsed tagakiusajad, keda kontrollitakse minu arvates presidendi administratsioonist, jooksutavad neid kogu riigi silme all mööda Moskvat ja sunnivad pakku minema sellesse korterisse. Meie toimetus pakkus Doždile oma kontorit, aga kahjuks see ei sobi konfiguratsioonilt. Aga me peame ilmutama inimlikku ja eetilist solidaarsust, sest see ei ole enam lihtsalt tsensuur. See on eetilise vastuvõetavuse piiride laiendamine võimu ja ühiskonna vahelises dialoogis.
Veel võimust ja ühiskonnast. Meil on Troitskiga ühine mõte: ei ole mingit infosõda. On tõeline sõda. Kui Vene televisiooni peakanal näitab ärevat uudist, et Ukraina linna Slovjanski väljakul on Ukraina kaardivägi imiku risti löönud, siis otsisid tuhanded mehed üle kogu Venemaa üles oma vana sõjaväevormi ja kogunesid rahvaväkke. See on kuritegu. See piirneb sõjakuriteoga. Paljud neist meestest, kes siiralt uskusid, et Slovjanskis tõesti nii juhtuski, on hukkunud. Kes vastutab?
Augusti lõpus, samal ajal, kui inimesed valmistuvad minema lasteaeda, õppima võõrkeeli või ostma uut autot, hüppab riigi peamises otsinguportaalis Yandex – kui te valite sõna „kuidas“ – välja küsimus: „Kuidas panna ennast kirja Donbassi rahvaväkke?“ Järelikult sa oled idioot! Sa tahad minna autojuhikursustele või panna last lasteaeda, aga tuleb välja, et kogu maa tahab panna ennast kirja Donbassi rahvaväkke! Tähendab, et otsingusüsteem ütleb sulle ette, et küsimus on asjakohane. See on otsene teadvusega manipuleerimine. Ja selgus, et meie rahvas, minu armastatud maal elavad kaasmaalased ei ole selle vastu kaitstud. Hiljuti ütles Novaja Gazetas Jelena Panfilova, Transparency Internationali asepresident, väga täpse lause. Ma tahan väga, et me kuuleksime praegu seda lauset ja teeksime selle heaks kõik, mis me suudame: „Peale õiguse elule, peale õiguse sõnavabadusele, peale õiguse usuvabadusele peab inimesel olema õigus olla kaitstud tema teadvuse riikliku propaganda vahenditega mõjutamise eest.“
Kasutatakse mõisteid „fašism“, „hunta“, „natsism“ – sõnu, mis on sügaval selle rahva hinges, kes on kaotanud XX sajandil eri sõdades 50 miljonit inimest, neist 30 miljonit Teises maailmasõjas. Kuidas saab ekspluateerida neid mõisteid, mis on seotud inimeste jaoks kõige pühamate asjadega! Manipuleerimine on niisugune, et isegi Euroopa on seda uskuma hakanud. Kui Putin on antifašist ja võitleb Ukraina fašistidega, siis miks toetab teda Marine Le Pen? Seletage mulle! Äärmusvasakpoolsed, näiteks Sahra Wagenknecht, toetavad Putinit sellepärast, et Putin on Ameerika vastu. Marine Le Pen aga toetab teda, sest Putin võitleb impeeriumi eest. Selle suure sasipuntra me oleme tekitanud ise, see on juba omamoodi teadvuse haigus.
Kahjuks on meil sõna „patriotism“ tajutud kui agressiooni, mis on suunatud väljapoole, mitte aga nende inimeste hüveks, kes elavad riigis sees. Kahjuks on riigi propaganda mõjul kujunenud uus ühiskondlik lepe. Ma sõnastaksin selle nii: „Illusoorse heaolu vahetamine näilise suuruse vastu.“
Meil on isegi korruptsioonist saanud uhkuseasi: „Näete, kuidas varastati!“ Lev Tolstoil on „Sõjas ja rahus“ suurepärane lause, kus husaariohvitser andis vastu vahtimist kasakale, kes tassis palki ja kes selle peale ütles: „Kui vahvalt härra mulle virutas!“ Neil päevil, kui South Streami projekt oli just sulgemisel, avaldasime materjali sellest, et juba teades projekti sulgemisest, ostis Gazpromi tütarfirma, kellele kuulub 50 % aktsiatest, Bulgaarias 122 miljoni rubla eest maatüki, kus South Stream oleks pidanud randa jõudma.
Meil ei ole asi mitte ainult Putinis. Mida rohkem me Putinit demoniseerime, mida rohkem me temast räägime – see on sama nähtus kui Joanne Rowling –, seda rohkem pumpame tema akusse energiat. Asi on selles, et riigis on kaotatud parlament. See parlament, mis võtab vastu keeluseadusi, millest väga hästi rääkis täna kolleeg Timtšenko, ei taipa mitte mõhkugi majandusest ega sotsiaalsfäärist. Ta saab aru seksist – selles nad on eksperdid! See on statsionaarne klounide korpus, kes juhib inimeste tähelepanu kõrvale tegelikest seadustest ja probleemidest. Viimasel ajal on Žirinovski teinud ettepaneku kehtestada kõigile seksuaalnormatiiv – neli korda aastas. Keelata preservatiivide ja rasedustestide propaganda. Keelata asendusemadus. Nad arvavad, et nad on selle ala asjatundjad. Ausalt öeldes selle järgi, kui impotentselt nad võtavad vastu majandust puudutavaid seadusi ja nöögivad keskmist ja väikeettevõtlust, arvan ma, et nad on ka siin ebakompetentsed.
Meil on hävitatud opositsioon. Venemaa FSB valitsus „K“ tegeles isiklikult Navalnõi kohtuasjaga.
Ja kõige selle juures – meil tuleb ära hoida sõda. Novaja Gazeta on võtnud rangelt patsifistliku hoiaku. Me peame toetama Porošenko ja Putini jõupingutusi, et lõpetada verevalamine Donbassis ja täita Minski kokkuleppeid. Kui on peatatud verevalamine, saab rääkida kõigest muust. Venemaa on otsustanud kuidagi ise katapulteeruda Euroopast. Aga nagu ütles teises seoses Sergei Dovlatov, kellele Tallinn pakkus varjupaika: „Ma lahkusin, õigemini, jäin.“ Ma tahan, et Venemaa jääks euroopaliku arengu teele.
Härra Vootele Hansen! Ma kingin teile albumi meie korrespondendi Jevgeni Feldmani fotodest, mis ta tegi Maidanil. Ja ma palun teid: Tartu Ülikoolis on üks paremaid lingvistika koolkondi Euroopas. Telligem neilt uurimus „Ühiskondliku teadvusega manipuleerimine massiteabevahendite abil“, et inimestel oleks käes õpetus, mida nendega peale hakata. Me oleme valmis eraldama selleks otstarbeks uurimistoetust.
Dmitri Muratov on Venemaa üks silmapaistvamaid ajakirjanikke. Sündinud Samaaras. 1983. aastal kaitses teaduskraadi Samaara Ülikoolis, seejärel töötas ajalehes Volzhskiy Komsomolets. Muratov on oma karjääri jooksul töötanud erinevates prestiižikates ajalehtedes: algul Komsomolskaja Pravda, seejärel ühe asutajana Novaja Gazetas. Alates veebruarist 1995 on ta Novaja Gazeta peatoimetaja. Muratov on töötanud elu jooksul mitmetes kriisikolletes, nagu Afganistan, Mägi-Karabahhia ja Tšetšeenia. | Foto: Inimõiguste Instituut |
Videolt tõlkinud Toomas Kall
