Algus ajakirjas Maailma Vaade nr 24, detsember 2014

Soome „neutraalsus“ tähendas, et Nõukogude imperialismi ees tuli silm kinni pigistada ja aeg-ajalt Põhja-Euroopas Nõukogude huvide eest seista. Soome ei olnud nende riikide enamuse seas, kes mõistsid ÜROs hukka 1956. aasta Nõukogude invasiooni Ungarisse. Samamoodi vaikisid soomlased siis, kui 1968. aastal Varssavi Pakt Tšehhoslovakkiasse tungis. 1952. aastal, kui Kekkonen oli peaminister, pidas ta ühe kõne, kus ta kutsus Norrat ja Taanit kaudselt üles NATOst välja astuma, mis looks „neutraalse“ Skandinaavia tsooni, mis oli ammu olnud Nõukogude välispoliitika eesmärk, mille saavutamise korral oleks ka piirkonna soometumine läinud lihtsamalt. „Põhjamaade neutraalsus – nagu seda on Rootsi poolteist sajandit järginud – oleks Soome huvides, kuna selle kaudu kaoks isegi teoreetiline võimalus Soome kaudu Nõukogude Liidu ründamiseks,” hoiatas Kekkonen. Rootsi suursaadik teatas vastu, et sealsed Nõukogude diplomaadid on Kekkoneni kõnest vaimustuses; Nõukogude ajalehed ja teised propagandaorganid kiitsid Soome peaministri strateegilist ettenägelikkust.

Praktilisel tasandil oli soometumise veel ebameeldivam külg Soome pagenud Nõukogude pagulaste tagasisaatmine, mida ei tehtud Moskva nõudmisel, vaid Kekkoneni enda algatusel. Üks selliseid kurikuulsamaid juhtumeid oli sõjaväeteenistusest keelduja Aleksander Šatravka oma, kes põgenes Soome 1974. aastal ja saadeti Nõukogude Liitu tagasi, kus ta vaimuhaiglasse pisteti. Financial Times'i kunagine Soome-korrespondent nimetas seda „häbiväärseks ajaks, mis ei tohiks iial korduda“.

Kekkonen suri 1986. aastal ja oma järelehüüdes märkis New York Times, et alates 1962. aastast olid Soome presidendivalimised kõigest formaalsus ning et „tavapärased valimised olid võimatud“ kuni tema äkilise lahkumiseni. Toonase soometumise kaitsjad ja ka need, kes samasugust süsteemi Ukrainale soovitavad, peaksid enda käest küsima: Kus veel on üks ja sama inimene olnud terve veerandsajandi president? Kas see siis ongi Ukraina jaoks ideaalne mudel – riik, mida kammitseb tugev presidendisüsteem?

Nõukogude mõju veel ühe mürgise väljenduse võib leida ajakirjanduse ja kultuuri nii ametlikust kui ka mitteametlikust tsensuurist. Kõigi soometumise aastate jooksul oli Soome valitsusel õigus ennetavalt tsenseerida igasugust materjali, mis võiks „kahjustada või ohustada suhteid välisriigiga“. Mitte keegi ei küsinud, millise „välisriigi“ mainet eelkontrollimise teel laimamise eest kaitsta tuli. Valitsusel tuli seda õigust aga harva kasutada, kuna Soome press talitses end häbi- ja alandusetundega ise. Külma sõja algusaastatel arenes riigi ajakirjanduses ruttu välja enesetsenseerimise kultuur. Kekkoneni ja teiste juhtivate poliitikute mitte nii peened ähvardused selle kohta, et ajakirjanikud peavad Nõukogude Liidust kirjutama „kohusetundlikult“, tähendasid, et kriitilist sõna Nõukogude Liidu või selle liitlaste aadressil kohtas Soome ajalehtedes või teles ja raadios harva. Soometumise ajal keelustati ligi 2000 raamatut ja hulk filme, nagu näiteks „Dr Strangelove“ ja „Mandžuuria kandidaat“ või Renny Harlini 1986. aasta verine action-film „Born American“, kus näidati kolme Soome puhkama sõitnud ameeriklase saatust, kes ületavad kogemata Nõukogude Liidu piiri (ühes 2008. aastal ilmunud raamatus paljastati, et Harlini film keelati ära Nõukogude suursaadiku otsesel soovil). Aleksander Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ ei olnud nõus avaldama ükski Soome kirjastus. (Soome tõlkeeksemplarid tuli importida ühe Rootsi kirjastuse kaudu.) Mitte asjata ei nimetanud Soome satiirik Kari Suomalainen soometumist „kunstiks Ida ees nii hoolega küürutada, et seda ei saaks pidada Läänele tagumiku näitamiseks“.

