Küsis Ingrid Lepik

Kui suur on täna sõltumatu meedia osatähtsus Venemaal?

See ei ole suur. Arvan, et sõltumatu meedia hulk iseenesest on suur, kuid sõltumatuid uudisteallikaid on vähe. Minu hinnangul mitte üle 10% ning see on suur probleem.

Oleme meedia vahendusel kuulnud, et Kreml kavatseb Interneti kasutamist piirata ning seda eriti valitsusvastase tegevuse ohjeldamisel. Kuidas see mõjutaks Venemaa elanike igapäevaelu?

See on tegelikult pisut naljakas. Kreml soovis nii toimida juba umbes 8 aastat tagasi. Midagi ei juhtunud, kuigi vastava valdkonna spetsialistidele, kes võiks Interneti kasutamist mõjutada, eraldati palju raha. Meil on olemas ka ülevaatlik raport, mis uurib Venemaale tulemüüri loomist Hiina eeskujul. Valitsus kulutas sealjuures suure summa raha eimillegi peale, kuna kogu Internetti ei suudetud kontrollida. Selline võitlus on juba ette kaotatud. Samuti kaotasid kõik spetsialistid, kes palgati riigi heaks tööle, projekti raames kummalisel kombel oma professionaalsuse. Hiilgavaid ideid on ka valitsusega mitte seotud vastasleeri inimestel ning nõnda pole absoluutne kontroll võimalik. Tegelikult ei saanud ka hiinlased laiahaardelise kontrolliga hakkama.

Kas Hiina stsenaarium on Venemaal üldse võimalik?

Ehkki taoline stsenaarium on teoorias võimalik, on seda kerge vältida. Isegi duumasaadikud saavad sellest suurepäraselt aru, kuid ometi teesklevad arusaamatust. Nende eesmärk on lihtsalt säilitada ühiskonnas hirm. Võib lausa öelda, et sihiks pole niivõrd hoida hirmu, kuivõrd tagada enese pidev nähtavalolek. Nõnda, et me paratamatult võimu peale mõtleks ja ohtu tunnetaks. Mina ei soovi, et see kõik mind selliselt mõjutaks.

Hiljutiste sündmuste valguses, mis on Euroopas aset leidnud, on hakatud rääkima Euroopa-ülese venekeelse telekanali loomisest. Kas selline meedium aitaks Kremli propaganda mõju vähendada?

Usun, et tegemist on hea mõttega ning telekanal peaks olema kättesaadav kõikidele Euroopas elavaile vene keelt kõnelevaile inimestele. Samas on kõigil venelastel hetkel võimalik osa saada telekanal Doždi tegemistest. Kuidas ma saaksingi mõnd muud telekanalit reklaamida? Eestis ma seda täheldanud ei ole, kuid kui käisin Lätis, siis tundis taksojuht mu ära ning huvitus minu tegemistest. Samuti ütles ta, et minu pärast ollakse mures. Lätis on Dožd suuremates telekanalite pakketides sees.

10. detsembril 2014. Helitehnikud Venemaa ainsa sõltumatu telekanali Dožd puldiruumis. Dožd on pidanud oma tegevuse jätka- miseks pagema tavalisse korterisse. Kuigi valitsus on teda igat moodi survestanud, pole Kreml siiski seda haruldast sõltumatut kanalit sulgenud, kuid on viinud kanali aeglase väljasuremiseni. Foto: Scanpix


Meedia kanda on oluline roll Putini poliitikas. Kui meedia oleks sõltumatu, kas näeksime valimistel teistsuguseid tulemusi?

See on äärmiselt keeruline, kuid samas hea küsimus. Juhul kui inimesed saaksid hääletada ilma surveavalduseta, oleks parlament täiesti teistsugune, kuid president oleks endine. Samuti ei saa ma öelda, et meedia ei ole vaba. Meediaga seotud isikud hetkel lihtsalt ei tegele uudiste edastamisega, kuna neile tundub, et nad on sõjas. Ilmselt tunnevad paljud riikliku meedia esindajad end tõeliste patriootidena, kes kaitsevad oma kodu infosõjas Ühendriikide vastu. Nad tunnevad, et nad peavadki praegu nii toimima. See aga on nende enda valik ning ei mõjuta kuidagi mind ega minu sõpru ja kolleege.

Kui räägime Venemaa poliitikast, siis räägime ikka Putinist. Kas täna on tegelikult tõsiseltvõetavaid alternatiive Putinile ning kas nende poliitika erineks senisest?

Ma ei oska öelda. Ma ei ole seotud ühegi poliitilise liikumisega ega huvitu revolutsioonist. Samuti ei näe ma hetkel ühtegi teist inimest, kes võiks olla sama tugev liider. Sest igaüks, kes võiks sellele positsioonile pretendeerida, hävitatakse Putini poolt. Näiteks Aleksei Navalnõil, kelle suhtes on mul vastakad tunded, on karismat, ta on populaarne ja näeb kena välja. Kõik eelmainitud omadused tulevad ju poliitikule ainult kasuks. Kuid kus ta hetkel viibib? Kahjuks on ta oma korteris ja keegi ei tea, millal ta sealt välja tulla saab. Kui rahvas poleks tänavatele läinud, oleks ta poolteist aastat tagasi hoopis vangi pandud. Seega ei näe ma hetkel kedagi teist sellele positsioonile.

