Kui 2014. aasta varakevadel kõigutas Euroopa julgeoleku alustalasid eraldusmärkideta roheliste mehikeste abil teostatud „hääletu alistumine“ Krimmis ja poolsaare annekteerimine Venemaa Föderatsiooni poolt, kuulsid paljud esmakordselt krimmitatarlastest ja nende traagilisest minevikust. Mustafa Džemilevist sai maailma avalikkuse jaoks selle rahva hääl.
Teie jõudsite sündida Krimmis enne, kui algas teie rahva Kolgata-tee, mil kodudest kisti välja ligi 200 000 inimest, kes viidi viidi põhiliselt Usbekistani, aga vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Ametlikel andmetel hukkus küüditatutest esimese aasta jooksul 20 protsenti ...
Sündisin 1943. aastal, aga deporteerimine leidis aset 1944 – olin siis seitsmekuune.
Millal saite viimati kodukandis olla?
Kohe pärast Krimmi okupeerimist sõitsin Ülemraada saadikuna ÜRO Julgeolekunõukogusse, NATO peakorterisse, erinevatele kohtumistele USAs. 17. aprillil naasin Krimmi ja kui tahtsin 19. aprillil autoga taas välja sõita, sest lennukid enam ei lennanud, näitasid valvepostis olevad Vene sõdurid paberit, kus oli kirjas, et mul on keelatud 2019. aastani Venemaa territooriumil viibida. Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma ei plaanikski Venemaad külastada – viimati vabanesin Venemaal Kolõma vangilaagrist 1986. aastal –, kui just poleks teie Putini kutset. Nemad ütlesid, et „vaat, nüüd on Krimm samuti Venemaa“.
Ehkki sel paberil polnud ei pitsatit ega kellegi allkirja, viidati seal mingile föderaalseaduse paragrahvile. Kui olime fotot sellest paberist levitanud ja ilmus palju kirjutisi teemal, et mind ei lubata Krimmi, teatas Vene pool, et see on bluff, et sellist keeldu ei ole. Russia Today telekanalist kuulsin, et ma olevat mõtelnud selle keelu enesereklaamiks välja. Väga tore, kui keeldu ei ole, aga kui otsustasin Moskva kaudu Krimmi lennates seda kontrollida, teatas FSB töötaja Šeremetjevos, et mulle on sissesõit keelatud. Siis naasin Kiievisse ja istusin autosse, et Krimmi sõita.
Kui jõudsime piirini, mis lahutab Krimmi Ukraina maismaaosast – seal pole pelgalt passikontroll, vaid mitmed sõjaväekolonnid, soomusmasinad ja tankid, ja mõnekümnemeetrine neutraaltsoon kahel pool –, olid meie poole suunatud snaiperite püssid, nagu oleksime võitlema tulnud. Krimmi poolt oli enam kui 3000 inimest tulnud mind tervitama. Neid ei lastud läbi, õigemini püüti mitte lasta, aga nad murdsid läbi ahela ja tulid neutraaltsooni, kus Medžlise (1) liikmed riidlesid sõjaväelastega, miks meid läbi ei lasta. Need omakorda ütlesid, et nemad ei puutu asjasse, et loa peab andma Moskva. Selline olukord kestis peaaegu õhtuni. Venelased isegi ütlesid, et ei lase ahelast läbi murdnud krimmitatarlasi tagasi, sest nad ületasid ebaseaduslikult piiri. Ebameeldiv kokkupõrge relvastamata tatarlaste ja Vene sõjaväelaste vahel oli juba õhus.
