Olena Stepova on tunnustatud blogija. Hiljuti ilmus tema Facebooki blogipostitustest kokku pandud raamat „Kõigest saab Ukraina ehk lood terrorismivastase operatsiooni tsoonist“, kus Olena räägib väga avatult ja emotsionaalselt Luganski ümbruses toimunust. See on tema esimene raamat.
Te ei ole ju kogu aeg olnud blogija. Räägiks algatuseks Teie taustast. Mida tegite enne Maidani vallandatud sündmusi?
Ma elasin Luganski oblastis Sverdlovski linnas, seal olen ma sündinud ja sinna on maetud mu vanavanemad, kes saabusid sinna elama pärast sõda. Vanaisa osales sõjas ja vabastati sõjavangist ameeriklaste poolt ning kui ta kodukanti Poltavasse naases, kuulutati ta rahvavaenlaseks. Poltavas ei väljastatud neile passe ja seal oli nälg. Siis nad siirdusidki Donbassi. Siin oli tööd ja passe väljastati kõigile. Minu ema sündis juba Sverdlovskis nagu minagi.
Tõsi, ma ei ole olnud kogu elu blogija. Olen olnud nii ettevõtja kui ka tegelenud ühiskondliku tööga. Ühiskondlikult peamiselt kodanike õiguste kaitsega, ettevõtjana natuke põllumajandusega. Olen kahe lapse ema. 1990. aastate algus oli muidugi raske, aga vaikselt sai unistatud ja toimetatud, tasapisi oma maja ehitatud.
Läheneme teemale kronoloogilises järjekorras. Kuidas võttis kohalik rahvas vastu Maidani sündmusi?
Olena Stepova. Foto: Ave Maria Mõistlik
Kui algas Maidan, siis olid ka meie telgid Kiievis, olid telgid Sverdlovskist, Luganskist, Rodinkast ja teistest meie kandi linnadest. Samuti elati Maidanile kaasa kohapeal. Me osalesime ka esimesel Maidanil Juštšenko ajal ehk siis nn oranžil revolutsioonil. Kõik oli enam-vähem samamoodi, osa inimesi olid poolt ja teised vastu, käisid arutelud. Oranži revoltsiooni ajal oli kõigile selge, millest jutt käib. Nüüd, Maidani ajal, oli väga vähe infot, mis Kiievis tegelikult toimub. Üldine infoväli ja meedia ei andnud täit pilti Maidanist. Valitsesid peamiselt negatiivsed toonid. Paljudel inimestel ei olnud interneti kasutamise võimalust. Kellel oli internet, neist paljud ei kasutnud Facebooki, vaid Venemaa suhtlusvõrgustikku Odnoklassniki. Suurem osa kohalikke inimesi jälgis peamiselt Venemaa telekanaleid. Samuti rääkisid Maidanist negatiivselt suurettevõtete juhid ja kohalikud võimud. Seetõttu tekkis moonutatud pilt. Kui me Maidani-vastastele eravestlustes seletasime, et ei ole mingit fašismi, me oleme Janukovõtši vastu, siis nad ütlesid: „Te ajate õiget asja. Loomulikult me oleme Janukovõtši vastu ja tuleme teiega.“
Kas võib öelda, et Maidani-vastasus oli paljus tingitud inimeste puudlikust või kallutatud informeeritusest?
Seda võib öelda küll. Kui Maidani vastastele lihtsatele inimestele sai rahulikult seletatud ja antud õiget informatsiooni, siis nad muutsid oma arvamust.
Eestist vaadates tundus, et Ida-Ukraina oli Regioonide Partei põhiline toetuspind ja Janukovõtš oli väga populaarne ning sellepärast oldi Maidani vastu.
See on ekslik arvamus. Alguses oli tõesti Regioonide Parteile tugev toetus, aga Janukovõtši võimuletulekuga hakkas kõik halvasti minema. Algasid tapmised, toimus kahtlane äri. Lihtsad inimesed olid Janukovõtši vastu. Janukovõtši poolt olid miilits, prokuratuur, kohtud, kohalik võim. Inimeste suhtes, kellel oli oma arvamus, aga eriti vastaspoole aktivistide vastu algatati kõikvõimalikke uurimisi. Janukovõtši tiiva surve teisitimõtlejate suhtes oli väga võimas. Sellepärast toetasid väga paljud Donbassi inimesed alguses Maidani. See oli väga positiivne. Hiljem hakkasid inimesed tüdinema ja eemalduma sellest protsessist. Selles oli väga suur süü ajakirjanikel. Millegipärast otsisid ajakirjanikud ainult negatiivset, peamiselt joomist ja kaklemist.
