Islandi Ülikooli politoloogiaprofessor Hannes Gissurarson esines loenguga “Island – arengud, kriisid, unistused…” 29. aprillil 2015 Riigikogu konverentsisaalis. Loengus käsitleti kaht alateemat: ”Islandi poliitiline areng ja NSV Liidu mõjutustegevus kommunistliku liikumise kaudu” ja “Islandi majandusareng ning majanduskriisi põhjused ja lahendused”. Loengule järgnenud vabas vormis arutelu juhatas Inimõiguste Instituudi nõukogu liige, Riigikogu liige Mart Nutt. Foto: VISIR/VALLI Küsis Ingrid Lepik

Milliseid nähtavaid vahendeid kasutas Nõukogude Liit, et mõjutada Islandi siseasju? 

Minu hinnangul oli peamine vahend raha selle erinevates vormides. Pean silmas mitte ainult rahalisi tehingud, vaid ka teeneid – näiteks inimeste Moskvasse küllakutsumist. Islandi kommunistid tuginesid tegelikkuses väikese grupi toetusele, kes oli aga omakorda väga pühendunud nende heaks töötamisele.

Te mainisite oma ettekandes “Island – arengud, kriisid, unistused…”, et kommunistlik liikumine muutus pärast 1968. aastat. Kuidas nägi see välja igapäevaelus?

Kui vaadata Islandi kommunistlikku parteid ja tema järglasi, siis ei olnud nad päriselt võimuerakond ning seetõttu ei suutnud ka eriti mõjutada Islandi poliitika kurssi. Tavaliselt ei olnud nad valitsuses – oma tegevusaja jooksul vaid kolmel korral.

Tööandjate ja töötajate vaheliste kokkulepete kaudu suutsid nad valitsuse käsi pisut rohkem siduda. Kuid, nagu mainitud, ei olnud Islandi kommunistidel suurt mõju Islandi poliitikale üldiselt. Nende võimu kants oli peamiselt ametiühingutes ning eriti just kultuuri valdkonnas, sest paljud Islandi parimaist kirjanikest ja poeetidest olid kommunistid. Kommunistlik liikumine oli tugev just maapiirkondades ja Reykjavíkis.

Mis põhjustel toetas Island Baltikumi iseseivuspüüdlusi nõnda tugevalt, võttes arvesse, et Nõukogude Liit oli Islandile oluline kaubanduspartner?

1980. aastate lõpus oli Nõukogude Liidu tähtsus kaubanduspartnerina tegelikult juba veidi langenud. See iseenesest aga ei omanud nii suurt tähtsust selles küsimuses. Olulisem oli Islandi toonase peaministri Davíð Oddssoni ja välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni suhtumine. Davíð Oddsson oli juba 1973. aastal tõlkinud islandi keelde Andres Küngi teose, mis käsitles venestamist Eestis. Jón Baldvin Hannibalsson oli algselt kommunistidega lähedalt seotud, kuid tema vend, kes oli oma õpingute jooksul Nõukogude Liidus ja Poolas omandanud antikommunistlikud vaated, avaldas talle mõju. Seega võib öelda, et võti peitus kahe väga mõjuka ministri enda isiksustes, kes omakorda suutsid mõjutada valitsust.

Lisaks sellele oli veel kaks olulist tegurit. Esiteks suhtuti Eestisse poolehoiuga juba seetõttu, et nii Eesti kui ka Islandi puhul on tegemist väikeriikidega, kes pole küll abitud, kuid samas ei saa alati iseendale loota. Tegemist oli üldise sümpaatiaga kõigi Baltikumi väikeriikide suunal.

Teiseks võetakse eriti Eestit vähemal või rohkemal määral Põhjala riigina, mida on palju mõjutanud Soome ja Rootsi. Igaüks, kes on Eestis käinud, saab siiski aru, et tegemist on Põhjala riigiga. Samuti võib öelda, et islandlased tundsid varasemalt ja tunnevad praegu eestlastega omamoodi sugulustunnet. 

Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson on öelnud: „Me olime piisavalt targad, et mitte järgida Lääne-Euroopas laialt levinud finantsdogmasid, mis on seal valitsenud viimased 30 aastat. Me võtsime kasutusele valuutakontrolli meetmed, me lasime pankadel pankrotti minna, me tagasime abi vaestele ning me ei võtnud kasutusele selliseid kasinusmeetmeid, nagu on näha mujal Euroopas.“ Kas Te olete sellega nõus ning mis võiks Teie hinnangul olla põhiline põhjus, miks Island taastus?