Ukraina soometumise pooldajate arvates seisneb selle eelis selles, et nii saaks Kiiev säilitada suure osa autonoomiast, ilma samas tarbetult Moskvat ärritamata. Kuid „iseseisvus“, mille Soome Teise maailmasõja järel saavutas, olgugi et Ungari või Tšehhoslovakkia saatusest palju parem, oli üks veider asi. „On küll hämmastav, kui palju vabadust on Soomes säilinud, kuid sellegipoolest ei ole Soome mitte üheski aktsepteeritavas mõttes iseseisev,” kirjutas Walter Laqueur ühes 1977. aastal ilmunud tabavas artiklis Soome olukorra kohta. „Soome on, nagu Nõukogude Liidu liidrid ise on ammu tahtnud, riik, mis ei ole ei satelliit ega neutraalne, vaid riik, mille „kohanemine“ Nõukogude Liidu soovide ja ettekirjutustega on saanud rahvusliku koe osaks.“ On täiesti arusaadav, et üks väike riik tahab ajada meele järele olemise poliitikat, ja keegi ei tohiks end süüdi tunda, kui kasutab seda põlatud sõna selle kirjeldamiseks, mis soometumine oli ja mida see tähendaks täna Ukraina puhul. Kuid nagu Laqueur märkis, läheb meele järele olemise vajadus sageli palju kaugemale kui vaja ja tihti räägitakse sellest ekslikult kui targast poliitikast ja kangelaslikust saavutusest, mitte kahetsusväärselt räpasest reaalsusest.

Rahustamisest (ingl k appeasment) nii kõvasti pasundamisel on rasked tagajärjed, kuna võõragressorile meele järele olemisega saab õigustada vabaduse mis tahes piiramist. Ja sellise häguse eesmärgi saavutamisel piire ei ole. Laqueur võrdles Soome poliitilise ja avaliku arvamuse ühtsust Gleichschaltung'iga ehk „tasalülitamisega“, mille käigus hakkasid sajad miljonid sakslased vabatahtlikult astuma 1933. aastal võimule tulnud natsiparteisse ja selle sõsarstruktuuridesse. Soome formaalne neutraalsus võis rahvusvahelisel tasandil olla arusaadav, ehkki mõru pill alla neelata, et hoida riiki välisohtude eest kaitstuna, kuid soometumine läks palju kaugemale, rüvetades moraalselt riigi poliitikat ja ühiskonda. Soome Välispoliitika Instituudi vanemteadur Charly Salonius-Pasternak ütleb, et soometumise mõju ühiskonnale oli „sügavalt söövitav“ selles mõttes, et „ilma [Kekkoneni] loata ei juhtunud sisepoliitikas mitte midagi olulist“. Ja see mõju kestab veel edasi, kuna „tänagi on [välispoliitilise] debati kultuur alles tekkimas. (Varem tähendas selles osalemine poliitiku- või riigiametniku karjäärist loobumist.)”

Venemaa hoiab mälestust Kekkoneni ajast endiselt au sees. 2009. aasta aprillis käis toonane Vene president Dmitri Medvedev oma kahepäevase Soome-visiidi käigus Hietaniemi kalmistul president Kekkoneni hauale pärga asetamas. Foto: Scanpix

Soometumise tänased eestkõnelejad räägivad asjast nii, nagu ainus, mida selleks vaja on, on neutraalsus välispoliitikas; nad on kas unustanud või ei saa üldse aru, et omal ajal tähendas see ka seda, et Nõukogude Liit sekkus tihti ja oluliselt Soome siseasjadesse, ning et täna tähendaks see Kiievi suveräänsuse piiramist suuremal määral kui vaid formaalse lubadusega mitte ühineda teatavate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Soometumist soovitades kutsub Brzezinski sama hingetõmbega Läänt üles selgeks tegema, et „Venemaa avalik ja kaudne sekkumine oma naabrite sisekonfliktidesse“ läheb Moskvale diplomaatiliselt ja majanduslikult kalliks maksma – väide, mis näitab täielikku võhiklust selles, kuidas need kaks lähenemisviisi teineteist vastastikku välistavad. Sest mida muud öökülm, noodikonflikt ja must tosin (1) veel olid, kui mitte näited Venemaa „avalikust“ sekkumisest („osalemine“ oleks siin liiga pehme sõna) valdkondadesse, mis tavalises suveräänses riigis peaks ainuõiguslikult kuuluma demokraatlikult valitud poliitikute pädevusse?

Kui Ukrainale soovitatav soometumine piirduks vaid välispoliitikaga, s.o formaalse lubadusega mitte ühineda NATO ja Euroopa Liiduga, oleks see kompromiss enamikule ukrainlastele vastuvõetav. Muidugi, sellised mööndused oleksid nende silmis vastuolus Pariisi uue Euroopa hartaga, mis on 1990. aastal sõlmitud leping, millele kirjutas alla ka Nõukogude Liit ja kus on sätestatud, et „riikide vabadust valida ise oma julgeolekukorda tuleb täielikult tunnustada“. Sellegipoolest võiks väita, et nagu Soome puhul külma sõja ajal, on lääneriikide ühendustest väljajäämine ja neutraalne välispoliitika kõige „realistlikum“ lahendus, mõistlik hind väikesele ja nõrgale maale, kelle naabriks on suur ja agressiivne riik.