Kas see oli Ukraina meedia?
Jah, see oli Ukraina ajakirjandus. Sellepärast paljud pöördusidki ära. Meie Euromaidani toetajad seisid oma telkidega lõpuni, kuni meid märtsis rünnati. Meid peksti nii, et väljak ujus verest, väga palju naisi, ka Luganski naisi sai julmalt peksa. Miilits seisis kõrval ja pööras lihtsalt pea ära. Veelgi hullem oli siis, kui miilits alustas Maidani aktivistide arreteerimist. Aktivistide õiguste eest seisvat advokaati lihtsalt tulistati. Ta sai raskelt haavata. Õnneks ta elas need vigastused üle ja on tänaseks terve. Samal ajal tekkis ka kohalikul võimul hirm, et nad võivad võimu kaotada. Euroopa oli Sverdlovskisse ja ka Luganskisse toetusraha suunanud. Näiteks Sverdlovski haigla renoveeriti täielikult Euroopa rahade eest. Selle asemel, et panna haigla juurde kiri, et renoveerimine toimus Euroopa Liidu toel, räägiti – Euroopa, see on fašism, mässuõhutajad, geid ja narkootikumid.
Euromaidani võit saabus märtsis ja võimule asus uus valitsus. Millal Te tundsite, et tavapärane terav poliitiline võitlus on muutunud millekski muuks? Millal Te tundsite, et kulisside taga tõmmatakse mingeid kummalisi niite?
Tõesti, algas nagu mingi teater, kus igal näitlejal oli oma roll. See kõik algas veebruaris-märtsis, kui meie linna ilmus äkki organisatsioon Russki Mir. Algasid igasugused miitingud ja meeleavaldused. Me saime aru, et need ei toimunud päriselt nende inimeste initsiatiivil. Meile hakkasid saabuma mingid venelased, kasakad, rahvasaadikud ja algas agitatsioon. Russki Mir tegi hommikul meeleavalduse ja õhtul meeleavalduse. Iga kord olid uued plakatid ja sõnumid. Meeleavaldus kestis tavaliselt 15–20 minutit, kus osalesid 10–15 Russki Miri aktivisti, kes olid peamiselt Ukraina kompartei liikmed. Huvitav oli see, et alati olid kohal ka kaamerad. Seda, et meil võib mingiks sõjaks minna, rahvas ei uskunud. Seda hakati uskuma alles siis, kui tankid saabusid.
Kas tankid saabusid aprillis või mais?
Mais. Mina nägin esimest tanki 5. mail.
Tankid ilmusid siis juba enne nn referendumit. Tegelikult algas terrorismivastane operatsioon juba aprilli alguses, aga see toimus vist rohkem sõnades.
Kui SBU (Ukraina julgeolekuteenistus) kuulutas välja terrorismivastase võitluse, siis keegi meist sõda ei uskunud. Me ei uskunud sellepärast, et kohalike elanike toetus separatistidele oli väike. Peamiselt toodi meile inimesi, „tituškasid“, mujalt, peamiselt Venemaalt Belgorodist. Need olid noored inimesed, kes kogu aeg jõid. Nendel meeleavaldustel osales väga vähe kohalikke elanikke.
Näiteks kui me uurisime kohaliku SBU hoone juures, mis seal toimub, siis miilits ei sekkunud. Miilits seisis kõrval ja ainult manitses: „Ärge hakake siin protesteerima ja sündmustesse sekkuma. Püüame hakkama saada võimalikult väikese verega. Las me võtame kiiresti kõik üle, sest meist saab Venemaa ja see on juba kõrgemalt poolt otsustatud.“
Me ei uskunud, et mingiks ülevõtmiseks läheb, sest protestijad olid täielik lumpen ja neid ei olnud palju. Saate aru, mingid purjus kasakad, kes haisesid ei tea mille järele, ühesõnaga poliitiliselt mitte kuidagi usutav seltskond. Võimud oleksid pidanud nende korralekutsumisega kindlasti hakkama saama. Veel üks näide. Luganski Rahvavabariigi esimene juht Haritonov oli kohtumisel valitsuse esindajatega SBU hoones maani täis ja jäi läbirääkimiste laua taga magama. Sellepärast me ei uskunud, et midagi nii tõsist ja ulatuslikku võib toimuda.