16. september 2014, Simferopol. Politseinikud krimmitatarlaste Medžlise (parlament) ees. Foto: Scanpix |
Krimmi alal toimus muidki aktsioone. Kui kuuldi, et mind ei lubata koju, hakkasid krimmitatarlased mitmes kohas teid blokeerima. Siis erilisi kokkupõrkeid ei olnud, aga nüüd vahistatakse siiani inimesi, tehakse trahve, sest nad nagu oleks 3. mail õiguskorda rikkunud. Kõik, kes olid mind tervitama tulnud, fikseeriti, võeti videole, ja nüüd neid kutsutakse välja seoses ebaseadusliku piiriületusega. Sõjaväelased tulistasid ka õhku, aga see ajas krimmitatarlasi veel enam vihale. Nad tormasid peale ja paiskasid sõdurid eemale. Ka need episoodid jäädvustati ja need, kes kokkupõrkes osalesid, võetakse kas haldus- või kriminaalkorras vastutusele. Neli inimest on juba arreteeritud.
Millal adusite, et on oht Krimmi/Ukraina vabadusele?
Krimmis on kogu aeg olnud separatistlikud organisatsioonid, mida toideti Venemaalt ja kelle loosung oli „Krimm on Venemaa“. Ent näis uskumatu, et teine riik võib nõnda nahaalselt tungida oma sõduritega sinu territooriumile, et seda endaga ühendada. Mulle tundus kogu aeg, ja ma rääkisin sellest ka meedias, et Venemaa püüab ilmselt hoida Ukrainat alaliselt pinges, luues meie riigile probleeme, et see ei saaks teostada sõltumatut poliitikat.
Ma välistasin küll sissetungi võimaluse, aga pärast Vene–Gruusia sõda 2008. aastal olin üks esimesi, kes ütles, et järgmine võib olla Ukraina. Kirjutasin ajalehes Denj, et Venemaaga tuleb katkestada leping, mis lubab Musta mere laevastiku baasi paiknemise meie territooriumil, sest see on oht Ukariana julgeolekule. Kui raske see Ukrainal ka ei oleks, kui ebameeldiv see materiaalselt ka ei oleks, sest võivad kaasneda trahvisanktsioonid. Lisaks soovitasin võtta kindla suuna NATO-liikmesusele, sest vaid see võib meid kaitsta.
Mõne aja pärast sattus minu kätte Krimmi SBU (Ukraina julgeolekuorgan) juhi ettekanne ülemustele Kiievis. Selles nimetab ta mu avaldust provokatsiooniliseks ja et see on suunatud vennalike suhete rikkumisele. Mõni kuu enne Krimmi annekteerimist küsiti Putinilt, kuidas ta kommenteerib jutte, mille järgi Venemaal on plaan pretendeerida Krimmile, ja too vastas, et see on täielik jama ja provokatsioon ning et Ukraina ja Venemaa vahel on puutumatuse leping.
Olen lugenud, et olete suhelnud Putiniga ka isiklikult.
Telefoni teel. Veel enne nn roheliste mehikeste tulekut, umbes veebruari keskel, kohtusin Sevastopolis Tatarstani esindajaga. Rääkisime võimalikest ärisidemetest ning koostööst Kaasani ja Krimmi vahel. Jutuajamise lõpus ütles esindaja, et tal on volitused kutsuda mind Putiniga kohtumisele, ja küsis, kas olen nõus. Küsisin, millest Putin tahaks rääkida, ja sain vastuseks, et Krimmi-küsimusest. Ütlesin, et Krimmi-küsimus on Ukraina küsimus – millised saavad olla venelaste huvid Krimmis?! Et meil on riigipea Oleksandr Turtšinov – temaga las räägibki. Leppisime kokku kohtumises Tatarstani endise presidendi Šaimieviga.
Siis tulid rohelised mehikesed ja algas okupatsioon. 11. märtsil tuli teade, et Šaimiev tahab minuga kohtuda, ja leppisime kokku kohtumise Kaasanis. Mõne aja pärast ta helistas uuesti ja ütles, et Putin sai kavandatud kohtumisest teada ja ütles Šaimievile, et pärast kohtumist tahaks ka tema minuga rääkida.
