Äärmuslust on mõnikord peetud ideoloogia väärastunud vormiks. Seejuures ei ole eriti oluline, mis ideoloogiaga on tegemist. Igasugust ideoloogiat, ka kõige humanistlikumat, võib moonutada sedavõrd, et äärmuslikke ideid ja tegevust õigustada. Ja ajaloo vältel oleme korduvalt näinud äärmuslike ideede esilekerkimist täiesti erinevalt aluselt, nende levikut, mandumist ja allakäiku. Äärmuslikkusesse jõudsid mitmed keskaja kristlikud ketserlikud voolud. Äärmuslust oleme näinud ka tänapäevaste kristlike sektide juures, kus on kehtestatud juhikultus ja maailmalõpu ennetamiseks kollektiivselt teise ilma mindud. Nõustun nendega, kes väidavad, et sellised äärmusvoolud ei kuulu üldse kristlusega kokku, kuigi võivad kasutada kristlikku sümboolikat või retoorikat. Pigem seisavad need lähemal satanismile või mõnele muule surmaideoloogiale.
Religioossed juured on ka äärmusideoloogiatel, mis traditsioonilistele usunditele vastanduvad. Näiteks fašism, natsionaalsotsialism ja kommunism. Nad kõik seavad endale mingi religioosse lõppeesmärgi, olgu selleks siis valitud rahvuse või rassi valitsemine, kommunistlik maine paradiis või muu seesugune utoopia. Kõikvõimalikel äärmusideoloogiatel ja -liikumistel on märgatavalt enam ühisjooni kui erinevusi. Eesmärgi ja vahendi suhe äärmusliku võimu seisukohalt on sõnastatud juba Machiavelli poolt: eesmärk pühitseb abinõu. Sisuliselt tähendab see, et eesmärgi saavutamise nimel on õigustatud vägivalla kasutamine. Kui aga ideoloogia juba lubab vägivalda kasutada, siis muutub vägivald mingil hetkel ohjeldamatuks ja terror põhiliseks enda tahte maksmapanemise vahendiks.
Islamiäärmuslusega ei ole kuidagi teistmoodi kui muude äärmusluse vormidega. Nii, nagu seda võis näha Al-Qaeda puhul, ilmneb sama ka Islamiriigi nime kandva terroriorganisatsiooni tegevuses. Islamiäärmuslus kasutab islami kattevarju samuti, nagu on seda kasutanud teised religioossed äärmused, mõned kristlikud sektid, hinduistlikud või budistlikud äärmused. Kui eesmärk pühitseb abinõu, siis järelikult võib „ülla“ eesmärgi nimel ka religiooni kandvaid põhimõtteid rikkuda ja keelde-käske eirata. Üldiselt ei luba enamik religioonidest sooritada enesetappu ega tunnista enda tapmist märtrisurmana ka mitte siis, kui selle käigus hulk teisi ohvreid tekitatakse. Ometi on leidnud mõned kristlikud äärmusvoolud õigustuse, mis asjaoludel endale ots peale teha. Budistlikud ja šintoistlikud Jaapani juhid veensid sõdureid Teises maailmasõjas, et kamikaze’na inimtorpeedoks või hävituslenduriks hakkamine avab taevaväravad; hinduistidest Tamili Tiigrid pidid saama õndsuse.
8. veebruar 2015, Tokyo. Plakatitega inimesed mälestamas Islamiriigi sõjardite poolt mõrvatud Jaapani pantvange Kenji Gotot ja Haruna Yukawat. Ajakirjanik Gotol raiuti pea maha jaanuaris, nädal pärast seda, kui äärmusrühmitus oli avaldanud video, milles näidatud peatu keha kuulus väidetavalt teisele Jaapani pantvangile Yukawale. Foto: Scanix |
Samamoodi on islamiäärmuslased
kohandanud koraani õpetust endile meelepäraseks, eirates neid põhimõtteid, mis
segavad neil oma tegevust harrastada, ja
absolutiseerides neid, mille abil on võimalik oma võimu lihtinimeste üle kindlustada. Näiteks ei luba islami õpetus
tappa süütuid inimesi, eriti islamiusulisi.
Islamiriiki see ei heiduta, vastupidi. Nad
on teinud avalikest hukkamistest kultuse. See, et hukkamiste läbiviimisel süüdistatakse teisi, suurt midagi ei muuda,
kuna hukatud on süütud. Islamiusus ei
pääse enesetapjad kunagi paradiisi. Islamiäärmuslased on aga usku sedamoodi väänanud, et enesetaputerroristid võrdsustatakse märtritega. Nii suudetakse
ajupestud usklikele inimestele sisendada,
et enesetapja ikkagi pääseb teataval tingimustel paradiisi. Seda loetelu, milles
islamiäärmuslased selgelt islami põhitõdesid rikuvad, võiks pikalt jätkata. Ent
oluline, mis sellest koorub, on tõik, et
islamiäärmuslus ei ole tegelikul islam.
Islam on äärmuslusele üksnes kattevarjuks ja vahendiks inimeste alistamisel
ja värbamisel tegudeks, mida islam ei
luba teha.
Islamiäärmuslikud liidrid on pigem ateistid kui muhamediusulised, kuna karistust, mida nende kuritegevuse eest koraan ette näeb, nad ei karda. Nad on samasugused ateistid, nagu olid bolševike liidrid. Sama vähe, kui „töörahva riik“ esindas töörahvast ja kaitses tööliste huve, esindab Islamiriik sunniite ja islamit. Tegelikult on Islamiriigi eesmärgid väga maised: tagada kitsale oligarhiale võim, rikkus ja heaolu teiste inimeste arvel.
|
