1. Külma sõja lõpp
Tahaksin teile kaasamõtlemise ärgituseks esitada kaks tsitaati. Esimene: „Nõukogude Liidu lagunemine on 20. sajandi suurim geostrateegiline katastroof.“
Putini kui Saksamaale paigutatud KGB ohvitseri mure Nõukogude Liidu saatuse pärast on arusaadav. Sest kas ei uskunud ka Briti, Prantsuse ja Hispaania kolonistid kindlalt oma impeeriumide ülesandesse tsiviliseerida maailma?
Teine, pisut ehk üllatavamgi tsitaat: „Ma kutsun teid, Ukraina rahvast, üles mitte laskuma äärmuslikku rahvuslusse, vaid hoidma Nõukogude Liitu koos – rahu ja stabiilsuse nimel.“
Kes see oli, kes niivõrd kindlalt Nõukogude Liidu rahumeelsusesse uskus? Ei keegi muu, kui USA endine president, Bushide dünastia rajaja. Selle lause ütles ta 1991. aastal paar kuud enne seda, kui Nõukogude Liit olemast lakkas, Kiievis Verhovna Rada ees esinedes.
Vean kihla, et Putini kõrvadele kõlaks see kui muusika, kui seda oleks korratud nüüd, näiteks 9. mai võidupäeva pidustustel Punasel väljakul.
Sellega seoses tekib paar kainestavat küsimust. Miks külm sõda üldse toimus? Oli see vabaduse võitlus totalitarismi vastu? Kuidas sai võimalikuks see, et võidurelvastumise viimases ringis pöördus kõik pea peale? Ja ometigi võttis demokraatliku Lääne üks liidreid enda peale pöörduda alistatud rahvaste poole ja paluda neilt, et need oma saatusega lepiksid – et rahu ja stabiilsus alles jääksid.
2. Baltimaade vabadusetee
Baltimaade tee vabaduseni ei olnud märk ainult rahvuslikust taasärkamisest. Kõik need kolm väikest riiki, mille NSV Liit oli sõjalise jõuga okupeerinud ja annekteerinud, tahtsid taasiseseisvuda. Aga see oli ka demokraatlik revolutsioon. Seepärast oli teie liidritel täiesti põhjust uskuda, et olete Euroopa demokraatlike riikide perre tagasi oodatud.
Kuid selle asemel ootas neid ees karm ärkamine. Neid koheldi hoopis kutsumata sissetungijatena, keda süüdistati vastutustundetuses ja isegi „rahu rikkumises“. Neile öeldi, et nad peavad oma Kremli vallutajatega leidma kompromissi ja seda ilma igasuguste eeltingimusteta.
Miks? Sest teie lahkumine „kurjuse impeeriumist“ – nagu ütles Reagan – võis ohustada rahu. Oleks teil Nõukogude Liidust lahkuda „lubatud“, olnuks sellele järgnenud sündmused paljude kujutluspildis järgmised: Gorbatšov – meie partner, kes külma sõda lõpetada aitas – poleks impeeriumi lagunemist üle elanud. Seejärel oleksid uuesti võimule tulnud karmi käega poliitikud. See oleks tähendanud külma sõja jätkamist. Halvimal juhul oleks see võinud isegi tähendada sõja puhkemist Ida-Euroopas, et takistada vallutatud riikide vabaks pääsemist.
Lääne liidritel oli selles punktis õigus – kaalul oli palju: Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabastamine; Saksamaade rahumeelne taasühinemine; nii tuuma- kui ka tavarelvastuse desarmeerimislepingud; relvajõudude vähendamine ning okupatsioonivägede väljaviimine.
Lühidalt: Need olid tõepoolest tähtsad küsimused, millele vastamine võis endaga kaasa tuua kas sõja või rahu. Ja kõik see sõltus – või nii vähemalt arvati – üheainsa inimese, Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi poliitilisest saatusest. Seepärast tuli teda iga hinna eest võimul hoida. Kui selle jaoks oleks olnud vaja hoida Nõukogude Liitu koos, siis olgu pealegi. Kas Lääne liidrid oleksid pidanud laskma Nõukogude impeeriumi äärealade mässulistel kõike seda ohtu seada?
