Tõsi, aprillis 2015 jõuti pärast Lääne-poolseid hea tahte ja ülima kannatlikkuse demonstratsioone esialgse kokkuleppe allkirjastamisele Lausanne’is. Olen nõus, et iga rahumeelset lahendust tuleb eelistada jõukatsumisele ja sõjategevusele. Kuid rahutuks teeb asjaolu, et Lausanne’i leppe puhul jäid püsima põhimõttelised küsimused, millele raamkokkulepe kindlat vastust ei anna. Ega saanudki anda. 16 kuud meeleheitlikke ponnistusi, kaasa arvatud kõikvõimalike eelnevalt kokku lepitud tähtaegade ületamine, andis ülimalt ebamäärase väljundi. Usaldusväärne ja siduv kokkulepe terendab ikka veel horisondil. Ikka veel tuleb jätkata kuue, huvidelt ja väärtuspõhiselt teravalt erineva partneri vahel detailide konkretiseerimist. Kuid teatavasti peitub vanakuri just detailides.
Tõsi, võib väita, et kannatlikkusega läbirääkimistel suudeti võita aega. Pidurdamaks näiteks Teherani usulise diktatuuri jõudmist riigi tuumarelvade valmistamise lõppfaasi. Samas osutab ajalooline kogemus, et äärmusliku diktatuuri ning seaduskuulekate partnerite (kusjuures viiest Iraani partnerist Venemaale ja Hiinale seaduskuulekust kindlasti ette heita ei saa) kokkulepped on alati andnud eelise diktatuurile.
Täiesti selge on see, et Teherani mullasid sundis läbirääkimistele ning esialgsele kokkuleppele alla kirjutama Iraani ohtlikult halvenenud sotsiaal-majanduslik olukord, mis on seniste sanktsioonide ehk seaduskuuleka leeri taktikaline võit. Riigi siseolukord on äärmiselt pingeline, naftatulud on kärbunud, elukallidus tõuseb, eluks tarvilikke kaupu napib, miljonid noored ei leia tööd. Valitsejaid kummitab hirm 2009. aasta massiprotestide kordumise ees. Just seetõttu on Iraani režiimile elutähtis saavutada võimalus hingetõmbeks, leevendamaks sanktsioonide pitsitust. Hingetõmbe võimaluse saavutamiseks võib lubada mida iganes, teades väga hästi, et partnerite jaoks on keerukas ning aeganõudev sanktsioone uuesti kehtestada. Mullade diktatuur on aga kogu oma tuumaprogrammi rajanud süsteemsele hämamisele – nagu diktatuur ikka. Kui see nii ei oleks, pidanuksid nad ammu andma rahuldavad vastused ÜRO ning Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri küsimustele. Igal juhul on tuumaprogramm siiani varjatud läbipaistmatuse loori taha, kusjuures Teheran keeldub kategooriliselt võimaldamast sisulist rahvusvahelist kontrolli kohapeal ning kõigi intrigeerivate objektide suhtes.
Teiselt poolt võiks küsida, miks pole seaduskuulekas leer suutnud senist aega tõhusamalt kasutada? Paljastati ju Iraani üha kurjakuulutavamaks paisunud salajane tuumaprogramm juba 13 aastat tagasi – aastal 2002. Paljastati Iraani demokraatliku opositsiooni poolt, kes selle eest pole mingit tunnustust pälvinud.
Aja võitmisest on huvitatud ka president Obama. Olles tõsiselt kompromiteerinud USA usaldusväärsust tagasitõmbumisega iseenda tõmmatud „punasest joonest“ Süüria režiimi suhtes, vajab Ameerika president oma ametiaja lõpu lähenedes hädasti USA välispoliitika edunäidet Lähis-Idas. Kaugemad tüsistused pole ametisoleva presidendi jaoks ilmselt esmatähtsad, neid võib lühemas perspektiivis ignoreerida.
