Nii kirjutab Philipp M. Taylor oma raamatus „Mõtterelv. Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani."(1) Kahtlemata on propaganda(2) üks olulisemaid tööriistu sõdade alustamiseks ja sõdadega kaasnev nähtus. Sõda ja propaganda on sageli lahutamatud nagu Siiami kaksikud. Selles mõttes pole Ukraina konfliktis midagi uut. Uudsemaks võib selles konfliktis pidada aga lähenemist ja meetodeid, mida Venemaa kasutab info- ja nn hübriidsõjas(3) Ukraina riigi vastu.
Kahtlemata on Eesti riigikaitse seisukohalt Vene infosõja(4) uurimine äärmiselt tähtis – eriti just silmas pidades Vene propagandamasina(5) võimsat, massiivset ja üliagressiivset rünnet Ukraina riigi, valitsuse, poliitikute, julgeolekustruktuuride, vägede ja vabatahtlike üksuste vastu(6). Seda enam, et viimasel ajal on maailmas toimuvad sündmused, eriti just Ida-Ukraina regioonis ja ka mujal, muret tekitavad.
Venemaa ideoloogiast 21. sajandi alguses
Alguses tuleks küsida, kas Putini nn uus rahvuslik idee ongi nii uus (sh nn Vene maailma kontseptsioon). Igor Eidman näitab oma raamatus, et selle Putini idee üheks vundamendiks on šovinism. Ta kirjutab: „Agressioon Ukraina vastu ja Krimmi hõivamine tõid esile ilmselt I maailmasõjast alates enneolematu šovinistliku hüsteeria. Massiline patriootiline psühhoos hõivas sisuliselt kõiki ühiskonna kihte (seda tõestavad ka sotsioloogilised küsitlused ja diskussioonid netis). Jõukas poodnik, brutaalne mootorrattur, ärahirmutatud riigiametnik, moodne kirjanik kiidavad ühes tuhinas „kadunud poja Krimmi tagasitulekut“ impeeriumi rüppe.“(7)
Tegelikkuses baseerub ju Putini ideoloogia paljuski vanal tsaariaegsel raudvaral, mida võib võtta kokku kolme uvarovliku sõnaga – самодержавие, православие ja народность.(8) Neid ideid propageerisid 18. ja 19. sajandil mitmed vene ideoloogid (eriti just imperialistid ja natsionalistid), eelkõige krahv Sergei Uvarov (1786–1855). Uvarov oli rahva valgustuse minister(9) 1833.–1849. aastatel tsaar Nikolai I ajal. Uvarov oli monarhist ja rahvuslane, kes sai tuntuks sellega, et töötas välja nn ametliku rahvusluse teooria (vene k Теория официальной народности ), mis sai Venemaal teatud ringkondades väga populaarseks. Selle teooria põhituum seisnes selles, et Venemaa on eriline riik ja seal elab eriline rahvas, mis erineb Euroopast, ja ainult Venemaal valitseb õige asjade kord, mis vastab religiooni nõuetele ja poliitilise tarkusele.(10)
Самодержавие on fundamentaalne ja ülioluline mõiste Venemaa kui suurriigi jaoks ning seda võib tõlkida kui „isevalitsus, autokraatia, absolutism“ ehk siis piiramatu ainuvalitsus, mida on taotlenud läbi ajaloo kõik Vene tsaarid ning mida ihaldab ka nn uus tsaar Vladimir Putin, kelle viimased võimuaastad meenutavad aina rohkem Franco või Salazari diktatuuri Hispaanias ja Portugalis.