Referendumil hääletasid inimesed suures osas vastu. Meil ei olnud võimalik enam midagi teha, sest tulid tankid, relvastatud inimesed ja veel igasugu sõjatehnikat. Te küsite kindlasti, miks me vastu ei hakanud. Teate, me olime märtsis Maidanil juba peksa saanud ja meil ei olnud relvi. Sellise tehnikaga varustatud inimestele vastu hakata tundus täiesti mõttetu.
Tankid olid ju referendumi ajal kohal, sest referendum toimus 11. mail?
Olid muidugi. Referendumi ajaks olid kõik kohad relvastatud inimesi täis.
Krimmi hõivamine oli teile kindlasti šokk?
Kui Krimm hõivati, ei arvanud keegi Donbassis, et meie oleme järgmised. Krimmi hõivamise ajal oli kindlalt valdav osa kohalikust elanikkonnast Ukraina poolt. Me arvasime, et Venemaa piirdub Krimmiga ja peatub.
Kui mina sellel ajal Ukraina kohalikke infokanaleid jälgisin, siis mulle tundus, et Venemaa aktsioonid olid planeeritud veelgi suuremalt. Tundus, et sama stsenaariumi plaaniti ka Harkivis, Dnipropetrovskis ja mujal.
Jah, eriti rahutu oli Odessas. Me arvasime, et kui Venemaa püüab midagi korraldada, siis tuleb ta Krimmi suunalt. Kogu Ida- ja Lõuna-Ukrainas oli palju provokatsioone.
Tankid olid ju referendumi ajal kohal, sest referendum toimus 11. mail?
Olid muidugi. Referendumi ajaks olid kõik kohad relvastatud inimesi täis.
Krimmi hõivamine oli teile kindlasti šokk?
Kui Krimm hõivati, ei arvanud keegi Donbassis, et meie oleme järgmised. Krimmi hõivamise ajal oli kindlalt valdav osa kohalikust elanikkonnast Ukraina poolt. Me arvasime, et Venemaa piirdub Krimmiga ja peatub.
Kui mina sellel ajal Ukraina kohalikke infokanaleid jälgisin, siis mulle tundus, et Venemaa aktsioonid olid planeeritud veelgi suuremalt. Tundus, et sama stsenaariumi plaaniti ka Harkivis, Dnipropetrovskis ja mujal.
Jah, eriti rahutu oli Odessas. Me arvasime, et kui Venemaa püüab midagi korraldada, siis tuleb ta Krimmi suunalt. Kogu Ida- ja Lõuna-Ukrainas oli palju provokatsioone.
Kui tulla tagasi tankide ilmumise juurde, siis toimus sisuline muutus. Enne mai algust oli terrorismivastane operatsioon. Mingi väike grupp relvastatud inimesi hõivas mingi hoone ja võttis pantvange. Tuli SBU ja vabastas pantvangid. Kui ilmusid tankid ja massidena hästirelvastatud inimesed, algas sõda Ukraina vastu ja sisuliselt kogu Donbassi elanikkond osutus pantvangideks. Me võtsime seda kui Venemaa agressiooni ja okupatsiooni.
Venemaa valetab kohutavalt ja muudab mõisteid. Nad kasutasid inimeste hirmutamiseks kolmevärvilist lippu: sinine-kollane-punane. Praktiliselt nagu Ukraina lipp, ainult punane riba on lisatud. Kui toimusid mahalaskmised, siis see lipp jättis mulje, nagu viiks neid läbi Ukraina üksus. Hiljem uurides saime teada, et tegemist on Venemaa Föderatsiooni kasakavägede ametliku lipuga.
21. veebruar 2015. Antimaidani meeleavaldusest osavõtjad Moskvas Revolutsiooni väljakul. Üleval Venemaa Föderatsiooni kasakavägede sini-kolla-punane lipp. Foto: Scanpix
Kas need õudused hakkasid mais tankide saabumisega ja kestsid pidevalt või oli ka rahulikumaid perioode?
