Teie raamat osutab muu hulgas tõsiasjale, et läbi ajaloo on kõrgemale arengutasemele jõudnud ühiskondi ühel hetkel tabanud tagasilangus primitiivsema elukorralduse juurde. Viimasel paaril sajandil pole isegi suured ülemandrilised sõjad toonud Euroopas kaasa püsiva iseloomuga tagasilangusi. Kas globaalses finantssüsteemis on teie hinnangul selliseid ohte, mis võivad realiseerumise korral meie tsivilisatsiooni elukorraldust oluliselt primitiivsemaks muuta? Kui reaalseks Te peate sellist püsivat langust lähema inimpõlve jooksul?

Ameerika antropoloogilt Joseph Tainterilt pärit keerulisuse kollapsi kontsept on tõepoolest üks minu raamatu olulisematest teemadest. Tema raamat „Keeruliste ühiskondade kollaps“ oli samuti üks kõige huvitavamaid teoseid, millega ma oma raamatu kirjutamise käigus kokku puutusin. Tainter räägib tsivilisatsioonidest, ja need on oma olemuselt pika vinnaga asjad. Seetõttu ei saa paarisaja aasta põhjal veel mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Tainteri teooria kontekstis on oluline tõsiasi, et maakera rahvastikul kulus 1 miljardilt 2 miljardini kasvamiseks 125 aastat (see rajajoon saavutati 1927. aasta paiku), sealt edasi on asi läinud üha pöörasemas tempos: 5 miljardilt 6 miljardini tõusmiseks läks vaja ainult tosin aastat. Rahvastiku „äratõuge“ leidis seega aset kuskil 19. sajandi viimasel veerandil. Asjaolu, et esimene majanduslikult tasuv nafta puurtorn pandi Pennsylvanias püsti just 1859. aastal, ei ole siinkohal ilmselt juhuslik. Viimase 150 aasta jooksul on inimkond omandanud seega enneolematu võime muundada naftasse, maagaasi ja teistesse energeetilistesse maavaradesse kätketud päikeseenergia toiduks, sest muidu poleks kuidagi võimalik seitset miljardit inimest elus hoida.

Asi pole seega mitte niivõrd finantssüsteemis – mis on ikkagi teisejärguline nähtus –, vaid pigem kogu kremplit käigus hoidvas ürgkütuses. Udupeente instrumentidega kauplev finantssüsteem puutub asja nii palju, et see on osa sellest kasvavast rafineeritusest, mis Tainteri sõnul lõpuks kogu tsivilisatsioonile kättesaadava energia ammendab ja selle lõpuks madalamale energeetilisele tasemele paiskab. Minu jaoks ei kõla see mõttekäik praeguste sündmuste taustal väga pingutatult. Mis nüüd kollapsi saabumise kuupäeva puutub, siis seda ei tea muidugi keegi. Briti ajaloolane Niall Ferguson on aga veenvalt arutlenud, et kui viimane vaatus on kord alanud, siis võib eesriie langeda kiiremini, kui keegi oskab arvata. Jääb tõsiasjaks, et me elame – ja oleme alati elanud – iga päev plahvatada võiva vulkaani otsas. Kunst on ennast selle teadmisega lepitada.

Märgite oma raamatus, et kuhjunud riigivõlgade klaarimiseks on võrdlemisi piiratud arv variante. Kellele esitatakse viimase üleilmse finantskriisi lõpparve?

Vanarahvatarkus ütleb seda, et „sealt, kust ei ole, ei võta surmgi“. Nii et eks arve saavad kinni maksta ikka ainult need, kellelt on midagi võtta. See ongi muidugi kogu võlakriisi võtmeküsimus ning see laheneb viimaks mitte niivõrd majanduslike inimeste öönõupidamiste, kuivõrd just poliitiliste loomade areenivõitluse käigus. Nagu ma raamatus üritasin selgitada, võib võlakoorma jagunemist vaadata vähemalt kolmel teljel: rikkad ja vaesed, vanad ja noored ning „meie“ ja „nemad“. Kui puurivõitluseks läheb, siis on vaestel (neid on rohkem) ja noortel (nad on tugevamad) läbi ajaloo alati eelis olnud. Ka kolmandal teljel kehtib sama loogika, alati on eelis olnud dünaamilistel ja jõulistel ühiskondadel. Ma ei jutlusta siin mingit üliinimese joru, vaid kirjeldan pigem seda, mis läbi ajaloo seni on juhtunud.

Nassim Nicholas Taleb on tuleviku kirjeldamisega seoses esitanud mõttekäigu, et pigem on võimalik aimata, millised asjad ajaproovile vastu ei pea, kui ära arvata, mida uut on elul veel varuks. Kas Teile on mõni selline peagi lahkuv dinosaurus silma jäänud?

Ma arvan, et üks selline peagi ajaloo näitelavalt lahkuv dinosaurus ongi Lääne ülerafineerunud, feminiinne elutunnetus ja sellel rajanev kõlbluskoodeks. See on olnud ühe väga iseäraliku, energiaküllase epohhi kõrvalsaadus. Siin jõuame vulkaani metafoori juurde tagasi. Me võime ju teha näo, et sookvoodid ja kooseluseadused on praegu need kõige olulisemad asjad, aga see ei muuda kuidagi tõsiasja, nagu on kaunilt sõnastanud Vladislav Koržets: „Meie jalge all kivides põleb viieteist miljardi aastane tuli“ – kusjuures ma ei pea siin silmas mitte niivõrd naftat, kuivõrd vaestesse ja noortesse kätketud poliitilist energiat.