Ma ei nõustu president Grímssoni ütlusega üldse. Ta on küll väga kõneosav Islandit reklaamiv müügimees, kuid tema seisukoht ei tugine ühelegi põhjalikule analüüsile. Esiteks Island ei lasknud pankadel pankrotti minna oma vabal tahtel, vaid seetõttu, et neid ei suudetud välja aidata likviidsuskriisist. Seega oli tegemist pigem võimetusega tegutseda, kui otsusega toimida mingil kindlal viisil.

Teiseks, Islandi taastumine ei ole mingisugune võlutrikk või kasinusmeetmete puudumine. Võib öelda, et Island ei läinudki tegelikult pankrotti. Island oli ja on terve majandus, mis toetub neljale sambale, milleks on kalandus, energeetika, turism ja inimressurss. Finantskriisi ajal said need alussambad löögi ning seda just Islandi naaberriikide vastumeelsuse tõttu aidata meid välja likviidsuskriisist. Majandus oli küll mõnd aega languses, kuid pööras siis uuesti tõusule. See polnud mingi mõistatuslik asi ja minu hinnangul ei olnud taastumisega väga seotud ka valitsuse otsused 2009.–2013. aastani. Võib isegi öelda, et valitsuse otsused võisid taastumist veidi edasigi lükata. Asja tuum seisneb selles, et tegelikult ei läinud Island pankrotti ning presidendi tsitaat võib olla küll hea aines kõnelemiseks, kuid see seisukoht ei tugine ühelgi detailsel analüüsil.

Kas Te olete näinud kriisijärgselt majanduses teistsugust rõhuasetust või struktuurseid muudatusi?

2009. aastal moodustati Islandil valitsus, mis oli oma vaadetes tõeliselt vasakpoolne. Varem oli Islandil olnud parempoolne valitsus enam-vähem 1991. aastast peale. Vasakpoolne valitsus tõstis makse, muutes seeläbi keerulisemaks ka välisinvesteeringute tegemise ja olles üleüldse vaenulik ettevõtluse suhtes. See ei omanud aga nii suurt rolli, sest tegelikult oli võtmeküsimus keskenduda Islandi majanduse neljale sambale. Muidugi võis Islandi suhteliselt kiire taastumise taga olla ka krooni devalveerimine, nõnda, et ekspordisektor hakkas õitsema. See võis omakorda kaasa aidata taastumisele.

Seega võite väita, et muutused on olnud pigem tahtlikud kui loomulikud?

Ma arvan, et tegelikult on muutustes olnud mõlemat aspekti, kuid minu hinnangul ei ole Islandi majandus väga muutunud. Pärast vasakpoolse valitsuse tegevust oli rohkem regulatsioone ja kõrgemad maksud, aga see ei pruukinud otseselt ühiskonda või majandust muuta.

15. märts 2015, Reykjavik. Inimesed protestivad Islandi valitsuse otsuse vastu mitte alustada läbirääkimisi ühinemiseks Euroopa Liiduga. Kinnitades 2013. aasta valmistel antud lubadust, oli Islandi valitseva partei juht nädal varem teatanud ühinemisläbirääkimiste külmutamisest. Island alustas ühinemisläbirääkimisi 2009. aastal, aga rahva toetus sellele kahanes, kui kaks aastat tagasi tuli võimule euroskeptilisem valitsus ja majanduse olukord on hakanud järk-järgult paranema. Foto: Scanpix

Finantskriisi järel on Islandil olnud aktiivne arutelu Euroopa Liiduga (EL) liitumise üle. Hetkel teame, et Islandi valitsus on mitteametlikult avaldanud soovi võtta tagasi 2009. aastal sisse antud liitumisavaldus. Milline on Teie seisukoht – kas Island peaks ELiga liituma?

Ma arvan, et pärast finantskriisi kaotas Island hetkeks kindluse, et suudab oma ühiskonda hoida kriisieelsel tasemel, ning sel momendil tõusis toetus ELiga liitumisele. Toona tundusid EL ja selle liikmesus omamoodi varjupaigana. Aegamööda, kuni Island sellest kõigest on taastunud, on langenud ka toetus Euroopa Liidu liikmesusele. Põhjusi on mitu.