Märtsis hakkasid miitingud. Elu oli üldiselt rahulik, valmistuti presidendivalimisteks, tehti agitatsiooni. Sellel ajal rääkisime ka inimestega, kes kandsid Colorado-lindikesi (Georgi lindid – toim). Nad rääkisid, et ei ole Venemaa ega Ukraina poolt, vaid tahavad, et Donbass oleks eraldi riiklik üksus. Lisasid, et ei taha sööta Moskvat, sest seda sai Nõukogude ajal küllalt tehtud ja meie poisse sai ka Afganistanis palju surma. Samas ei taha nüüd toita Kiievit, sest nemad toovad meile oligarhe ja me oleme kategooriliselt nende vastu. See oli esimene laine, kus ei oldud Venemaaga ühinemise poolt, vaid ainult oligarhide ja Kiievi keskvõimu vastu. Kui me püüdsime seletada, mis toimus Maidanil, siis vastati, et sellepärast peavad kõik Donbassis ühinema, muidu tuleb „Pravõi Sektor“ meid tapma.
Kas neil ei olnud õiget informatsiooni ja nad viibisid Venemaa poolt moonutatud infoväljas ega saanud aru, millega nad end sidunud on?
Seda ka, aga minu meelest juhiti neid inimesi otseselt. Nende jaoks muudeti mõisteid. Kui neile kohale jõudis, milleni see kõik viis, asusid nad Ukraina armee poolele ja muutsid oma arvamust. Mais toimus Luganskis separatistide seas vastasseis, sest nad vaatasid, et venelasi tuleb aina juurde ja enam ei saa rääkida mingist Donbassi iseseisvusest. Osa separatiste ütles, et ei mängi seda mängu enam kaasa ja panevad relvad maha ning lähevad Ukraina poolele üle, et hakata läbi rääkima konstitutsioonilistes reformides, mis tagaks Donbassile suurema autonoomia Ukraina koosseisus. Nad lasti kõik maha, viimne kui üks, sest see oli mäss separatistide enda seas. Peale kõige muu oli see tragöödia kohalikele peredele, sest pereliikmed jäid tihti erinevatele pooltele. Nii juhtus minu lähedase tuttava perekonnas. Seoses mässuga tekkis lootus, et terve mõistuse juurde jõudnud separatistid muudavad olukorda ja ajavad ise venelased Donbassist välja ning taastavad endise normaalse elu.
Ma saan aru, et aprill-mai 2014 oli kogu Ida-Ukrainas äärmiselt segane, minu meelest lokkas paras anarhia. Lisaks Venemaa provokatiivsele kindlalt eesmärgistatud tegevusele püüdis sogases vees oma kuldkala püüda ka kohalik Ukraina kriminaalne element. Mulle meenub maikuine uudis portaalist Info Resist selle kohta, kuidas mingisse asulasse Hersoni kandis sisenes relvastatud grupp inimesi maasturitel ja veoautodel ning proovis uue valitsuse sildi all üle võtta kohaliku merevaigutootmise. Pärast kohalikega puhkenud tulevahetust ja sissetungijate autode mahapõletamist selgus, et tegu on Kiievi lähedusest pärit võitluskunstide klubi liikmetega. Kas teie kandis oli tunda ka sarnaseid ilminguid?
Meie kandis oli väga palju erinevaid gruppe ja vahepeal me ei saanud üldse aru, mis toimub. Näiteks oli Russki Mir, palju erinevaid vabatahtlike rühmasid, mingid kasakad, patriootlikud laagrid, counterstriker’id, romanovlased, anarhistid.
Olid nad pärit Venemaalt?
Jah, enamikus küll, nad saabusid meie lähedalt üle piiri. Meie linnast piirini on 12 kilomeetrit. Kui Ukraina piirivalvurid tapeti või minema saadeti, siis liikus kogu Venemaalt tulnud tehnika läbi meie linna edasi Ukraina positsioonide poole. Kohalik võim seletas, et see on Ukraina armee. Inimesed said ühel hetkel aru, et see ei ole võimalik. Ukraina väed seisid Debaltsevo ja Ilovaiski juures, kuhu on umbes 200 kilomeetrit. Meie lähedal on Zemnika küla, millest üks osa on Ukrainas ja teine osa asub Venemaal. Selles külas seisis kõikvõimalik tehnika – BUKid, Iskanderid, Gradid jne. Inimesed ju näevad, kuhu nad pidevalt sõidavad.
