Terroriaktid leidsid laialdast kajastamist meediaväljaannetes ning paljud tundsid solidaarsust Charlie Hebdo toimetusega, nähes rünnakutes ohtu Lääne demokraatia ja sõnavabaduse alustele. Džihadistlike terroristide aktiveerumine Euroopas on kaasa toonud kohapealse vastureaktsiooni ning seda eriti seal, kus islamiusku elanikkond moodustab arvestatava osa rahvastikust, näiteks Saksamaal. Müüt Lääne ja islami tsivilisatsioonide vahelisest konfliktist on Lääne avalikku arvamust pelutanud juba kümmekond aastat ning süvendanud tavakodanike hirmu religiooni ees, mille arvukad esindajad on saabunud Euroopasse paremat elu ja õnne otsima. 2014. aasta oktoobris loodi Dresdenis islamivastane PEGIDA (saksa k Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlandes – Patriootilised Eurooplased Lääne Islamiseerumise Vastu) liikumine.
Paljuski on Euroopas toimuvad terroriaktid nende poliitiliste võitluste tagajärg, mis leiavad aset Lähis-Idas, kuid kuhu Lääs on ühel või teisel viisil sekkunud. Kümme aastat, 1979–1989, kestnud Nõukogude Liidu invasioon Afganistani aitas palju kaasa sunniitlike äärmuslaste konsolideerumisele ja nende rahvusvahelistumisele, kuid hilisem poliitiline võitlus on lõhestanud ka džihadiste. Praegu on sunniitlikud äärmusrühmitused jagunenud kahte omavahel võistlevasse suuremasse grupeeringusse. Esimese neist moodustavad traditsioonilised äärmusliikumised Al-Qaeda ning tema haruorganisatsioonid ja liitlased: Taliban Afganistanis, Jabhat al-Nusra Süürias, Al-Shabaab Somaalias, kellest paljud jõudsid maailma avalikkuse tähelepanu alla juba möödunud sajandi lõpukümnendil, pärast Nõukogude Liidu sekkumisel peetud Afganistani kodusõja kuulsusetut lõppu ning omandasid ikooni staatuse 11. septembril 2001 läbi viidud rünnakutega Ameerika Ühendriikides.
Viimase aja tõusev täht džihadistide leeris on aga Islamiriik (araabia k akronüüm Da'ish), 2004. aastal Al-Qaedaga liitunud, kuid kümme aastat hiljem Süüria kodusõjas viimasega tülli läinud konkureeriv rühmitus. Nagu Al-Qaeda, nii ei ole ka Islamiriik usuliikumine, vaid poliitiline rühmitus, kelle eesmärgiks pole usutõdede rahumeelne misjon, vaid religiooni rakendamine rühmituse poliitiliste eesmärkide nimel. Usutõdede levitamisest on neile olulisem kunagise Kesk-Aasiast Atlandi ookeanini laiunud islami teokraatliku riigi – Kalifaadi taastamine.(1) Islamiriigiga on hiljem liitunud mitmed teised džihadistlikud äärmusrühmitused, teiste seas Põhja-Nigeerias tegutsev Boko Haram. Sellega liitunud organisatsioonide abil kontrollib Islamiriik peale Süüria ja Iraagi alade veel territooriume Liibüas ja Nigeerias ning haaret püütakse laiendada Egiptuses, Jeemenis, Jordaanias, Liibanonis, Saudi Araabias, Alžeerias ja Afganistanis. Rühmitus on ähvardanud laieneda Euroopasse, kust on aktiivselt poolehoidjaid värvatud.