Ütlesin taas, et ma pole selleks valmis, kuna ei tea, millest temaga rääkida – kui Putin tahab rääkida oma vägede väljaviimise korrast, on see üks küsimus, kui aga jutt tuleb väljakujunenud olukorra põlistamisest, siis ei lähe see läbi. Nõnda ma ei teinud lõplikku otsust. Pressist aga juba lipsas läbi, et sõidan Moskvasse Putiniga kohtuma. Enne minekut pidasin peaminister Jatsenjukiga nõu.
Ma siiski lendasin. Veel lennukis helistas mu abikaasa ja ütles: „Kuhu sa lähed – selle lurjusega kohtuma?!“ Esmalt kohtusin Tatarstani esinduses Moskvas Šaimieviga, kes rääkis: „Tore, et ühinesite Venemaaga! Millega saab teid aidata?“ Ütlesin, et kui ta saab mõjutada Putinit, öelgu, et too tegi vea. Et ta peab kiiremas korras lahkuma Krimmist – suhted meie maade vahel on muidu pikemaks ajaks rikutud. Tema aga viipas, et sellest rääkigu ma juba ise, kuna Putin ootab mind telefoni juures. Läksime teisele korrusele ja sisenesime tuppa, kus on vaid telefon, diivan ja üksik tool. Nii ma rääkisin Putiniga Krimmi teemal umbes poolteist tundi.
Milline oli peamine sõnum, mille Putinilt saite?
Ta seletas, et lahendab kõik krimmitatarlaste probleemid. Seda, mida Ukraina ei ole teinud 23 aastaga, teevad nemad mõne kuuga; et meil saab olema rohkem õigusi – ühesõnaga, saabub paradiis.
Mida ta siis lubas?
Lubas kõikide krimmitatarlaste sotsiaalsete probleemide lahendamist. „Meil raha jätkub. Toome tagasi ka need krimmitatarlased, kes pole siiani saanud naasta, keda on Kesk-Aasias ligi 100 000 inimest. Krimmitatarlased saavad oma esinduse kõigis võimustruktuurides,“ rääkis ta. Autonoomne oblast võttis kiirkorras vastu ka seaduse Medžlise ja Kurultai tunnustamise ja kvootide kohta krimmitatarlastele. Aga ma juba teadsin, et nad petavad ega kavatse neid lubadusi täita. Ent neile oli väga oluline põlisrahvast enda poolele kallutada.
Ütlesin, et abist me ära ei ütle – seda enam, et kui meid deporteeriti, olime Venemaa koosseisus ja Venemaa kannab selle eest vastutust: „Kui tahate meile abi osutada, otsustage see läbirääkimiste laua taga meie Ukraina valitsusega, ent selleks tuleb tingimata väed välja viia, sest sellises olukorras läbirääkimisi ei tule.“ Tema rääkis, et korraldame referendumi, aga mina ütlesin, et referendum on ebaseaduslik, ja me juba võtsime vastu otsuse seda boikoteerida. Selline kaikavedu oli.
Mis tundega selle telefonikõne lõpetasite?
Eriti teravaid tundeid ei olnud. Ta ei kasutanud karme sõnu. Kui ütlesin, et viigu oma väed väga halbade tagajärgede ärahoidmiseks välja, tegi ta mulle isegi komplimendi: „Ma ei oodanudki teilt teistsugust vastust – iga austusväärne inimene ja oma maa patrioot peab nõnda rääkima, nagu räägite. Aga ootame referendumi tulemused ära.“
Võib arvata, et teate nende KGB-meeste mesijuttu tänu Gulagi kogemusele niigi hästi?
Mõne kuu pärast nimetas ta sedasama austusväärset inimest parasiidiks. Kui Putin saabus Krimmi ja kui üks krimmitatari naine küsis, miks ei lasta rahva liidreid oma kodumaale, vastas ta, et on üldiselt erinevate keeldude vastu, et on valmis kohtuma ja rääkima kõigiga, kes on huvitatud oma rahva probleemide lahendamisest, aga ta ei hakka kunagi läbi rääkima inimestega, kes parasiteerivad neil probleemidel. Tähendab, et enne olin kangelane ja väärikas, aga nüüd sai minust parasiit.