Te rääkisite counterstriker’itest. Counter-Strike on ju arvutimäng. Kuidas mõista väljendit: teile saabusid counterstriker’id?
Meie linn on piirilähedane tsoon, mis jääb aktiivsest lahingtegevusest kaugele. Meie linnas tehakse sõjatehnika remonti ning koondatakse ja formeeritakse ümber erinevaid pataljone. Samuti toimus meie juures väljaõpe enne päris rindele minekut. Sõjaväelased liikusid ka linnas ja loomulikult sai nendega suheldud. Nende hulgas olid ka counterstriker’id. Need on inimesed, kes maksavad arvestatavalt suurt raha dollarites või eurodes, et saada praktiliselt sõdida nii, nagu nad on internetimängus harjutanud. Neil on oma väljaõppeprogramm, nad saavad korraliku varustuse ja relvad. Nad saavad oma raha eest osta igasuguseid erirelvi. Nad on jagunenud gruppidesse ja võistlevad omavahel, kes rohkem tapnud on. Neil on oma punktide ja boonuste süsteem. Meil oli haiglas selline juhtum, kus toodi üks haavatu, kellel jalg amputeeriti. Arstid rääkisid, et nad ei saa mitte midagi aru, sest haavatu nõuab viivitamatult „ülekoormust“. Kui küsiti, miks tal seda ülekoormust vaja läheb, vastas patsient, et jalg kiiremini tagasi kasvaks. Siis selguski, et tegu oli ühe counterstriker’iga, kellel mäng ja reaalsus olid segamini läinud. Ma kordan veel kord, need on peamiselt Venemaa rikkurite lapsed ja nad maksavad sõdimise eest tõeliselt suurt raha.
Kuidas elas kohalik rahvas sõjatsoonis?
Mai, juuni, juuli ja ka august olid rasked. Sel ajal olid pidevalt tulevahetused. Me istusime pidevalt keldrites. Kõige hullem, et Ukraina valitsus ei kuulutanud välja sõjaseisukorda ja me pidime tööl käima. Töötasid koolid, vabrikud ja haiglad. Kohutav oli tööle sõita, kui ümberringi tulistatakse. Palju süütuid tsiviilisikuid sai niimoodi surma.
Praegu Te ju ei ela seal. See oleks vist Teie raamatu pärast väga ohtlik.
Ma sõitsin minema kohe pärast raamatu ilmumist. Nii kaua, kui ma olin tsoonis, ei andnud intervjuusid ja keegi ei teadnud, kes ma olen, ei olnud ohtu. Internetis kirjutasid paljud, et ma olen väljamõeldis ja tegelikult ei ole mind kui reaalset inimest olemas. Kohalikud inimesed, kes aimasid, et see võin olla mina, ei andnud mind välja, sest nad nägid, et ma kirjutan tõtt. Kohalike arvates seletasin ma neile lahti, mis tegelikult toimub ja nad soovisid, et ma kirjutaksin edasi, kui samas valetavad nii Venemaa kui ka Ukraina. Teiseks ei ole meie Luganski omad nii agressiivsed kui Donetski omad. Donetskis tapetaks kohe, kui mingi kahtlus tekiks. Luganskis töötab näiteks isegi praegu luteri kirik. Separatistid panid koguni pärja kuulsa luuletaja Sevtšenko mälestusmärgile, kuigi nimetasid teda kuulsaks vene kirjanikuks, mis sest, et ta kirjutas oma luuletused ikkagi ukraina keeles. Kui Ukraina väed asusid vasturünnakule, hakkasid linnas levima kuulujutud, et meie linna ei pommitata sodiks, sest meie linnas elab kuulus kirjanik ja ukrainlased omasid ei tapa. Seda enda kohta kuulda oli üsna kummaline.
Millal Te täpselt lahkusite Luganski piirkonnast?
Lahkusin vahetult enne uut aastat. Raamat oli ilmunud ja mind ei olnud seal enam eriti vaja. Mul soovitati lahkuda. Kasutasin võimalust, kui Vene väed roteerusid. Vahetult enne seda olid nad mingi hulga kasakaid maha löönud, seetõttu olid osad kontrollpunktid mehitamata. Luganski Rahvavabariigis on mitu erinevat kategooriat sõjaväelasi ja tuleb teada, kellega saab asju ajada. Sellel hetkel töötasid kontrollpunktid ainult eriti ohtlike inimeste jaoks.