Islami kui religiooni seisukohast moodustavad džihadistid marginaalse osa. Džihadism esindab sunniidi islami fundamentalistlikku voolu salafismi (salaf – araabia k eelkäijad, esivanemad) kõige äärmuslikumat vormi, kes on orienteeritud islami vägivaldsele kehtestamisele. Tihtipeale ühendavad džihadistid religioosse ideoloogia poliitiliste eesmärkidega. Religioon on rühmitusele kõigest ideoloogiline abivahend, mille abil selle liidrid oma poolehoidjaid liidavad ning rakendavad poliitiliste eesmärkide täideviimiseks. Kuigi salafism tähendab üldises plaanis tagasipöördumist algislami juurde ehk sellise islami idealiseerimist, mis valitses prohvet Muhamedi eluajal 7. sajandil, kehtib see rohkem ühiskonnakorralduse kohta. Väär on salafiste iseloomustada kui progressivastaseid, sest usutõdede levitamiseks rakendavad nad väga edukalt tehnoloogia uusimaid saavutusi ning tunnevad end üsna koduselt moodsates suhtlusvõrgustikes, millest on saanud Islamiriigi propagandamehhanismi oluline osa. Samuti pole õige tõmmata võrdusmärki salafistide ja džihadistide vahele, sest samal ajal kui džihadistlikud ideoloogiad, näiteks qutbism, kasutavad eesmärkide saavutamiseks vägivalda, on põhivoolu salafism valdavalt rahumeelne. Sellegipoolest ei tasu pead liiva alla peita ja väita, et probleemi ei ole. Tuhanded Lääne noored on siirdunud Lähis-Itta, Islamiriigi ja teiste džihadistlike rühmituste ridadesse, et võidelda rohelise lipu all võõraste tõdede eest. Ameerika Ühendriikide luure andmetel(2) sõdib ainuüksi Islamiriigi ridades 20 000 välisvõitlejat, sealhulgas 3400 Euroopast.
Mis on aidanud kaasa džihadistlike ideede levikule Euroopas? Väga sageli saavad need alguse rohujuure tasandil, sotsiaalsetest põhjustest, mis võivad mingil põhjusel eluga ummikusse jooksnud inimesed muuta vastuvõtlikeks äärmuslikele ideedele. Siinjuures on tähelepanuväärne, et paljud islamisse pöördunud noored on Lääne tsivilisatsioonis võrsunud teise, kolmanda ja isegi neljanda põlvkonna immigrandid, kes on sündinud ja üles kasvanud juba uuel kodumaal, kuid ei ole suutnud seal kohaneda või tunnevad end tõrjututena, ja kelle kokkupuude esivanemate ühiskonnaga on olnud kaudne. Eluraskused on viinud paljud noored pettumiseni Lääne ühiskonnas ning alternatiivset mõtet otsitakse esivanemate kultuurist ja religioonist, kuid otsingutel satuvad nad tihtipeale selle äärmuslike ja populistlike voolude mõju alla, sest džihadistlikud rühmitused on noorte kohanemisraskusi enda huvides ära kasutanud ning ehitanud üles võimsa propagandamasina. Vanemate kodumaa võib neile mingil hetkel muutuda ihaldatud muinasmaaks, millest nad küll suurt midagi ei tea, kuid mis tundub neile alternatiivina sotsiaalsele seisundile, mille suhtes nad on rahulolematud. Pariisi rünnakute täideviijad vennad Kouachid ja Amedy Coulibaly pöördusid islamisse pärast rasket ja murederohket noorusaega, kust ei puudunud lõhutud perekonnad, hoiukodud ning kokkupuuted kriminaalse maailmaga. Cherif Kouachi ja Coulibaly tutvusid vanglas. Saksamaa luureülem Hans-Georg Maassen hindab äärmuslike islami voolude toetajate arvu riigis 6300 ümber, kuid veel kolm aastat tagasi oli see poole väiksem. Ta iseloomustab tüüpilist islamiäärmuslast kui 18–30-aastast sisserännanute järeltulijat, kellel on Lääne ühiskonnas sotsiaalsed kohanemisprobleemid.(3)
Kuidas peaks Lääne ühiskond Lähis-Idast saabuvate probleemiga hakkama saama? Kui peale Anders Behring Breiviki terroriakti 2011. aastal küsiti tänaselt NATO peasekretärilt ja tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kas Norra loobub inimeste suurema turvalisuse nimel Lääne liberaalse demokraatia väärtustest ning hakkab „kruvisid kinni keerama“ ja kodanikuvabadusi piirama, vastas Stoltenberg kindlalt ei, sest tema väitel tähendaks demokraatliku ühiskonna väärtustest loobumine isegi kodanike suurema turvalisuse nimel terroristide võitu ja näitaks nende meetodite tulemuslikkust.(4) Breivik nimetas Al-Qaedat üheks oma suureks mõjutajaks ning kõige edukamaks revolutsiooniliseks liikumiseks kogu maailmas.(5) Avatus ja arvamuste paljusus on olnud demokraatliku ühiskonna eelised ja sellest loobumine tähendaks samastumist antidemokraatlike jõududega. Tähelepanuväärne on ka fakt, et mitmed islamivaimulikud, keda nende endisel kodumaalt äärmuslike ideede levitamise pärast vaenati, leidsid endale turvalise varjupaiga Läänes.(6) Praegu, seistes silmitsi mitmete teistsuguseid väärtusi kandvate ohtudega, on Lääne ühiskond valiku ees, kus ta peab otsustama, kas Lääne tsivilisatsiooniga kaasnevad vabadused on väärtus, millest tasub kergesti loobuda.