3. juunil anti mulle Varssavis Lech Wałęsa nimeline rahvusvaheline „Solidaarsuse“ preemia ja pidulikul õhtusöögil istusid minu vastas Obama, Komarovski, Porošenko, ühel pool mind Wałęsa ja Sikorski, teisel pool Austria president Fischer. Viimane püüdis kogu aeg rõhutada sanktsioonide ebavajalikkust – et nendega ei lahendata midagi, vaja on Venemaaga läbi rääkida. Lõpuks Fischer ütles: „See, et teid ei lasta Krimmi, on muidugi häbiväärne – kohtun peagi Putiniga, räägin temaga sellest ja saavutan teie naasmise.“
Möödus kaks-kolm päeva, Fischer sõitis Kiievisse Porošenko inauguratsioonile ja kordas öeldut. Nädala-poolteise pärast saabus kiri, kus ta kirjutas, et ta tõesti kohtus Putiniga, tõstatas selle küsimuse, aga kahjuks ei saa mulle midagi head teatada – Putin olevat öelnud, et ei saa minu Krimmi naasmise küsimust lahendada, sest olen teise riigi, Ukraina kodanik ja samuti Ülemraada saadik.
Kuidas on tatarlaste olukord anneksiooni järel seoses Krimmi okupatsiooniga muutunud?
Alguses tehti katseid siiski Medžlisega läbi rääkida. Okupatisoonivõimud said väga hästi aru, et kui õnnestub läbi rääkida Medžlisega, pole krimmitatarlastega probleeme. Selleks lülitasid nad mängu ka Tatarstani, Kõrgõstani ja tšetšeenid. Kuna see ei õnnestunud, teevad nad nüüd panuse vaid repressiivsetele meetmetele ja katsetele krimmitatarlasi lõhestada – nagu tehti nõukogude ajal. Selleks kasutavad nad ametikohtade jagamist, ähvardusi – kui kellelgi on oma väike äri, hirmutatakse selle laostamisega. Need on traditsioonilised vahendid, erilist fantaasiat neil pole.
18. detsember 2014, Simferopol. Krimmi peaprokurör Natalja Poklonskaja vaatab oma kabinetis Venemaa presidendi Vladimir Putini iga-aastase suure pressikonverentsi ülekannet. Kuni Krimmi annekteerimiseni töötas Poklonskaja Ukraina prokuratuurides, alates 11. märtsist 2014 astus ta Venemaa teenistusse ja sai kohe peaprokuröriks. Foto: Scanpix |
Milline on seis krimmitatarlaste maaomandiga ja kas selles valdkonnas on okupatsiooniga midagi muutunud?
Tegu oli maa hõivamisega – inimesed, kes olid maa hõivanud, pidid selle seadustama. Seni pole seda toimunud. Nüüd aga räägitakse, et kui inimesed tulevad Vene passidega, hakatakse seda vormistama. Osale maast, mille nad hõivasid, heitsid venelased silma: öeldakse, et siia tuleb tee, siia hakkame midagi ehitama ja senised maaomanikud suunatakse mujale. Maaprobleem oli üks põletavamaid, aga krimmitatarlaste jaoks pole see praegu peamine.
Enne Krimmi annekteerimist oli meil vaidlusi kohalike võimudega, kes ei andnud meile maad, ja krimmitatarlased pidid selle omavoliliselt hõivama. Ja Ukraina meid ses küsimuses lihtsalt ei aidanud – ei tahetud rikkuda suhteid venelastest koosneva administratsiooni juhtidega.
Kuidas on lood krimmitatari keelega?
Putin ja Vene ametnikud räägivad, kui suur hüve on, et krimmitatari keel on nüüd ametliku keelte staatuses. Tegelikult oli ta seda ka Ukraina koosseisus olles, aga ka siis ei olnud ta kasutuses, sest ametnikkond oli valdavalt venemeelne. Praegu on sama, isegi hullmaks on läinud.
