Reaalseid valikuid oli kaks. Esimene tähendanuks ENSV edasipüsimist Nõukogude Liidu koosseisus, tõenäoliselt kompartei jätkuva ainujuhtimise all. Teine valik oli kujunenud Rahvarinde näol, mis algselt moodustati Gorbatšovi perestroika toetuseks ning mis taotles sellesama ENSV omavalitsuse laiendamist: Eestile suuremat majanduslikku ja kultuurautonoomiat.
Sellesse reaalsusesse sisenes 1989. aasta algul jõuliselt kolmas valik: Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumine. 1987–1988 kujunenud uued rahvuslik-demokraatlikud jõud (Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Kristlik Liit) seadsid 24. veebruaril 1989 Estonia kontserdisaalis sihiks täielikult iseseisva Eesti rahvusriigi taastamine. See rahvusriik oleks 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi õigusjärglane. Sedasama õiguslikku järjepidevust tunnustasid ju alates Eesti okupeerimisest USA ning arvukad muud demokraatlikud riigid, kes kunagi ei nõustunud Moskva seisukohaga, nagu oleksid Balti riigid 1940. aastal seaduslikult astunud Nõukogude Liidu koosseisu. Rahvusvahelise õiguse alusel püsisid Eesti, Läti ja Leedu de iure üha iseseisvate riikidena, ehkki nad füüsiliselt olid võõrvõimu poolt anastatud.
Täielikult iseseisev rahvusriik oli eesmärk, mis tundus tol ajal paljudele hõljuvat kusagil teises maailmas, väljapool igapäevast aega ja ruumi. Seda vaadeldi eluvõõra idealismina, isegi ohtliku provokatsioonina. Edgar Savisaare ning mitme tolle aja Rahvarinde juhi arust oli õiguslik järjepidevus midagi eluvõõrast. Selles nähti ammu hääbunud mineviku kunstliku taaselustamise katset. Nõukogude korrast võrsunud eliidi jaoks oli Eesti Vabariik ajalugu, mida tagasi tuua pole võimalik, sest selle oli asendanud – hästi või halvasti – ENSV – teine vabariik. Nüüd tulnuks keskenduda kolmandale Eestile, kuulutades ENSV soodsal hetkel iseseisvaks. Millisel määral iseseisvaks? Selles osas valitses ebamäärane pragmatism. Täielik ebamäärasus valitses ka võimaliku kolmanda Eesti riigi rahvusvaheliste aluste ning kodanikkonna suhtes.
Kuid okupeeritud Eestis kiiresti muutuvas olukorras tekkis mitte idealistlik, vaid põletavalt praktiline vajadus vastata küsimusele: kes on siis õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas selleks on jätkuvalt õigus ka okupatsiooniarmeel ning nõukogude aja immigrantidel, kellest enamiku suhtumine Eesti iseseisvusesse oli selgelt vaenulik ning kelle arv ulatus 40%-ni elanikkonnast.
Üha kindlamaks kujunes arusaam, et õiguslikult püsiva Eesti Vabariigi tuleviku üle saavad otsustada üksnes selle vabariigi enda seaduslikud kodanikud. See tähendab – need, kes olid Eesti Vabariigi kodanikud 1940. aasta vägivaldse liidendamise hetkel, ning nende isikute järglased (Eesti Vabariigi kodakondsus on automaatselt päritav vanemailt lastele). Eesti õigusliku järjepidevuse mõiste praktilise rakendamise ideed küpsesid mitme inimese peas. Nende hulka kuulusid Harald Tillemann, Rein Taagepera, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste, Mart Laar, siinkirjutaja. Selle mõttetöö tulemusena plahvatas 1988/1989. aasta vahetusel äkki lahendus: Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus pole lihtsalt abstraktne juriidiline mõiste, ta on tegelikkus. Vaatamata meie inimestele sundväljastatud Nõukogude passidele oli selge, et Eesti Vabariigil on jätkuvalt lihas ja veres eksisteeriv kodanikkond.