Teine baasmõiste православие ehk õigeusk (ladina k ortodoxia ja kreeka k ὀρθόδοξια) kreeka keelest tõlgituna tähendab „õiget õpetust“, „õiget mõtlemist“. See on nn Vene tsivilisatsiooni üks alussambaid ning seda rõhutatakse viimasel ajal igal pool. Õigeusu ideoloogia ja sellega seotud klerikalism on Putini riikliku ideoloogia oluline osa, nagu see oli ka Tsaari-Venemaal. Rõhutatakse, et õiguslik inimene on igati õige inimene, kuna õigeusk on ju õige. Õigeusul on suur roll tänapäevases Vene ühiskonnas. Õigeusu ja õigeusklike tunnete solvamise eest saab Venemaal (nüüd) karistada (Pussy Riot’i juhtum jne). Teoloogiadoktor Ain Riistan kirjutab vene õigeusust tänapäeva Venemaal väga tabavalt: „Vene õigeusu traditsioonis kasutatakse riigi ja kiriku vaheliste suhete kirjeldamiseks Bütsantsist pärit sümfoonia mõistet, mis ideaalis tähendab koostööd, vastastikust teineteise toetamist ja vastutust, ilma et üks pool tungiks eksklusiivselt teisele kuuluvasse valdkonda.“(11)
Kahtlemata kasutab Kreml Vene Õigeusu Kirikut (vene k Русская Православная Церковь) oma huvides ära selleks, et tugevdada oma ideoloogilist kurssi, sh Ukraina konfliktis. Siinkohal tuleb nõustuda Riistaniga, kes väidab, et „Moskva patriarhaadi suurim teopoliitiline trump – kiriku sidumine „Vene maailma“ ideega ja suurvene rahvuslusega – on Ukraina konfliktis ühtlasi ka tema suurim nõrkus. Kirik on sisuliselt Kremli käepikendus ka siis, kui ta seda ei taha. Ja Ukrainas märgatakse seda suurepäraselt.“(12)
Kolmas oluline idee on народность – rahvuslus. Iseenesest ei ole rahvusluses justkui midagi hullu, kui selle baasil ei tekiks sageli marurahvuslust ja padunatsionalismi, mida Kreml üritab massihüsteeriaga riigis üles puhuda.(13) Näiteks 20. sajandi alguse Tsaari-Venemaal valitses ühiskonnas slavofiilsus, panslavinism, vahel isegi vene šovinism, patriarhaalsus, imperialism (sh venestamispoliitika kas või Eesti- ja Liivimaal 19. saj lõpus ja 20. saj alguses), vähemuste tagakiusamine (eriti massilised pogrommid juutide vastu).
Pilt näituselt „Putin. 12 kangelastegu“. Seitsmes kangelastegu – Kreeta sõnni kinnipüüdmine ehk Krimmi ühendamine Venemaaga. Rohkem näitusest http://www.ridus.ru/news/169017. Foto: ridus.ru
Need kolm igivana ideed самодержавие, православие ja народность said omakorda ideoloogilises mõttes alustelgedeks Vladimir Putini uuele „rahvuslikule ideele“, mis Eidmani sõnul toetub „kolmele vaalale – šovinism, klerikalism, ksenofoobia“.
Moskva jaoks üks ülioluline ja fundamentaalne ideoloogiline dogma on see, et „Moskva on Kolmas Rooma“. Seda ideed on arendatud alates sellest hetkest, mil Vene suurvürst Ivan III (valitses 1462–1505), Moskva vürstiriigi alade laiendaja, vägagi pragmaatilistel ja poliitilistel kaalutustel abiellus viimase Bütsantsi keisri Konstantin XI Palaiologos vennatütrega Sophia Palaiologinaga (vene k София Палеолог, sünd u 1440, suri 1503). Idee seisneb selles, et nn universaalne idee igavesest Roomast ja impeeriumist on ammu kandunud Tevere jõe (Tiber; ladina k Tiberis) kallastelt muistsest Latiumist, Rooma linnast läbi Konstantinoopoli linna ja Bosporuse väinade Moskva jõe kallastele. Selle kohaselt ongi Moskva Rooma riigi pärija ja neljandat Roomat ei saagi olla. Vene esimene tsaar Ivan IV Julm (valitses 1533–1584) oli Ivan III ja Sophia Palaiologina lapselaps ning seega voolas ka tema soontes Ida-Rooma keisrite veri, kuna tema vanavanaisa Thomas Palaiologos (Sophia isa) oli viimase Bütsantsi keisri lihane vend. Sellest ajast pärinebki idee Moskvast kui Rooma jätkust. Kummalisel kombel kasutavad ka tänapäeva Vene ideoloogid seda igivana ideoloogilist Bütsantsi päritoluga raudvara, mis ulatub oma juurtega kohati Rooma impeeriumi ajastu algusaegadesse. Kremliski korratakse hiliskeskaegset dogmaatilist motot, et „Moskva on kolmas Rooma ja neljandat ei tule kunagi“. 2014. aasta Diplomaatia juuni-juuli numbris näitas ajaloolane Mart Nutt hästi Venemaa bütsantsliku diplomaatia jooni, kirjutades: „Küll kinnistus Bütsantsi diplomaatia aga Venemaal. Ivan III tahtis Venemaast teha Kolmandat Roomat ja selle juurde kuulus ka Bütsantsi pärand. Muude eluvaldkondade mahajäämuse taustal saavutas Vene diplomaatia kõrge professionaalsuse juba sügaval tsaariajal“.(15)
Ka praeguse Venemaa süsteem erineb, kohati drastiliselt, Euroopa (eriti Lääne-Euroopa) riiklikest süsteemidest, kuna see on paljuski jätkuvalt idamaine ja bütsantslik. Seetõttu on see raskesti mõistetav eriti ameeriklastele, prantslastele või inglastele.