20. juuni 2015, Calais (Põhja-Prantsusmaa). Meeleavaldajad kannavad tagurpidi USA ja Venemaa lippe „Inimväärikuse marsi“ nime kandval sisserändajate demonstratsioonil maailma pagulaste päeva puhul. Foto: Scanpix
Julgen väita, et suurt ja põhimõttelist vastasseisu Lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel ei ole tegelikult olemas ja jaanuaris toimunud verised rünnakud Pariisis on üksnes järelkaja lahendamata probleemidele Lähis-Idas, millele lahenduse leidmine aitaks ühtlasi lahendada konflikti edasist eskaleerumist Euroopasse. Turvaline Lähis-Ida on turvalise Euroopa üks eeltingimusi.
Käesoleval ajal on tähelepanu fookusesse tõusnud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida paadipõgenike probleem, mis on samuti selle piirkonna loendamatute hädade tagajärg. Solidaarsusprintsiibist lähtudes ei ole meil õigus mitte mõista itaallaste ja kreeklaste muresid ja samal ajal nõuda, et nemad meie muredest aru saaksid. Kindlasti ei ohusta 326 pagulast mitte kuidagi Eesti demograafilist situatsiooni ning ei ole mõtet esile manada sellega seonduvaid põhjendamatuid hirme. Kuid ühtlasi ei lahenda põgenike saabumine turvalisse Euroopasse neid probleeme, mis ootavad lahendamist nende lähteriikides. Vastasel korral ei räägi me enam arvust 326 ja võime mõne põlvkonna järel seista silmitsi nende probleemidega, mis täna vaevavad Lääne-Euroopat, kui sotsiaalselt võõrdunud immigrantide järglased muutuvad kergeks saagiks äärmusrühmitustele. Vastuvõtukvootide kehtestamine ei lahenda neid põhjusi, mis ajendavad kriisipiirkondade elanikke oma kodupaikadest lahkuma ning ette võtma ebaturvalist teekonda üle Vahemere.
VIITED
(1) Kalifaat kuulutati välja 29. juunil 2014. aastal. De facto ongi tegemist Iraagi ja Süüria aladel asuva omaette teokraatliku riigiga, mille keskus asub Al-Raqqas (Süüria) ning mis loeb enda koosseisu kuuluvaks ka temaga liitunud organisatsioonide valduses olevaid alasid Liibüas ja Nigeerias.
(2) Robert Windrem. ISIS By the Numbers: Foreign Fighter Total Keeps Growing. NBC News Storyline February 28. 2015, http://www.nbcnews.com/storyline/isis-terror/isis-numbers-foreign-fighter-total-keeps-growing-n314731 (15.05.2015).
(3) German domestic intelligence chief warns of rapidly growing Salafist scene . Deutsche Welle 25.10.2014. http://www.dw.de/german-domestic-intelligence-chief-warns-of-rapidly-growing-salafist-scene/a-18020976
(4) Richard Orange. Jens Stoltenberg interview: prime minister at the helm during Breivik shooting. The Telegraph. 21 July 2012. http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/norway/9418144/Jens-Stoltenberg-interview-prime-minister-at-the-helm-during-Breivik-shooting.html (15.05.2015).
(5) Nina Larson. Norway killer Anders Behring Breivik inspired by al-Qaeda, would repeat carnage if he could, terror trial hears. Agence France-Press. April 17, 2012. http://news.nationalpost.com/news/norway-killer-anders-behring-breivik-tells-terror-trial-al-qaeda-inspired-him-would-repeat-attacks-if-he-could (15.05.2015).
(6) Näiteks kurdi päritolu Mullah Krekar (Najmuddin Faraj Ahmad) tuli põgenikuna Norrasse 1991, kuid juhtis islamistliku rühmituse Ansar al-Islam tegevust.
Holger Mölder on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste strateegia ja sõjaajaloo õppetooli dotsent