Kui palju oli Krimmis krimmitatarlaste koole enne okupatsiooni?
Enne okupatsiooni oli meie koole 14. Seda on muidugi väga vähe, kümme korda vähem, kui peaks olema, ja nende arv pole suurenenud. Aga hullemaks on läinud selle poolest, et õpikud, mida kasutati, on okupatsioonivõimud maha kandnud, sest neis mainitakse Ukrainat. Nad tahavad uued kirjutada – just ajaloo osas. Tahavad seal tõestada, et tegu on põlise Vene alaga.
4. detsembril esines Putin Föderatsiooninõukogu ja Riigiduuma saadikute ees traditsioonilise aastakõnega, kus muu seas nimetas Hersonesi pühapaigaks, sest seal ristiti vürst Vladimir. Kohe näha, et suur ajaloolane!
Ilmselt Putini assistendid ja konsultanid pole eriti haritud, sest vürst Vladimir oli Kiievi vürst ja mainitud Russ oli Kiievi Russ. Kui rääkida sakraalsusest seoses sellega, et keegi venelane oli Krimmis, on see absurd, sest sama loogika järgi on krimmitatarlaste pühapaik Moskva. 1552. aastal vallutasime Moskva ja riputasime selle müürile oma nuudi, mis pidi neile meelde tuletama, et nad end hästi ülal peaksid, sest muidu tuleme tagasi. Samas ei tule meil pähegi Moskvat enda omaks pidada.
Kuidas teie arvates tuleks Krimmi anneksioon lõpetada?
Me paneme siiski suuri lootusi Lääne sanktsioonidele, mis sunnivad agressori territooriumilt lahkuma. Kui seda ei toimu, liigub maailm väga ebameeldivas suunas. Sama asi oli, kui hitlerlastele loovutati Sudeedimaa lootuses, et Hitler piirdub sellega. Aga ei piirdunud. Kui mõeldakse, et Krimm anti ära ja Putin rahuneb – seda ei juhtu.
Samas võib öelda, et Putin on läinud nõnda kaugele, mänginud ennast nurka, kust tal tagasiteed ei ole – kui ta nüüd Krimmist loobuks, poleks tal Venemaal enam asu.
Meenub episood 1985. aastast, mil olin Kolõma laagris. Mind viidi laagriülema juurde, kes ütles: „Praegu antakse sulle puhas paberileht ja sa kirjutad, et kahetsed, loobud kõigist oma nõukogudevastastest seisukohtadest ja hakkad normaalseks nõukogude inimeseks. Aga kui sa seda ei tee, ei välju sa siit eales ja neid ei näe.“ Samal ajal võttis ta raamatu vahelt foto, mis kujutas mu abikaasat lapsega, ja lisas: „Nõukogude võim on sinust kõvemaid mehi murdnud.“ Samal ajal rääkis Gorbatšov juba demokraatiast, perestroikast, aga siin oleks kui 1950. aasta! Kuna tema alustas sellisel matslikul moel, läksin samuti vanglaargoole üle: „Kuule, ülemus, sa oled kogu elu „šestjorka“ olnud ja teed vaid seda, mida ülemad käsivad. Homme ülemad ütlevad ja sa viksid mu kingi. Ära kujuta endast minu saatuse määrajat. Mina väljun siit kindlapeale, aga sinu nõukogude võim kukub peagi kokku ja sinusugused hakkavad kui rotid otsima, kuhu end peita. Ja andku jumal, et sina oma lapsi ei näeks!“
Ütlesin nii, ise sellesse uskumata, sest sel hetkel ei paistnud veel nõukogude võimu lõppu. Meenutan seda, sest ka siis olid nad enesekindlad ja uskusid, et nende võim on kõikumatu – „me lömastame kõik!“ Aga Putin pole isegi mitte nõukogude võim – mida ta seal ka ei piiksuks, et „oleme säänsed ja määnsed, teeme nii ja naa!“ Midagi ta ei tee! Tähtis on, et demokraatlikud riigid ei langeks oma merkantiilsete huvide lõksu ja mõtleksid mõne sammu ette. Nagunii peab kõige eest maksma, aga kui ei maksa praegu, tuleb tulevikus seda kümnekordselt teha.