Nõukogude Liidust välja murdes panid Baltimaad Lääne liidrid silmitsi dilemmaga, mille need olid ise loonud. Mida muud (loogilist) võisidki Lääne liidrid oodata sellest, kui nad panustasid kõik ühele ainsale poliitikule. Milline saatuslik viga!
Just seepärast pidaski president Bush Kiievis oma kurikuulsa „Kiievi kotleti kõne“.
Just seepärast kirjutasid kantsler Kohl ja president Mitterand ühise kirja Landsbergisele, kutsudes seda tungivalt üles Leedu iseseisvuse väljakuulutamisega ootama.
Just seepärast ei lastud teie taastatud riikide liidreid konverentsidele, kus arutati „uut maailmakorda“, mis tuli luua pärast külma sõda, ega isegi oma seisukohti esitada.
Just seepärast oli ametlik retoorika demokraatia, riikide enesemääramisõiguse ja õigusriikluse kohta vastuolus reaalpoliitikaga, mida suurriigid tegelikult ajasid.
Ja just seepärast püüdis Island kõigi väikeriikide solidaarsuse nimel koondada väikeriike Baltimaade toetuseks, sest oli selge, et Lääne liidritel olid hoopis teised plaanid.
3. 1991. aasta jaanuar
1991. aasta jaanuar oli tähtis kuu – see oli murdepunkt. Kremli karmi käega poliitikud, kelle toetusest Gorbatšov järjest enam sõltus, otsustasid võtta Bushil sõnasabast ja hoida ära Baltimaade lahkulöömine Nõukogude Liidust – vajaduse korral jõuga.
Toona põhjenduseks toodu kõlab täna, Ukrainas toimuvat silmas pidades, tuttavana. Plaan oli esile kutsuda intsidente, mis annaksid Moskvale õiguse sõjaliselt sekkuda ja kehtestada oma erikord selleks, et kaitsta rahvusvähemusi ning taastada kord ja rahu.
Tankid hakkasid veerema. Eriüksused asusid strateegilistele positsioonidele. Tapamasin läks käima. Kõik oli valmis demokraatlike jõudude mahasurumiseks ja Moskva määratud „režiimivahetuseks“.
Mina olin ainus NATO liikmesriigi välisministritest, kes vastas palvele tulla kohapeale, et näidata solidaarsust teie raskel tunnil. Ma käisin neil tähtsatel päevadel kõigi kolme riigi pealinnas. Seal nägin ma isiklikult teie vangistatud rahvaid, relvitute ja sisuliselt üksijäetutena, valmis trotsima inimväärikuse, vabaduse ja eneseaustuse nimel sõjalist jõudu.
Miks siis Nõukogude Liit viimasel hetkel kartma lõi? Sest ta oli liiga hilja taibanud, et need riigid ei kavatsegi alla anda. Sellest poliitilise tahte ja solidaarsuse demonstratsioonist piisas, et veenda Kremli juhti, Nobeli rahupreemia laureaati, et tema tõehetk on saabunud. Hoides viimasel hetkel ära verevalamise, päästis Gorbatšov oma hinge – ja ka oma koha ajaloos.
Baltimaade pealinnades tehti puust ja punaselt selgeks, et vastupidiselt Lääne arvatule saab Nõukogude Liitu koos hoida ainult jõuga. See vaevalt et rahusse ja stabiilsusesse panustas. Sellest ajast peale oli Lääne poliitika Balti küsimuses lõhki.
Ajalugu on õpetanud, et kui diktatuuri või totalitaarse politseiriigi võimueliit kaotab isu vägivalla järele, tähendab see lõpu algust.