Järgneva aasta jooksul (aprill 1989 kuni veebruar 1990) kujunes kodanike registreerimisest ainulaadne rahvaalgatus, millele on maailmas tänini võrdset raske leida. Algus oli raske, kui mitte öelda lootusetu. Kolm algatajat organisatsiooni moodustasid ajutise sidetoimkonna – tosinkond inimest, kes hakkasid kujundama kodanike registreerimise skeemi. Ainus võimalus oli toetuda täielikult kodanike eneste algatusvõimele ja toetusele. Ehkki algatust ei surutud maha, oli ENSV võimude ja ka Rahvarinde suhtumine tõrjuv ja hoiatav. Registreerimist Eesti Vabariigi kodanikuna võrreldi enda kirjapanekuna uuele Siberi küüditamisrongile. Pääs riigi kontrollitud meediasse oli ära lõigatud, raha ei tulnud kusagilt, seega kujunes peamiseks probleemiks algatuse laiem teadvustamine.
Skeem oli lihtne – näiteks avaldati kohalikus Rapla lehes kuulutus kodanike koosolekust, et valida Rapla kodanike komitee. See toimis. Inimesed tulid kokku, ajutise sidetoimkonna esindajad selgitasid liikumise mõtet ning koosolijad valisid enda seast kohaliku kodanike komitee liikmed, kelle ülesandeks oli hakata soovijaid kirja panema. Isikuile, kes suutsid tõendada, et nemad või nende vanemad olid aastal 1940 kodanikud, ning kes seda oma allkirjaga kinnitasid, anti välja Eesti Vabariigi kodaniku registreerimiskaart.
| Foto: Maaleht |
Esimesed kodanike komiteed asutati aprillis 1989 Kadrinas, Otepääl ja Haljalas. Liikumise käigus kujunes kodanike komiteede laialdane ühiskondlik baas. Vaatamata Rahvarinde juhtkonna distantseerumisele võtsid kodanike komiteede tööst ning registreerimisest osa niihästi Rahvarinde kui ka praktiliselt kõigi teiste liikumiste esindajad. Nii tekkis elavatest inimestest alusmüür eesti rahva ühendamiseks rahvusriigi idee ümber.
Poliitiliselt kujunes ülioluliseks kodanike komiteede liikumise avatus mittekodanikele. Vormiliselt oli liikumise alus õiguslik, mitte rahvusepõhine. Kuulus ju Eesti Vabariigi kodanike hulka mitmete rahvuste esindajaid: venelasi, sakslasi, rootslasi jpt. Ja vastupidi – tuhanded eestlased, kelle esivanemad olid tsaariajal, enne Eesti Vabariigi teket, Eestist kas Venemaale või mujale välja rännanud, ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud.
Ajutine sidetoimkond otsustas pakkuda mittekodanikele võimalust Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Pakkumine kõlas 1989. aasta Nõukogude Eesti oludes paljudele ilmselt absurdsena – taotleda tegelikkuses mitteeksisteeriva riigi kodakondsust, samal ajal kui kõigil olid kindlalt ja võrdselt Nõukogude passid. Ometi saavutas kõnealune initsiatiiv suurema vastukaja, kui keegi oleks osanud arvata. Aastaga registreerus kodakondsuse taotlejaina ligi 60 000 inimest, kellele lubati osutatud julguse ja kaugelenägelikkuse eest Eesti Vabariigi taastamise korral kodakondsus anda ilma täiendavate tingimusteta. Järgneval kahel murranguliste arengute aastal lõhestas rahvuslike liikumiste pakutud positiivne alternatiiv Moskva-meelsete leeri ning tõkestas oluliselt Interrinde aktiivsust.
21. augustiks 1989 olid kodanike komiteed registreerinud 216 000 inimest, 29. oktoobriks 1989 juba 315 000 inimest. 11. novembril 1989 moodustati Eesti Vabariigi kodanike peakomitee, milles olid esindatud 131 kohalikku ning 14 maakonnakomiteed. Veebruariks 1990 olid kodanike komiteed registreerinud (sealhulgas ka paguluses elavate eestlaste hulgas) 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Liikumine oli saavutanud üldrahvaliku toetuse, 1989. aasta lõpul hakkasid end kodanikuks registreerima ka Nõukogude ametnikud ja kompartei liikmed. Aasta lõpuks oli ilmne, et kõnealune rong suundub seekord hoopiski vabasse ühiskonda. Keegi ei tahtnud enam sellest maha jääda.