Samas see, et Putini administratsiooni aseesimehe sõnutsi pole Venemaad Putinita ja vastupidi, on täielik nonsenss. Mõistagi oleks asjad äärmiselt kehvasti siis, kui Putin ühel hetkel järsku kaoks. See võrduks anarhiaga, sest Vladimir Putinit ümbritsevad inimesed ei ole temaga võrdsel tasemel, mistõttu ei oleks talle kiiret asendust võtta. Usun, et hetkel ei tea me paljut Putini kaaskonna kohta. Ilmselt pole nii mõnedki neist praeguse olukorraga rahul ning me ei tea, mida nad planeerida võivad.

Vene luuletaja Tjutševi värsiread ütlevad, et Venemaast ei saa mõistusega aru saada ning temasse saab ainult uskuda. Paljude Lääne inimeste jaoks on Vene hing midagi mõismatut ning kuigi vene inimesed ise võivad oma riiki kritiseerida, ei lase nad seda teha võõrastel. Kas Venemaa-vastased sanktsioonid võivad hoopis vastupidist mõju avaldada?

Esiteks selle luuletuse autor Tjutšev elas 20 aastat välismaal. Selle rumala luuletuse kirjutas ta samuti seal elades. Naasnud kodumaale, oli ta võtmeisik Läänest pärit publikatsioonide ja kirjanduse tsenseerimisel. Ta oli hea poeet, kuid ka paras kaabakas. Ma ei arva, et need luuleread kirjeldaksid vene hinge olemust. See kirjeldab situatsiooni, kus asjalood on nii kehvad, et pole mõtet optimistlik olla. Aga kui sul enam väljavaateid ei ole, siis sa ju usud ja loodad.

Teiseks ei meeldiks ühelegi rahvale kuulata kriitikat enda suunal. Aga kui ma kuulen kriitikat oma riigi kohta, siis mul jääb üle vaid öelda, et see ei ole minu süü. Mina sellist riiki ei soovinud ning ei hääletanud Putini poolt. Muud ma kahjuks teha ei saa. Peale selle muidugi, et jätkan oma tööd. Samuti soovin ma rõhutada seda, et Doždi näol pole tegemist opositsioonilise meediaga, nagu vahel arvatakse. Me soovime lihtsalt teha oma tööd, milleks on professionaalne ajakirjandus – mitte midagi rohkemat ega vähemat. Venemaal on lihtsalt kaduma läinud ajakirjanduse kui mõiste tõeline sisu.

Kolmandaks ei usu ma, et sanktsioonid midagi Venemaa juures muudaks. Läänes soovitakse uskuda, et sanktsioonid hakkavad tööle samm-sammult ning kuude möödudes venelased avavad oma silmad ja mõistavad tegelikku olukorda. Sanktsioonid Iraani vastu polnud üldse nii tugevad, kuid seal koondus rahvas veelgi tugevamalt Ahmadinejadi ümber. Inimesed ei suhtu sanktsioonidesse nii, nagu suhtub Lääs. Euroopal peaks Venemaa jaoks olema mingisugune muu plaan.

Kas võib siis öelda, et sanktsioonid distantseerivad Venemaad Läänest?

Absoluutselt. Inimesed näitavad senisest enam üles austust Putini vastu. Sanktsioonid teevad temast venelaste jaoks „oma mehe“. Ma ei oska öelda, mida Lääs tegema peaks, kuid olen veendunud, et praegune asjaajamisviis on väga vanamoodne ja rumal. Sanktsioonide teed mindi just seetõttu, et muud plaani ei ole. Olen üllatunud, et minu omaga sarnast seisukohta jagab ka Hodorkovski. Samas on plaan lihtsalt plaan ning see ei pruugi päriselus realiseeruda. Eriti sellises kompleksses riigis, nagu seda on Venemaa.

Kas te oma tegevuse tõttu ka kardate?

Ei, sest olen väsinud kartmast. Minu näol pole tegemist ei varga ega mõrvariga. Samuti maksan ma makse ning olen Vene kodanik. Mis põhjusel peaksin ma kartma? Aga oht on ikka, nagu alati. Pessimism ja surmahirm on väsitavad ja seetõttu ühel päeval üles ärgates ma otsustasingi, et ma ei karda enam.

Marina Makejeva on Venemaa ajakirjanik, raadio- ja TV saatejuht. Makejeva töötas üle kümne aasta Vene uudisteagentuuris Vene Raadio (Russkoje Radio). Vene Meedia Grupis sai temast uudisteankur ja hiljem peadirektori asetäitja. Ta juhtis saateid “Inimeselt inimesele”, “Vene puhkus”, “Lugeja” ja 2005-2007 “Räägime”, millest sai kolmetunnine hommikusaade RNS-is (Russian News Service). Saade sattus 2007. aastal riikliku reidi alla ning lõpetati.
2007-2010 töötas Makejeva raadiojaamas Serebrennyj Dožd, juhtides saadet “Majanduskeskkond”. Alates 2010. aastast on ta Vene sõltumatu telekanali Dožd asedirektor ja informatiivse programmi “Siin ja praegu” saatejuht.
Foto: Inimõiguste Instituut