4. Impeeriumi lõpp
19. augustil 1991 algas sündmuste jada, mis lõppes teie taasiseseisvumise tunnustamisega rahvusvahelise üldsuse poolt ja Nõukogude Liidu lagunemisega.
Selle alguses võis Moskva tänavatel näha barrikaade ja lõpus, vähem kui nädal hiljem, 26. augustil, tagasihoidlikku tseremooniat Höfði majas Reykjavíkis. Viis aastat varem oli selles silmapaistmatus villas, kus kunagi oli asunud Briti saatkond Reykjavíkis, toimunud Reagani ja Gorbatšovi tippkohtumine, millest, nagu hiljem selgus, sai külma sõja lõpu algus. Lubage mul lühidalt kirjeldada nonde saatuslike päevade sündmusi:
Riigipöördekatse Moskvas algas 19. augustil.
Kaks päeva hiljem tuli Brüsselis kokku Põhja-Atlandi Nõukogu. Kohtumine toimus riigipöördekatse varjus. Kohtumise alguses ei teadnud keegi kindlalt, kelle käes Moskvas võim on. Vaheajal paluti peasekretär Manfred Wörneril võtta Boriss Jeltsiniga otse ühendust.
Vähem kui pool tundi hiljem tuli ta tagasi järgmise sõnumiga Jeltsinilt: riigipöördekatse oli läbi kukkunud. Kontroll oli kindlalt demokraatlike jõudude käes. Jeltsin kutsus Brüsselisse kogunenud NATO välisministreid üles tegema kõik endast oleneva selleks, et toetada Nõukogude Liidu demokraatlikke jõude.
Kui oli minu kord kõnelda, lükkasin kõrvale eelnevalt koostatud teksti. Palusin oma kolleegidel mõelda tõsiselt täiesti muutunud olukorrale. Vana laul, et Gorbatšovi jalgealuse õõnestamiseks ja karmi käega poliitikute tagasitoomiseks ei tohi mitte midagi öelda ega teha, oli oma aja ära elanud. Nood karmi käega poliitikud olid juba oma kätt proovinud ja läbi kukkunud.
President Gorbatšov, kelle ainsaks eesmärgiks oli veel jäänud Nõukogude Liidu kooshoidmine uue põhiseaduse all, oli samuti läbi kukkunud. Uus liider oli Boriss Jeltsin. Ta oli juba Riigiduuma esimehena palunud Vene sõjaväel mitte kasutada Baltimaade relvastamata elanikkonna vastu jõudu.
Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress oli juba kuulutanud Molotovi–Ribbentropi pakti kehtetuks. Seega oli Venemaa uus liider taibanud, et Baltimaade okupeerimine ja Nõukogude Liiduga liitmine oli olnud ebaseaduslik.
Baltimaad olid pidanud Nõukogude impeeriumi rõhumist taluma ilma igasuguste hinnaalandusteta – kannatades korduvaid küüditamisi ja venestamispoliitikat. See oli ilmses ja otseses vastuolus rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetega ja riikidevaheliste suhete koodeksiga, mida nüüd läbi räägiti. Seepärast oli meil moraalne kohustus nõuda Baltimaade iseseisvuse taastamist täpselt samamoodi kui teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide puhul.
Islandi president Olafur Ragnar Grimsson (vasakult neljas) ja Leedu president Dalia Grybauskaite (vasakult viies) osalevad 11. märtsil 2015 Vilniuses paraadil, millega tähistatakse Leedu 25. taasiseseisvusaastat. Nüüd, kui Nõukogude okupatsioonist vabanemisest on möödunud veerand sajandit, hoiatab toonane iseseisvuse arhitekt Vytautas Landsbergis, et Venemaa presidendi Vladimir Putini imperialistlikud ambitsioonid loovad Euroopas uute sõdade puhkemise ohu. Foto: Scanpix
5. Ülesanne täidetud
Vastuseks mu kõnele järgnes viisakas vaikus. Tagasi koju minnes „okupeerisin“ ma Islandi saatkonna Kopenhaagenis. Hiliste öötundideni välja olin Baltimaade pealinnadega telefoniühenduses. Mu sõnum oli lihtne: poliitikas on kõige olulisem õige ajastus. Tegutsemisaeg on nüüd.