Lõpuks ei tohiks eirata üht põhimõttelist paradoksi. Üritades Iraani tuumaprogrammi reguleeriva kokkuleppega stabiliseerida olukorda Lähis-Idas, on Lääs sellesse kaasanud senise destabiliseerimise peamise teguri – Iraani režiimi, kelle hegemooniataotlustes Lähis-Ida üle pole mingit kahtlust. Seda püütakse õigustada argumendiga, et islamiriigi terroristide vastu on vaja kõiki mõeldavaid liitlasi. Ühelt poolt meenutab see saatana väljaajamist Peltsebuliga. Teiselt poolt on just Iraani agressiivne ja ekspansionistlik režiim aastaid valmistanud Lähis-Idas pinda sunniitliku islamiäärmusluse tekkeks. See on iseäranis selge Iraagis, mille šiiitliku enamuse valitsused on sattunud üha suuremasse sõltuvusse Teheranist. Tulemuseks on Iraagi sektantlik lõhestumine, mille oludes Bagdadi poolt tõrjutud ja ahistatud sunniitlik vähemus hakkas käsitama islamiriigi terroriste kui kergendust, vähemasti ei olnud neil mingit veenvat motivatsiooni osutada uutele terroristidele tõsist vastupanu. Praegu on kurikuulsad Iraani „revolutsioonivalvurid“ avalikult sisenenud Iraaki ning ühe ELi diplomaadi hinnangul on Teherani ja Bagdadi suhted võrreldavad Moskva ja Praha vahekorraga pärast 1968. aasta Praha kevade mahasurumist.
Foto 13. juunil Villepinte näitusehallis toimunud massimiitingult. Laval teiste seas ka Tunne Kelam. Foto: erakogu
Ent veelgi tõsisem on olnud Iraani valitsejate süstemaatiline vägivalla ja relvade eksport Lähis-Ida eri osadesse. Süüria diktatuur püsib Teherani relvadel ja toetusel (samuti Moskva omal); Iraanist sõltuv ja relvastatud Hezbollah on end sisse seadnud Liibanonis ning asunud positsioonidele Iisraeli piiril; 2015. aasta kevadest üritab Iraan oma sõltlaste abil kehtestada kontrolli Jeemeni üle. Ning lõpuks ei tohi unustada mullade erisuhteid Põhja-Koreaga, kes on Teherani juba aastaid toetanud tuumaprogrammi elluviimisel. Kusagil Põhja-Korea salajastes baasides võivad Teherani võimud sedasama programmi üsna kenasti jätkata.
Seega sunniks suur kokkulepe tuumaprogrammi arendavate Teherani äärmuslaste režiimiga Lääne poliitilisi juhte tahes-tahtmata kõrvale vaatama Teherani kasvavast, mitte kahanevast sõjalisest ekspansioonist Lähis-Idas. Eelkõige aga vabastaks umbes 150 miljardit dollarit sanktsioonidega külmutatud mullade rahasid, mida nad kasutavad mitte oma rahva heaks, vaid terrorismi ekspansiooniks. Märksa realistlikum oleks rajada tulevik mitte olematu usalduse kultiveerimisele mullade diktatuuri vastu, kelle umbusaldus ja vaenulikkus Lääne suhtes on olnud stabiilselt järjepidev, vaid pigem suuremale usaldusele iraani rahva vastu.
Ajaloo kogemus osutab üht – ühegi diktaatoriga sõlmitud kokkulepped pole pidanud ning ükski diktatuur pole välisest võimsusest hoolimata püsinud. Iga diktatuuri saatus on kunagi – pigem varem kui hiljem – kokku variseda. Aidakem ja usaldagem enam iraani opositsiooni, kelle kõige mõjukamaks ja järjepidevamaks väljundiks on Rahvusliku Vastupanu Nõukogu. Opositsioon, kelle ametlik programm näeb ette tuumavaba, ilmalikku ja demokraatlikku Iraani, kus kehtib niihästi meeste ja naiste kui ka kõigi rahvus- ja usuvähemuste võrdsus.
13. juunil toimus Pariisis Villepinte hiiglaslikus näitusehallis iga-aastane demokraatliku Iraani massimiiting. Kohale tuli umbkaudu sada tuhat iraanlast üle maailma. Nende sõnumiks oli – Teherani diktatuurirežiim on ummikus. Režiimi muutus on vajalik ja võimalik! Endine New Yorgi linnapea ja mõjukas Ameerika poliitik Rudy Giuliani kuulutas kõnepuldist: selle asemel, et klammerduda lootuste külge ajatolladega kokkuleppele jõuda, tuleb neile saata signaal: „Meil pole teie suhtes mingeid illusioone! Lahkuge võimult ning meie kohus on kogu see kuritegelik seltskond tuua süüpinki Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu ette.“ Seda üleskutset toetasid kohapeal Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade ühenduse delegatsioon (olen selle üks asepresidente), Prantsuse, Saksa, Briti, Kanada, Skandinaavia, Araabia ja Aafrika riikide poliitikute delegatsioonid, Süüria opositsiooni esindus. Sellel taustal on sinisilmsuse külge klammerdumine suhetes Teherani diktatuuriga mitte lihtsalt rumalus või lühinägelikkus. See võrdub vastutustundetuse või kuritegudes kaasosalisusega.
|