Kuid mida paremini soometumise ajalugu ja Kremli praegust agendat tunda, seda vähema „realistlikuks“ see variant muutub. Kui jätta kõrvale asjaolu, et Ukrainal on Krimmi annekteerimist ja Venemaa edasisi territooriumiihalusi silmas pidades vaja kindlaid julgeolekugarantiisid (selliseid, mida saab anda ainult NATO asutamislepingu artikkel 5), rääkimata sellest, kuidas Venemaa on ilma igasuguse häbitundeta rikkunud oma seniseid ametlikult võetud julgeolekukohustusi, kahjustaks Ukraina Lääne-integratsiooni tee läbilõikamine Ukraina arengut. Viimased 25 aastat on Euroopasse lõimumine olnud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liberaliseerumisel kõige suurem peibutus. Väljavaade pääseda Euroopa Liitu on aidanud ümber kujundada valitsusi, mis on need riigid viinud korrumpeerunud ja sklerootilistest kontrollisüsteemidest avatud, liberaalsete ühiskondadeni, kus on au sees õigusriiklus ja inimõigused. Seda silmas pidades oleks igasugune soometumine Ukraina kui terve, lääneliku ja euroopaliku demokraatliku riigi tuleviku jaoks katastroofilise tagajärjega. Arvestades, kui palju kahju tekitas soometumine Soomele – riigile, mis on maailma üks homogeensemaid ja kus on väga vähe korruptsiooni, üldiselt avatud majandus ja kõik muud Skandinaavia sotsiaaldemokraatia kadestusväärsed eelised –, siis kujutage ette, kuidas mõjuks Euroopa ukse kinnipanemine vaesele, korrumpeerunud ja erimeelsustest lõhestunud Ukrainale.

Poliitika, mis annaks Venemaale Ukraina valitsuse moodustamise küsimuses vetoõiguse (nagu tal see oli Soome puhul), tähendaks ausa valitsemise, demokraatlike tavade, isikuvabaduste ja avatud turumajanduse vältimatut hukku. Ukraina jaoks tähendaks see, et ta peab jätkama oma oligarhide süsteemiga, mis on tema arengut pärssinud viimased 25 aastat. Vaatamata oma paljudele puudustele oli Soome demokraatia soometumise ajal piisavalt tugev ja tema ühiskond küllalt sidus, et panna vastu Nõukogude hegemooniapüüdlustele ja nende sellest tingitud allasurumisele. Soome väljus külmast sõjast tervena kui läänepärane demokraatlik riik. Ukraina aga, arvestades tema ülikorrumpeerunud poliitilist kultuuri, piirkondlikke lõhesid ja hõlpsasti manipuleeritavaid etno-lingvistilisi erinevusi, on soometumise üks hullematest võimalikest kandidaatidest. Sellise süsteemi Ukrainale pealesurumine lükkaks ta sisuliselt Venemaa mõjusfääri. Ukraina Kekkonen ei paluks oma poliitilistel vastastel viisakalt isamaa nimel tagasi astuda, vaid paneks nad vangi. (Seda on Ukrainas juba juhtunud.)

Soometumise vastu on ka moraalseid argumente. Asjaolu ise, et soometumise Ukrainale sobilikkuse üle toimub debatt, viitab Lääne vaatlejate paternalistlikule hoiakule, kes räägivad nii, nagu oleks selle riigi saatus nende otsustada. Peaks olema ütlematagi selge, et Ukraina saatuse üle peaksid otsustama ukrainlased ise, mitte rahvusvahelise poliitika üle tugitoolis targutavad vaatlejad. Soometumine oleks selgelt vastuolus Ukraina rahva soovidega, kes näitasid mais toimunud presidendivalimistel, kus enam kui 80% valijatest pooldas läänemeelseid kandidaate, et eelistavad oma riigile ülekaalukalt euroopalikku tulevikku.

Kõige rohkem räägib soometumise vastu ehk Soome ise. Pärast seda, kui soometumise sõna hakkas ajalehtede arvamuskülgedele ilmuma ja rahvusvahelistel julgeolekukonverentsidel kõlama, nägin mitme Soome poliitikategelase ja kaitseeksperdi jahmatust selle üle, kuidas nende riigi kogemust üritatakse kasutada teise riigi saatuse määramiseks. Soome kaitseminister Carl Haglund ütles mulle, et on „üllatunud ja hämmastunud, et sellist võrdlust üritatakse“. Osa sellest mõistmatusest langeb selle arvele, et soometajad ei ole suvatsenud teha vahet külma sõja aegse Soome ja tänase Soome vahel. „See soometumise asi on möödas,“ ütles mulle Haglund. „Ma saan aru, et seda üritatakse eeskujuks tuua, kuid 2014. aastal see enam ei kehti.“