Selleks et alustada rääkimist islamiäärmuslusest, tuleb vaadata Lähis-Itta, kus islam kui usk alguse sai. Islam tähendab alistumist jumala ehk Allahi tahtele.(1) See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama – „allutab end“. Seega on islam enese alistumise ja ka teiste alistamise religioon. Tuntud islamiuurija David Waines väidab, et „islam tähendab „püüdlemist ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond“.(2) Moslemite arv on maailmas viimastel aastatel drastiliselt suurenenud, sh ka Euroopas. Üldiselt on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed. Kuid alati on olnud ka ekstremistlikke (3) liikumisi, fundamentalistlikke sekte, mis on viimasel ajal tugevalt aktiveerunud (Al-Qaeda, Islamiriik jne).
Märksõnad, millega mõnes Lähis-Ida riigis toimunut ja toimuvat võib iseloomustada, on kodusõda, terrorism, usufanatism, sallimatus, usulis-etnilised konfliktid ja genotsiid. Kuid samas on see väga ühekülgne pilt keerulisest regioonist. Ei tohi unustada, et Lähis-Ida on inimkonna häll, kus tekkisid hiilgavad Egiptuse, Elami ja Mesopotaamia tsivilisatsioonid, kus leiutati ratas, alkohol, keraamika, rajati esimesi linnu, kust sai alguse kirjandus, geomeetria, astronoomia, meditsiin jne. Lähis-Ida piirkond on omapäraste ja silmapaistvate kultuuride sulam ja nelja maailmausundi sünnikoht – zoroastrism, judaism, kristlus ja islam; paljud-paljud ideed on alguse saanud just Lähis-Idast.
Selle piirkonna mõistmine pole lihtne ülesanne. Sest ka islamiäärmuslus on teataval määral üks Lähis-Ida produkte, kuna esimesed monoteistlikud usundid (sh ka islam) sündisid just seal. Usufanatismi algete ja pühasõdade kontseptsiooni kodumaaks võib pidada paljuski Levanti. Ususõjad Lähis-Ida kultuuriruumis on muistsed ja üpriski levinud nähtused, mis oma juurtega ulatuvad veel eelkristlikusse ajastusse, kui hakkasid tekkima esimesed riiklikud moodustised ja kujunesid välja usundid.(4) On olemas hulgaliselt kirjalikke allikaid sõjateoloogia algete kohta juba muistses Sumeris alates u 2600–2500 eKr, mil tekkis sõdade teoloogiline õigustamine –sõdu hakati pidama jumalate nimel ja jumalate toel ning neid põhjendati jumalate tahtega.(5) Näiteid ususõdadest võib leida ka antiikajast, kui kestis zoroastristliku Pärsia impeeriumi ja kristliku Rooma impeeriumi (hiljem Bütsantsi) sajanditepikkune vastasseis. Usu ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel jätkus Lähis-Idas ka hiljem seoses islami võidukäiguga Lähis- ja Kesk-Idas 7.–9. sajandil. Ka Euroopa riikide ristiretked Lähis-Itta alates 11. sajandi lõpust kandsid selgeid ususõja tunnuseid. Sarnaseid näiteid on Lähis-Idast teada kaugetest ajastutest kuni tänapäevani välja. Näiteks Ottomani impeeriumi üks võimsamaid ja jõhkramaid valitsejaid Selim I (1512–1520), fanaatiline sunniit, kes tajus end Jumala asehaldurina maa peal, alustas oma valitsemist sellega, et käskis 1512. aastal Allahi nimel tappa 40 000 šiia moslemit, kes elasid Anatoolias. Kaks aastat hiljem alustas see Türgi sultan verist sõjaretke oma peamise vastase, šiiitliku Iraani vastu loosungil all „Õige islami kaitseks hereetikute-šiiitide vastu“.6 Viis sajandit hiljem, tänapäeva Aafrikas, Lähis- ja Kesk-Idas, kõikjal, kus on levimas usufanatismi ilmingud ja religioosne radikalism, kasutavad islamifanaatikud analoogseid väljaütlemisi. Lähis-Idas tegutsev Islamiriik teostab vallutusi Jumala nimel: tapetakse, piinatakse või represseeritakse, viiakse läbi genotsiide teiste etniliste ja usuliste gruppide suhtes (nt kristlased, druusid või jeziidid).