Kas Te liikusite Ukraina või Venemaa poole?
Ukraina poole, täpsemalt üle Harkivi. Kui me käisime veebruaris humanitaarabi viimas, siis me sisenesime Venemaa kaudu. Venemaa poolt piiri ületades oli eriti meeldiv kuulda lauset „Te sisenete Ukrainasse“. Muuseas, Ukraina passiga saab vabalt mõlemas suunas piiri ületada. Samas Luganski ja Donetski Rahvavabariigi passidega piiri ületada ei saa. Separatistlike vabariikide passide omanike arvates on nende territoorium Novorussia ja see oleks nagu Venemaaga üks riik. Venemaa piirivalvurid arvavad teisiti. Vene piirivalvurid ei salli nende passidega inimesi. Hakkavad kohe sõimama, et minge minema, see on Ukraina Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline piir. Ise te alustasite sõda ja nüüd aetakse see kõik meie kaela.
Separatistide poolt väljastatud passidega piiri ületada ei saa, aga läbi metsa?
5. juuni 2015, Mariinka (Donetski piirkond). Ukraina sõdurid valmistavad ette tankitõrjemiine. Ukraina president Petro Porošenko ütles 5. juunil, et Venemaa on paigutanud Ukraina piiri äärde „enneolematu“ väehulga ning et mässulisel endisel Nõukogude territooriumil Ida-Ukrainas on juba tuhandeid Vene sõdureid. Foto: Scanpix
Ei saa ka läbi metsa. Venemaa on piiri väga tugevalt sulgenud. Ukraina passiga ei ole mingeid probleeme.
Te rääkisite raamatuesitlusel, et piir on mineeritud ja on olemas inimesed, keda kutsutakse „stalkeriteks“, kes viivad inimesi üle piiri nagu salakaupa.
Piir on tõesti mineeritud. On olemas konkreetsed koridorid, mille kaudu liigutatakse sõjatehnikat Venemaalt üle piiri. Piiripunktidest liiguvad läbi ainult meiesugused kodanikud. Sõjaväelased, igasugused vabatahtlikud, ühesõnaga need, kes tulevad sõdima, nemad piiripunkte ei läbi. Nemad läbivad neid koridore, mis avatakse ainult lühikeseks ajaks, kui üksused neist läbi liiguvad. On ka selliseid juhuseid, kus vabatahtlikud on avaldanud soovi Venemaale tagasi minna, siis nad kogutakse kokku piiriäärsesse kogunemiskohta, aga neid ei lasta Venemaale tagasi, vaid avatakse Venemaa poolelt Gradidest tuli nende kogunemispunktile.
Vene regulaarväed roteeruvad. Nad lahkuvad kolonnina ja asendus tuleb samuti kolonnina. Kuna vabatahtlikud teavad, et nad tagasipöördumise soovi korral tapetakse, siis nad ostavad päris kopsaka raha eest väikeste gruppidena stalkeritelt teenust tagasi Venemaale saamiseks. Kui need grupid on liiga suureks saanud, on neid jälle Gradidest tulistatud.
Samuti jäi mulle raamatuesitluselt meelde episood seoses 8. märtsiga 2014.
Meil on väike linn ja ükski tavapärasest oluliselt erinev nähtus ei jää tähelepanuta. Enne naistepäeva, 8. märtsi said meie juveelipoed ja töökojad enneolematu tellimuse erinevatele ehetele. Tellijateks olid piirivalvurid ja tollitöötajad. Algul me ei saanud aru, milles on asi, aga kui relvad igal pool välja ilmuma hakkasid, oli kõik selge. Taksid olid neil suurusjärgus 10–20 000 dollarit ühe Ural-tüüpi veoauto kontrollimata läbilaskmise eest. Sellisest reeturlikkusest on teisigi näiteid. Näiteks SBU hoone hõivamine Luganski peatänaval. Hoone ette sõitsid veoautodega relvastamata separatistid. SBU ülem andis neile vabatahtikult relvaruumide võtmed, mille järel relvastati saabunud separatistide grupp ning ülejäänud relvad ja laskemoon laeti hoone hoovis masinatele. Ukraina julgeolekuteenisuse normide järgi asuvad relvaruumid tugevdatud seintega keldrites, mis relvastuse hõivamise korral peavad olema seestpoolt õhkulastavad. Seal aga anti relvad vabatahtlikult üle. Sellest juhtumist saime teada muidugi hiljem. Meile rääkisid sellest julgeolekuteenistuse töötajad, kes ennast nendest tegudest distantseerisid. See ongi meil kombeks, inimesed ei takista otseselt reetmist, vaid distantseerivad ennast sellest või lahkuvad töölt. Nad ei taha võtta vastutust selliste tegude eest. Samas nad informeerivad juhtunust meiesuguseid aktiviste.