Nüüd avanes võimalus valida seaduslike Eesti kodanike esinduskogu. Vahetult enne seda otsustas valimistes osaleda ka Rahvarinne. 24. veebruaril 1990 toimunud Eesti Kongressi valimistel osales 557 000 EV kodanikku (90% registreerunuist) ning 34 000 taotlejat. Kongressi 499 delegaati esindasid 31 parteid, ühendust ja liikumist, kaasa arvatud isegi kompartei. Sellist rahvuslikku haaret ja poliitilist ühtsust ei ole saavutanud ükski liikumine. Eesti Vabariigi kodanikkonna taasvormistamine kujunes võimsaks ja ühemõtteliseks rahvahääletuseks iseseisva rahvusriigi taastamise poolt. Selle käigus toimus otsustav sisemine murrang – kompartei ladviku poolikute reformide asemel kerkis registreerimise käigus hirmu ületanud rahva absoluutse enamuse nägemusse merelainena uus ideaal – täielikult iseseisev rahvusriik.
Eesti Kongressil oli kodanike valdava enamuse mandaat otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimuste üle. Eesti Kongressist kujunes üleminekuperioodi parlament, kus oli esindatud kogu tolleaja ühiskondlik ja poliitiline spekter, sealhulgas mõjukate jõududena Eesti Muinsuskaitse selts, ERSP ja Rahvarinne. Estonia kontserdisaal oli paik, kus Eesti ühiskonna eri voolud said esmakordselt võrdsel alusel kokku. Eesti Kongress oli ühtlasi mittenõukoguliku demokraatliku poliitikakultuuri kasvulava – foorum, kus vaieldi läbi ja otsustati ära paljud Eesti Vabariigi taastamise jaoks otsustava tähtsusega küsimused: seisukoht teha lõpp nõukogulikele majandussüsteemile, otsus tagastada kompartei röövitud varad seaduslikele omanikele, otsus lähtuda 1938. aasta kodakondsuse seadusest ja isegi kava taastada „Kultuurkapital“.
Valge Maja ees Mihhail Gorbatšovi viisiidi ajal toimunud meeleavaldus Balti riikide vabastamiseks. Mai 1990. Foto: Scanpix |
Fundamentaalse tähtsusega on 11. märtsil 1990 vastu võetud Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest. Kõnealune deklaratsioon sedastas, et Nõukogude Eestis puudub kõigile uuendustele vaatamata seaduslik riigivõim (kõrgeim võim kuulus üha Moskvale), ning kuulutas, et iseseisev Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele; Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema kodanikkonna järjepidevusel.
Järgmine püsiva väärtusega Eesti Kongressi saavutus oli 28. märtsil 1990 tehtud algatus taastada iseseisev ja demokraatlik Eesti Vabariik põhimõttel restitutio ad integrum (terviklik taastamine). Järgmisel päeval võttis Ülemnõukogu vastu sisult samasuguse avalduse – seega oli Eesti Vabariigi taastamine asetatud õigusliku järjepidevuse rööbastele.
20. augustil 1991, kui punaimpeeriumis tekkis ootamatu kriis, oli Eestis selle võimaluse ärakasutamiseks kõik valmis: taasiseseisvumise põhimõtted, selle rahvusvahelised alused ja mehhanismid. Kõik muu taandus eri poliitiliste jõudude ühendamisele rahvuslikus kokkuleppes, mis rajanes Eesti Kongressi ettevalmistatud vundamendil.
Eesti Kongress kui õigusjärgsete kodanike üleminekuaja parlamentaarse esinduskogu mandaadiks oli seadusliku riigivõimu taastamine, mis sai teoks 20. augusti 1991 rahvusliku kokkuleppega. Vahetult pärast seda, septembris 1991, otsustas Eesti Kongress oma tegevuse lõpetada. Osa Eesti Komitee volitatud liikmeid osales Põhiseaduse Assamblees, mis moodustati võrdsetel alustel Eesti Komitee ja Ülemnõukogu liikmetest.
Täna, 25 aastat hiljem, mil Eesti on muutunud „normaalseks“ heaoluriigi poole pürgivaks ühiskonnaks, on Eesti Kongressi sõnum suunatud tulevikku. Eesti Vabariigi taastamine oli ime. Meie miljoniline riik on luksus, mis ei saa lubada endale passiivset ega enesekeskset kodanikkonda. Omariikliku luksuse säilitamise eest tuleb Eestis maksta märksa kõrgemat hinda kui Saksamaal või Rootsis. Selleks hinnaks on kodanike aktiivsus ja vastutustunne ühiskondlike küsimuste lahendamisel, oma aja ja tähelepanu pühendamine Eesti riigi kindlustamisele.
|
