Inimõiguste olukord on halvenenud mitmes Aafrika riigis. Malis õnnestus islamiäärmuslased küll tagasi lüüa, kuid nad ootavad uut sobivat aega. Kesk-Aafrika Vabariigis on seni suudetud suurem verevalamine ära hoida. Seda ka Eesti sõdurite kaasabil. Kuid pinged pole kuhugi kadunud. Need on jäänud üksnes teiste, põletavamate sündmuste varju. Nigeeria põhjaosas on aktiveerunud terroristid, kes on võtnud sihikule lausa koolitüdrukud. Ja muidugi Iraagi ja Süüria põhjaosas tärganud Islamiriik, mis on viinud täide juba mitmeid sotsiaalmeedias üle kantud hukkamisi ja ähvardab kõiki mitte-sunniite genotsiidiga. Tegelikult ei ole kaitstud ka sunniidid, kelle nimel Islamiriik väidab tegutsevat. Kes ei ole Islamiriigi poolt, on selle vastu ja kuulub hukkamisele.
2014. aastal alustas agressiooni oma naaberriigi Ukraina vastu Venemaa Föderatsioon. Krimm annekteeriti, Ida-Ukraina Donetski ja Luganski oblastid on kuulutanud end iseseisvaks, kuid tegelikult on okupeeritud Venemaa poolt juhitavate nn roheliste mehikeste kätega. See agressioon on toonud kaasa massilisi inimõiguste rikkumisi okupeeritud aladel. Leitud on massihaudu, tuhanded inimesed on hukkunud või sunnitud kodudest lahkuma. Kurioosum oli Malaisia reisilennuki allatulistamine. Ei ole erilist põhjust kahelda, et see oli roheliste mehikeste, aga võib-olla ka Vene regulaarvägede kätetöö. Miski ei viita, et kriis Ida-Ukrainas oleks lõppemas. Pigem vastupidi: Ukraina inimesed elavad pidevas hirmus, et konflikt võib eskaleeruda. Venemaa ei ole ju teinud saladust, et soovitakse kontrolli kogu Novorossija üle, mis hõlmaks ka Harkovit, Hersonit, Odessat ja veel mõnda Ukraina piirkonda. Aga laiemalt tervet Ukrainat ja võib-olla kogu endist NSV Liitu.
Möödunud aasta 10. detsembril, rahvusvahelisel inimõiguste päeval, korraldas Inimõiguste Instituut Tallinnas oma aastakonverentsi teemal „Väärikus inimõiguste kontekstis“. Juba neljandat korda toimunud rahvusvaheline konverents keskendus mitmele kõige teravamale inimõiguste probleemile, mis on tänases maailmas aktuaalsed. Konverents oli jagatud nelja paneeli, millest igaüks käsitles erinevat inimõigustega seonduvat teemat. Esimeses paneelis tutvustati Inimõiguste Instituudi poolt koostöös Tartu Ülikooliga tehtud uuringut „Privaatsusõigus inimõigusena“. Uuring käsitles privaatsusõigust igapäeva tehnoloogiate kontekstis (sotsiaalvõrgustikud, nutitelefonid, pilvandmetöötlus, videojälgimissüsteemid jms). Uuringus antakse ülevaate ka privaatsusõigust puudutavatest kontseptuaalsetest vaidlustest ning andmekaitse õiguslikest aspektidest ja väljakutsetest ning analüüsitakse, kas ja kuidas on privaatsuse olemus muutunud igapäeva tehnoloogiate ja suhtlusvõrgustike kaudu. Kuna privaatsus on üks inimõiguste nurgakive, siis mängib inimõiguste tagamisel tulevikus privaatsuse kaitse väga olulist rolli.
Nii Lähis-Ida sündmused kui ka Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv Venemaa agressioon on tõstatanud küsimuse, kas rahvusvaheline õigus hübriidsõdade ja varjatud agressiooni tulemusena enam endisel kujul kehtib. Kuidas mõista inimväärikust rahvusvahelises õiguses ja kas rahvusvaheline õigus suudab kaitsta inimõigusi?
12. jaanuar 2015. Kuuliaugud Hyper Cacher’ koššerpoe akendes Pariisi Porte de Vincennes’i lähedal, kus kolm päeva varem tapeti neli pantvangi. Juudi kogukonna katusorganisatsiooni juht andis pärast kohtumist Prantsusmaa presiden- diga teada, et pärast islamiäärmuslaste toimepandud tapmisi Pariisis on juudi koolidele ja sünagoogidele Prantsus- maal lubatud täiendavat ja vajaduse korral sõjalist kaitset. Foto: Scanpix
Aktuaalseks teemaks kogu maailmas on seni vähem käsitletud inimõiguste valdkond – põlisrahvaste õigused. Põlisrahvad on mingi maa algupärased rahvad, kes on säilitanud oma traditsioonilise elulaadi, kellel ei ole oma riiki ja enamasti ka mitte omavalitsust, kes on tihtipeale väiksearvulised ning kelle kultuur ja elulaad on valitsuse surve all. Põlisrahvaste asualasid industrialiseeritakse, sealt tahetakse maavarasid kaevandada ja selle käigus hävitatakse põlisrahvaste säilimiseks vajalik elukeskkond. Nende protsesside tulemusena on mitmed põlisrahvad väljasuremisohus. Möödunud aasta 22.–23. septembril toimus New Yorgis põlisrahvaste maailmakonverents, mis vaagis põlisrahvaste probleeme maailma eri paigus. Inimõiguste aastakonverentsidel neid teemasid jätkati. Aruteludes toodi välja, et kõige aktuaalsemad probleemid seoses põlisrahvastega on nende õigus oma maale, territooriumile, loodusvaradele, haridusele, eriti emakeele õpetamisele ja kultuuripärandi säilimisele. Seoses Krimmi annekteerimisega Venemaa poolt on teravnenud ka Krimmi põlisrahva – krimmitatarlaste õiguste küsimus.