Palju on Teie kodulinnas elanikke?
Umbes 72 000.
Palju neist praegu sinna on jäänud?
Väga palju lahkujaid ei ole. Need, kes sõitsid Venemaale, on enamikus tagasi pöördunud. Neile ei meeldinud Venemaal. Ukraina poolele lahkusid peamiselt õpetajad ja meedikud. Lahkujaid on kokkuvõttes ikkagi vähe.
Kas inimestel ei ole seal õudne elada?
Praegu seal ei tulistata. Tulistamine ja keldris istumine toimusid esimesed kolm kuud. Koolid ja lasteaiad töötavad, samuti kaevandused ja tehased. Inimestele makstakse palka. Lahkunud on väga selgelt Ukraina-meelsed kodanikud. Teised inimesed ei näita välja oma tegelikke vaateid. Püütakse kuidagi oma igapäevaeluga hakkama saada. Neil ei ole lihtsalt kuhugi minna.
Te rääkisite, et sõjategevuse alguses rööviti maal loomi, linnades autosid ja võeti üle elamispindu. Kuidas praegu olukord on?
Jah, see oli nii. Sellega ei tegelenud otseselt separatistid ja sõjaväelased, vaid igasugused jõugud, peamiselt kasakad ja vabatahtlike grupid. Hullemini läks neil, kes neid sõbralikult vastu võtsid, toitsid ja pakkusid öömaja. Hommikul lahkuti tavaliselt pererahva väärisesemete ja autoga. Algul võeti uuemaid ja kallimaid autosid, pärast sobisid vanad Žigulid ka. Praeguseks on asi palju parem.Võib öelda, et normaliseerunud.
Kuidas see kord on saavutatud?
Ikka puhtalt hirmuga. Praegu on nii, et kui varastad või röövid ja sind tabatakse, siis lastakse sind maha. Siin on ainult üks „aga“. Meil on palju erinevaid komandatuure: sõjaväe-, tsiviil- ja piirkondlikud komandatuurid. Kui sind võtavad kinni oma komandatuuri inimesed, siis ei juhtu tavaliselt midagi, kui aga teise komandantuuri omad, siis lastakse kohe maha. Erinevad komandatuurid on kõik omavahel sõjajalal.
Küsimusi oleks kindlasti palju, aga aeg ja ruum on kahjuks piiratud.
Teate, eks olen minagi palju unustanud. Mõnikord täiesti ootamatult meenuvad episoodid, millest oleks pidanud ka võib-olla kirjutama. Ilmselt sellises pingeolukorras lihtsalt aju kaitseb ennast ja ei taha kõike meeles pidada. Näiteks sõjaline pool on paljus kirjeldamata, sest see oleks olnud liiga ohtlik. Võib-olla kunagi hiljem teen seda.
Viimane küsimus. Meil on olemas Facebookis grupp Uudised Ukrainast. Me jälgime peamiselt suuremaid Ukraina infoportaale, loomulikult ka Venemaa meediat ja Facebooki blogijaid. Kust Teie soovitate huvilistel infot koguda ja kas Ukraina ametlik info on adekvaatne?
Käimas on infosõda. Venemaa mõistete muutmisest me juba rääkisime. Ukraina väljastab kiretut ja peamiselt arvudele keskendunud infot. Raske öelda, kui täpne ja tõene see on. Mul on üks soovitus. Donbassis on igal vähegi suuremal linnal oma koduleht, kus on küllalt otsekoheselt ja ilustamata kirjeldatud päevauudiseid koos foto- ja videomaterjaliga. Otsige linnu Google Mapsist ja lisage veebilehitsejas veebiaadressiks linnanimele .ua. Te saate palju adekvaatset infot hetkel toimuvast.