Esitasin Baltimaade välisministritele ametliku kutse tulla Reykjavíki, et kirjutada alla asjakohastele dokumentidele ning taastada täielikud diplomaatilised suhted Islandi ja kõigi kolme Balti riigi vahel. Lisasin, et teised võtavad sellest varsti eeskuju. Me pidime kasutama seda võimalust otsustavalt tegutseda, et käima lükatud sündmustejada saaks hoogu – ja muutuks pöördumatuks.
Kutsutud välisministrid, Eestist Lennart Meri, Lätist Jānis Jurkāns ja Leedust Algirdas Saudargas, saabusid Reykjavíki 25. augustil. 26. augustil kirjutasime neljakesi Höfði majas, kus viis aastat tagasi olid kohtunud Reagan ja Gorbatšov, alla asjakohastele dokumentidele ja tegime lühikesed avaldused sündmuse tähtsuse kohta. Uudis sellest polnud jõudnud veel rahvusvahelises ajakirjanduses levidagi, kui juba hakkasid kutsed saabuma: kas kõik kolm välisministrit – keda oli seni diplomaatilistelt kohtumistelt võimalike „rahurikkujatena“ eemal hoitud – võiksid palun võimalikult kiiresti külastada Euroopa pealinnu, et korrata seal Reykjavíkis toimunut?
Protsess oligi muutunud pöördumatuks. Minu jaoks tähendas see edukalt täidetud ülesannet. USA järgis Islandi eeskuju paar nädalat hiljem, vahetult enne Nõukogude Liitu. Mõni kuu hiljem Nõukogude Liitu enam ei olnud.
6. Üks kohatu küsimus
Seda lugu ligi veerand sajandit hiljem jutustades on ikka veel paljud küsimused vastuseta. Üks neist on järgmine: kas Lääne demokraatlikud liidrid olid tõesti nii südametud, et olid valmis ohverdama teie õiguspärase taasiseseisvumise õiguse poliitilise kasu altarile suhetes Nõukogude Liiduga? Kuigi nii see just tundub, ei ole see siiski nii lihtne.
Pidage meeles, et Baltimaad olid pea pool sajandit poliitiliselt radaripildilt kadunud. Ses mõttes olid neist saanud „unustatud riigid“. Mulle tuleb meelde ühe kolleegi fraas NATO ministrite nõukogu kohtumiselt, kus arutati Baltimaade küsimust: „Kas need rahvad ei olegi siis alati Venemaale kuulunud“?
Kui see oli tõepoolest Euroopa valitsustes aktsepteeritud seisukoht, siis arvatavasti ei mõelnud Lääne liidrid millegi ohverdamisele. Pidage meeles, et enamik neid Lääne suurriike – Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania ja isegi USA – olid kõik endised koloniaalriigid. USA oli lagunemise ärahoidmiseks pidanud üle elama laastava kodusõja. Suurbritanniat halvab täna eksistentsiaalne kriis, surmahirm lagunemise ees. Koloniaalriigid, s.o Briti ja Prantsuse impeeriumid, on lagunemise takistamiseks pidanud metsikuid sõdu.
Koloniaalse minevikuga suurriikide liidritelt ei saa oodata, et nad hakkavad esimestena kaitsma väikeriikide enesemääramise õigust. Vähe on neid väikeriike, kes on vabanenud mõne suurriigi heateo tulemusel. Väikeriigid peavad end ise vabastama. Sellises olukorras võib „väikeriikide solidaarsusel“ vaatamata kõigele olla mingisugunegi praktiline kasu.
7. Miks Island?
Mõnikord küsitakse mu käest: kuidas oli võimalik, et Island võttis julguse kokku ja astus kõigi Lääne suurriikide tavamõistuse vastu küsimuses, mis pealtnäha meie riiklikke huve ei puudutanud? Seda on eri kommentaatorid mitmeti selgitanud.