Viimane paneel käsitles olukorda Venemaal ja seda tutvustasid mitmed prominentsed ajakirjanikud, kes on seoses sõnavabaduse piiramise ja sõltumatute väljaannete sulgemisega sattunud Vene võimudega opositsiooni ja nende tagakiusamise alla. Optimismi Venemaa edasise arengu suhtes ei olnud kellelgi.
Kuna Tallinnas toimuv inimõiguste aastakonverents on kujunenud maailma üheks olulisemaks inimõiguste foorumiks, on see sobiv koht, kus teha kokkuvõtteid inimõiguste olukorrast, trendidest ja tulevikust. Konverentsi ettekanded ja paneeldiskussioonid on kujunenud kaalukaks panuseks inimõiguste teema käsitlemisele üle riigipiiride.
Kui heita pilk tulevikku, siis eriti palju valguskiiri inimõiguste olukorra paranemiseks ei paista. Pigem vastupidi. Inimõiguste olukord näib halvenevat ka tulevikus, vähemalt lähitulevikus. Maailm on muutunud võrreldes varasemate aastatega järsult mobiilsemaks. Kui industriaalsel ajastul võis lähisündmusi- ja arenguid suure tõenäosusega ette prognoosida, siis nüüd võivad suured murrangud ja pöörded leida aset nagu välk selgest taevast. Araabia kevad arenes üksikjuhtumist Tunise tänaval mõne kuuga protsessiks, mis hõlmas suure hulga riike, viis riigipeade ja režiimide kukutamiseni ning tõi kaasa ulatusliku vägivalla kuni kodusõdadeni välja. Keegi ei osanud veel pooleteise aasta eest ennustada, et Venemaa pöörab ühe liigutusega selja rahvusvahelisele õigusele, alustab agressiooni teise Euroopa riigi – Ukraina – vastu ja annekteerib Krimmi. Sellega muutus vaid mõne kuu jooksul kardinaalselt kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur, tuues maailma ühte turvalisemasse piirkonda sõjaohu, mida pole olnud aastakümneid ja mida ei osatud uneski näha. Vähem ootamatu ei olnud Islamiriigi esiletõus. Ühtäkki, pealtnäha tühjast kohast tekkis Lähis-Idas jõud, mille vastu ei saa riigid ega valitsused, millel on väljaõppinud armee, hea relvastus ja mis on suuteline endale allutama ulatusliku territooriumi.
Mõistagi on selle teinud võimalikuks infotehnoloogia – internet, sotsiaalvõrgustikud jms, mis võimaldavad kiire aja jooksul, massiliselt ja anonüümselt viia informatsiooni suurte inimhulkadeni, levitada valeinfot, korraldada küberrünnakuid ning esile kutsuda kontrollimatuid ja ettearvamatuid massirahutusi. Ja valitsused on peata, sest nad ei ole olnud võimelised toimuvaga kohanema. Muutused seejuures jätkuvad, võimalik et üha kiirenevas tempos.
Kõik see esitab karmi väljakutse inimõigustele. Kui varem võis näha suurimat ohtu inimõigustele just valitsuste poolt, siis nüüd on selleks erinevad asümmeetrilises protsessis osalejad – sissid, nn rohelised mehikesed, terroristid, isehakanud võimuteostajad, rahvusvahelised korporatsioonid jpm. Muidugi jätkuvalt ka autoritaarsed valitsused. Kuid riik on ainus institutsioon, mille võimuses on inimõigusi kaitsta. Vähemalt riigilt seda oodatakse. Hübriidsõja valgusel hakkab üha enam tunduma, et ka riik ei saa sellega hakkama. See toob inimõiguste olukorra kohale üsnagi sünged pilved.
Pärast külma sõja lõppu näis, et sõdade aeg on möödas. Tähelepanu pööramine väljendusvabadusele ja ühinemisvabadusele, rääkimata õigusest elule, ei tundunud enam väga oluline, kuna maailm näis liikuvat pöördumatult liberaalse demokraatia suunas. Prioriteediks said sooline võrdõiguslikkus, vähemuste õigused, poliitkorrektsus. Paraku näeme, et maailm on võtnud hoopis teise suuna, kui veerandsajandi eest unistati. Kõik inimõigused, sealhulgas inimese õigus julgeolekule, on äärmiselt aktuaalsed ja vääriks märgatavalt suuremat tähelepanu kui seni.
Mart Nutt ajakirja Maailma Vaade peatoimetaja |