4. detsember 2014. Al-Qaeda Levanti võitleja korrastamas relvi võitluseks Hezbollah’ ja Iraani šiiitide vastu. Foto: Scanpix |
Nüüd aga küsimus: miks on just tänapäeval fundamentalistidel selline soodne pind tegutsemiseks Lähis-Idas ja miks nende ideed nii kiiresti levivad (sh ka Euroopas)? Teadagi on laiem toetus ükskõik mis liiki fanatismile tavaliselt võimalik pigem sellistes piirkondades, kus on toimumas mõni sügav kriis, kus on olemas mingi konflikt või lõhenemine. Kriis ja konflikt igas mõttes – olgu see kriis ühiskonnas, majanduses, poliitikas või usus või hoopis maailmavaadete kokkuvarisemine. Usufanatismi puhangud Lähis-Idas on mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud protsessidele, kas või Lääne riikide koloniaalpoliitikale 19.–20 sajandil ning üldse Lääne ja Venemaa pikaajalisele sekkumisele Lähis- ja Kesk-Ida asjadesse alates brittide tegutsemisest Lähis- ja Kesk-Idas kuni Nõukogude vägede invasioonini Afganistani 1979. aastal ning Iraagi sõjani 2003. aastal jne.
Usufanatismi tekkele kaasa aitavaid faktoreid on palju. Nimetagem siin vaid mõned. Eelkõige on oluline inimeste sotsiaalne taust – kas ollakse pärit vaesest piirkonnast, kas seal on suur töötute osakaal jne. Teine määrav fundamentaalne alus on haridus, kolmandaks on usk ja tavad. Vähe- või mitteharitud, vaesemad, isoleeritumad grupid on sageli mõjudele vastuvõtlikumad kui need, kes on omandanud hea hariduse ja kelle silmaring on laiem kui tavalisel külas elaval karjusel, kes võib-olla pole isegi suuremas linnas kunagi käinud. Kindlasti mängib rolli ka vaenu ja sallimatuse õhutamine ning mingil määral vastuseis läänestumise protsesside ja Lääne väärtuste suhtes.
Kõige olulisem tegur on usk. Ei saa öelda, et islam soosiks äärmuslust. Ükski usk pole äärmuslik oma loomult, kõik sõltub ikka inimestest, nende valikutest, tõlgendustest ja soovidest näha seda, mida nad tahavad näha. Igast püharaamatust võib lugeda välja asju, millega saab inimesi manipuleerida. Kui rebida välja sobivad lauseid ja panna neid teatud konteksti, siis usufanaatikud suudavad sellisel moel osavalt ära kasutada nii Piiblit, Koraani, Avestat kui ka muid pühasid tekste.
Äärmuslusel on lihtsam leida pinda just nendes riikides, kus valitsus on nõrgem, kus on tõsised vastuolud ja kus keskvõim ei kontrolli piisavalt situatsiooni. Haprad ja suurte sisemiste probleemide või konfliktidega riigid on kõige suuremas ohus ja pakuvad kasvulava islamiäärmusluse tekkele: Afganistan, Süüria ja Iraak.
VIITED
(1) Д. Уинтл, История ислама с VII века до н.э. Издательство Астрель, Москва, 2008, v.
(2) D. Waines, Sissejuhatus islamisse. Tõlk. Ü. Peterson, H. Einasto, AS BIT 2003, lk 15.
(3) Ekstremismi kohta vt näiteks Extremism Within And Around Us, (toim) A. Kilp
ja A. Saumets – KVÜÕA toimetised 14/2011; D. S. New, Holy War. The Rise of Militant Christian, Jewish and Islamic Fundamentalism (McFarland&Company, Inc., Publishers, Jefferson, North Caroline, and London 2002).(4) Vt nt R. Schmitt. Der „Heilige Krieg” im Pentateuch und im deuteronomis- tischen Geschichtswerk. — Alter Orient und Altes Testament, 381. Münster: Ugarit-Verlag; S-M. Kang, Divine War in the Old Testament and in the Ancient Near East (=Beiheft zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft 177, W. de Gruyter, Berlin – New-York 1989).
(5) Vt P. Espak. The Emergence of the Concept of Divine Warfare and Theology of War in the Ancient Near East. — Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Toimetised, 14, 2011, lk 115–129; A. Põldsam, Sõjast ja rahust Heebrea Piiblis. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2009/2010, 85–90.
(6) A. Saumets, V. Sazonov (toim.). Sõna sõjast ja sõda sõnast: Tekste ja tõlgendusi- KVÜÕA toimetised 16/2012, lk 12–13.
Vladimir Sazonov on orientalist