Ühed ütlevad, et kaugel asuv Island, mis ei ole Nõukogude Liidu vahetu naaberriik, saab endale lubada tagajärgi kartmata karistamatut tegutsemist. See teooria on selgelt vale.
Alates tursasõdade ajast Suurbritanniaga (1954–1976), kui Island võitles koos teiste väikeste mereriikidega nende erimajandusvööndi laiendamise eest 200 miilini, millele Suurbritannia reageeris mereväe pealesaatmisega ja kaubandusembargoga Islandi vastu, sekkus Nõukogude Liit. Sealtpeale saime kogu oma kalalaevastiku, aga ka maa- ja õhutranspordi kütuse, mis on ju majanduse veri, Nõukogude Liidust. Me pidime seega võtma kalkuleeritud riski. Kuid tuleb tunnistada, et kuna NSV Liidu majandus oli allakäiguteel ja avatud olid teised, tulusamad turud, oli see risk väiksem, kui tundus.
Teistmoodi, tagantjärele tarkusena, näeb asja USA välisministeerium. Püüdes selgitada Lääne poliitika piinlikku läbikukkumist Baltimaade iseseisvuse küsimuses, korrutavad USA poliitikud suurriigi globaalseid kohustusi seoses külma sõja lõpetamisega, mida tuleb teha koostöös Nõukogude liidritega. Kuid nüüd ütlevad nad, et kulisside taga tegutsesid nad palju otsustavamalt ja suunasid oma klientriiki Islandit tegema just seda, mida too tegigi.
Teisisõnu, Island on väidetavalt kõigest USA ettur külma sõja lõppmängus. Selle teooria ainus viga seisneb selles, et kuigi ma puutusin seitsme aasta jooksul, mil ma olin Islandi välisminister, kokku nelja USA välisministriga, ei arutanud ükski neist minuga kordagi Balti küsimust.
Tagasi mõeldes saan aru, et mu sammu tegelik põhjus oli hoopis teine. Asi oli lihtsalt selles, et ma olin sügavalt veendunud, et Lääne ahvivaimustus Gorbatšovi vastu oli vale ja ohtlik ning põhines Nõukogude Liidu poliitilise tegelikkuse täiesti valel analüüsil.
Ma olin kindel, et Nõukogude süsteem ise oli eksistentsiaalse kriisi äärel, mille jaoks süsteemi liidritel ei olnud lahendust. Nõukogude impeerium oli lagunemas, nagu see oli osaks saanud ka Briti ja Prantsuse impeeriumidele pärast Teist maailmasõda. Vastupidiselt Putinile olin ma veendunud, et Nõukogude Liidu lagunemist tuleks hoopis tervitada kui ehk 20. sajandi kõige kasulikumat sündmust. Kui selleks oli vaja natuke Baltimaade abi, siis seda parem.
Sest mis see külma sõja eesmärk ikka olla sai, kui mitte alistatud rahvaste vabastamine? Ma olin šokis, kui pidin kuulama, kuidas Lääne liidrid jutlustavad ikestatud rahvastele, et need peaksid oma saatusega leppima selleks, et meil siin Läänes jääks rahu ja stabiilsus kestma. Minu kõrvus kõlas see häbiväärse reetmisena – ja ilmselge veana.
8. Mida kõigest sellest õppida?
Nüüd, veerand sajandit hiljem tagasi vaadates, võiks küsida: millised on kõige tähtsamad õppetunnid, mida Baltimaade kogemusest pärast iseseisvumist õppida võiks?
Ajaloo õppetunnid on Baltimaade teadvusesse sügavalt juurdunud. Kui puhkes Teine maailmasõda, jäeti teid üksi ja saatuse meelevalda. Just seepärast oli teie poliitiliste juhtide esimene prioriteet algusest peale võtta kindlustuspoliis tulevaste välisohtude vastu ja konsolideerida habras iseseisvus, saades taas osaks Euroopa riikide perest.