Kui palju teie kaasmaalasi praegu vabas Ukrainas elab?
Umbes 12 000 krimmitatarlast elab Hersoni ja Zaporižžja oblastis, nad lihtsalt pole veel jõudnud kodukanti tagasi pöörduda. Need on inimesed, kellele sai osaks teistkordne deporteerimine. Nad tulid nõukogude ajal Kesk-Aasiast, aga Krimmi neid ei lastudki. Nad jäid Krimmi lähikonnas asuvatesse rajoonidesse, et siiski võimalusel koju pääseda. Siis seati end juba sisse ja kõik ei naasnud. Nüüd on ka umbes 10 000 krimmitatarlast seoses okupatsiooniga kodunt lahkunud. Aga minu ülesanne pole pelgalt need krimmitatarlased, kes asuvad mandriosas, – meie põhitegevus on seotud okupeeritud Krimmiga. Hoiame sealsete kaasmaalastega tihedaid sidemeid ja otsime teid olukorra lahendamiseks.
Muidu on krimmitatarlasi näiteks Türgis 3–5 miljonit, aga neid ei saa enam päris krimmmitatarlaseks nimetada. Nemad läksid sinna 150 aastat tagasi ja on seal juba täielikult kohanenud, neist on ka mentaalselt saanud selle maa kodanikud. On jäänud vaid mälestus, et nende esivanemad on pärit Krimmist. Samas on see ka suhteline, sest peamised demonstrandid Putini Ankara-visiidi ajal olid just nemad – pikettide ja loosungitega „Putin – Hitler!“, „Kao välja Krimmist!“. Ja ma arvan, et neil on mõju Türgi poliitikale.
Mis moodustab teie arvates krimmitatarlaste rahvusliku identiteedi?
Meie seas on neid, kes arvavad, et eelkõige on selleks islam.(2) Ma ei jaga seda arvamust ja leian, et usk on eraasi, aga meie tahame oma rahvuse säilimist omal maal, tema õitsengut. Leian, et usulist fanatismi ei tohiks meil olla, ja loodan, et kõik nõustuvad sellega. Samal ajal on meil ühtekuuluvustunne türgi rahvaste perega ja me näeksime hea meelega türgi liidu tugevnemist, sest nii oleks lihtsam oma huve kaitsta – Aserbaidžaan, Türgi, Usbekistan, kristlased-gagauusid.
Mida tahaksite lisada?
Tahaks avaldada tunnustust Baltimaadele, eelkõige Leedule, kes seisavad kindlalt meie huvide eest – samuti Lätile, Eestile ja Poolale. Ukrainale rasketel päevadel on nemad osutunud kõige usaldusväärsemateks liitlasteks. Me ei unusta seda kunagi.
VIITED
(1) Medžlis on krimmitatarlaste esindusorgan, mis valitakse Kurultail. Kurultai koosneb 250 delegaadist, kes valivad enda seast oma istungjärgul salajasel hääletamisel 33 Medžlise liiget. Lisaks sellele on kõigis paigus, kus elavad krim- mitatarlased, kohalikud, regionaalsed medžlised, mida on 230.
(2) Krimmitatarlased on valdavalt sunniidid.
Mustafa Džemilev (sündinud 13. novembril 1943 Krimmis) on üks tuntumaid krimmitatarlaste rahvusliku liikumise eestvedajaid, kes on aastaid töötanud Kesk-Aasiasse sunnitööle saadetud krimmitatarlaste kojunaasmise nimel. | Foto: Inimõiguste Instituut |