Esiteks, juhul kui Island liituks ELiga, siis sellest võidaks rohkem EL kui Island, kes tegelikult annaks ära rohkem. Teiseks on Islandi ühiskond võrdlemisi lihtne ja väikene. Euroopa Liidu töös osalemiseks aga oleks tarvis enam bürokraatiat, mis oleks ühtlasi väga kulukas. Kolmandaks, ja see on ka kõige suurem takistus, peaksime me end allutama ühtsele kalanduspoliitikale, mis on kohutavalt välja kukkunud.

Kalandussektor on Euroopas arenenud ja seda subsideeritakse suures osas liikmesriikide poolt. Islandil on kalandussektor lisaks oma jätkusuutlikkusele ka kasumlik. Me oleme sisse töötanud n-ö individuaalsete ülekantavate kvootide süsteemi, mis on olnud väga edukas. Sarnast süsteemi kasutatakse Uus-Meremaal ning samuti on süsteem kasutusele võetud paljudes teistes riikides. Kui me aga liituks ELiga, siis peaksime oma süsteemi kohandama vastavalt Euroopa reeglitele ning see ongi meie jaoks peamine takistus.

Samuti peaksime silmas pidama geopoliitilist dimensiooni, kuna Island asub Euroopa äärealal. Euroopas on üleüldse kolm nn vöödet. Esimene on Euroopa tuum ehk need riigid, kes on kasutusele võtnud Euroopa ühisvaluuta euro. Teiseks on nn pehmem Euroopa, mis moodustub neist riikidest, kes ei kasuta eurot. Nendeks on siis teiste hulgas Rootsi, Taani, Suurbritannia ja Tšehhi. Kolmandaks need riigid, kes ei mängi ühtses Euroopas nõnda suurt rolli, nagu näiteks Norra, Island, Lichtenstein ja Šveits. Need riigid ei kuulu sellesse Euroopa mandri projekti, nagu näiteks kuuluvad Eesti või Saksamaa ja Prantsusmaa. 

Kuni 2006. aastani oli Islandil alaline Ameerika Ühendriikide sõjaväebaas. Kas selline sõjaline kohalolek on Islandi-sugusele riigile oluline?

Meil on USAga sõjalise koosöö vallas väga hea kogemus. Nad tulid Islandile esmakordselt 1941. aastal, lahkudes 1946. aastal, et siis naasta 1951. aastal. 2006. aasta lahkumise taga aga ei olnud üldsegi meie sooviavaldus. Leian, et USA hinnangul ei olnud Island sealt lahkudes enam strateegiliselt oluline paik. Nende tähelepanu koondus toona pigem Vaikse ookeani piirkonnale ja terrorivastase võitluse kampaaniale. Tegelikult võiksid nad naasta kahel põhjusel.
Üks põhjus on kindlasti Arktika küsimus, mis hõlmab tehnoloogilist innovatsiooni ja võimalikku kliimamuutust, mis muudab Arktika varasemast ligipääsetavamaks. See on kindlasti miski, mis peaks USA otsuseid mõjutama.

Teiseks on Venemaa ja Hiina suurendanud oma kohalolekut Põhja-Atlandil. Kuigi USA ei ole huvitatud Islandi kontrollimisest, siis peaks ta olema huvitatud Venemaa ja Hiina võimalikest püüetest nõnda toimida. Seega arvan ma, et ameeriklased võiksid oma lahkumise tagamaad uuesti üle vaadata. Nagu ka teiste riikide jaoks, on Islandi jaoks halb olla täielikult kaitseta. Praegu on meil ad hoc-kokkulepped mõningate NATO liikmesriikidega, nii et neil oleks võimalik oma lennukitega Islandi õhuruumi kaitsma tulla. Island vajab rohkem USA sõjalist koheolekut, et olla kaitsud pigem potentsiaalse ohu kui rünnaku eest.

Islandi patrull-laev Tyr jõuab 6. veebruaril 2015 Sitsiilia Pozzallo sadamasse. Island osaleb Frontexi ühisoperatsioonis „Triton“ Vahemere kagupiirkonnas koos Soome, Hollandi, Hispaania ja Portugaliga. Frontex on Euroopa Liidu asutus, mille ülesanne on koordineerida ELi riikide piirivalveasutuste koostööd liidu välispiiride kaitsel, sh võidelda ebaseadusliku rände, inimkaubanduse ja terroristide sisseimbumise vastu. Foto: Scanpix