See tähendas, et esimesel võimalusel tuli ühineda Euroopa Liidu ja NATOga.
Raskel üleminekuajal, kui tsentraliseeritud käsumajandus asendub mitmekesise turumajandusega ja totalitaarne riigikord pluralistliku demokraatiaga, on hindamatu väärtusega see, kui saab toetuda positiivsele välistoetusele. Oma poliitika kujundamisel ja tähtsate otsuste tegemisel juhindusite ühest üldpõhimõttest: kas see poliitika või otsus vastab ELi või NATOsse vastuvõtmise tingimustele?
Kuigi EL ei ole sõjaline organisatsioon, kaitseb ta siiski oma liikmeid nn pehme jõuga, mida kuvab rahvusvahelise kaubanduse kõige tähtsam globaalne jõud.
NATO aga on sõjaline ühendus, mis on avatud demokraatlikele ühiskondadele ja tagab neile kollektiivse julgeoleku välisohtude eest. Pool sajandit kestnud külma sõja ajal osutus see USA juhitud liit piisavalt tugevaks, et heidutada igasugust agressiooni. Ja ma vean kihla, et ta on seda ka täna.
See ongi minu arvates kõige tähtsam õppetund, mida saab õpida Baltimaade kogemusest pärast iseseisvumist: kohe algusest peale toetasid kõigi erakondade liidrid pikaajalist eesmärki ühineda nii ELi kui ka NATOga.
Neid eesmärke toetas ka elanikkonna kindel enamus. See sihikindlus andis teie sisepoliitikale, mis sellel väga raskel üleminekuperioodil elas üle suuri kõikumisi ja ühiskondlikke vastuolusid, sisemise distsipliinitunde, mida oli vaja selleks, et suruda läbi ja jääda kindlaks rasketele ja isegi ebapopulaarsetele otsustele. See meelekindlus ja pikaajaline strateegia aitas kõigil kolmel Baltimaal hakkama saada.
Sellepärast ongi Baltimaade kogemusest pärast iseseisvumist saanud edulugu.
Teil on õnnestunud luua vaatamata etnilistele erimeelsustele, majanduslikele raskustele ja poliitilistele pingetele toimivad demokraatlikud institutsioonid. Te olete näidanud, et suudate end piisavalt distsiplineerida, et täita mõlema mitmeriigiorganisatsiooni, s.o ELi ja NATO, vastuvõtutingimused. Teie majandus on edukalt lõimitud ELi siseturgu. Te olete järele jõudmas oma majanduslikult edukamatele naabritele.
Põhja-Atlandi alliansi täieõiguslike liikmetena võite arvestada NATO täie jõuga, et vastata teie julgeolekut ohustavatele vaenulikele sõjalistele ohtudele.
See on edulugu, millest on palju õppida.
Kahjuks jättis Ukraina poliitiline eliit oma äsjasaavutatud iseseisvuse sootuks kindlustamata ja konsolideerimata, milleks olnuks vaja struktuurireforme, mis oleksid Ukraina ette valmistanud Läänega liitumiseks.
Nüüd on aeg, et teie, Baltimaade liidrid, avaldaksite ELis ja NATOs toetust Ukraina rahva toetuseks, keda painab eksistentsiaalne kriis. Teil on olemas kogemused ja teadmised. Te räägite sama keelt ja te jagate sama kogemust raske naabriga, kellega koos peate elama. Te olete eksperdid. Nüüd peate jagama oma kogemusi Ukrainaga ja aitama neil minna üle totalitarismilt demokraatiale.
Te oskate. Nüüd on aeg, et te ise aitaksite abivajajat.
19. august 2001. Lennart Meri vastuvõtt Kadriorus taasiseseisvumise puhul. Pildil on Lennart Meri, Tunne Kelam, Jon Baldvin Hannibalsson. Foto: Scanpix
Tõlkinud Margus Enno