Vene infosõjast Ukraina vastu
Seinamaal. Vladimir Putin koos sõpradega. Tähelepanu väärib inimeste pikkus. Foto: liveinternet.ru
Vene meediakanalite poolt edastatava retoorika agressiivsus Balti, Ukraina, Gruusia ja ka Lääne riikide suhtes on viimasel ajal märkimisväärselt suurenenud. Tegelikkuses juba aastaid kestnud infosõda on täies hoos. Venemaa propagandamasin hakkas ettevalmistusi tegema juba 10–15 aastat tagasi, kui mitte varem, 1990. aastate alguses, kohe pärast Nõukogude bloki lagunemist.
Seetõttu olemegi seal, kus me praegu oleme. Paljuski tänu sellele, et meie siin Läänes magasime maha tegurid, mis juba varem näitasid ohumärke, ilmselt juba 2000. aasta paiku või natuke hiljem. Igal juhul on Vladimir Putini režiim aeglaselt, kuid järjepidevalt viinud läbi propagandat oma riigis, Ukrainas ja mujalgi. 2013.–2015. aastal see vaid võimendus ja eskaleerus. Vene infosõda Ukraina riigi vastu ei alanud 2013. aastal Maidani(16) hilissügise sündmustega ega ka 2005.–2009. aasta paiku, kui leidsid aset nn gaasisõjad Venemaa ja Ukraina vahel, ja isegi mitte oranži revolutsiooni (2004–2005) ajal. Seda tehti, kuigi varjatumal ja tagasihoidlikumal kujul – vähemalt alates sellest hetkest, kui Ukraina 1991. aastal iseseisvus.
Pärast 2004. aasta lõpus ja 2005. aasta alguses toimunud oranži revolutsiooni on Moskva pööranud Ukrainale erilist tähelepanu. Lisaks laiaulatuslikkule oranži revolutsiooni vastasele propagandale kõikidel tasanditel (televisioonis, sotsiaalmeedias, raadios, ajakirjanduses jne) alustas Moskva Ukraina tandril ka nn gaasisõda, mis oli samuti osa suuremast infosõjast.(17) Veel 2009. aastal kirjutas Georgi Potšepsov oma raamatus „Propaganda trummipõrin“, et „Venemaal on Ukraina territooriumil allikaid elanikkonna informeerimiseks, Ukrainal aga Venemaal mitte. Infosõda peetakse iga auditooriumitüübi jaoks eraldi, antud juhul oli neid vähemalt kolm: Ukraina, Venemaa ja Euroopa. Vastavalt sellele oli ka selles sõjas kolm eraldi lahingut“.(18)
Vene meedia valitses aastakümneid Ukraina meediaruumi. Vene mõju oli tunda riigis igal pool – ajakirjanduses, erasektoris, Vene mõjuagendid tegutsesid võtmepositsioonidel mitmes riigiametis, nagu nt sõjaministeerium, välisministeerium, armee, miilits, valitsus, kohalik omavalitsus. Aastatepikkune propagandatöötlus Krimmis ja Ida-Ukrainas aitas Venemaal 2014. aastal hõivata Krimmi nii kiiresti ja valutult(19). Nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide loomisel ning konflikti eskaleerumisel Ida-Ukrainas kasutati sama poliittehnoloogiat, kuigi seal enam nii libedalt ei läinud. Nn Novorossia projekt (V. Putini idée fixe) on ilmselt suuresti läbi kukkunud, kuigi, paraku teatud ja kohati isegi suurt edu saavutas Venemaa propagandamasin ka Ida-Ukraina suunal. Ilma selleta poleks ju olnud võimalik destabiliseerida Ukraina riigi julgeolekusüsteemi ning tekitada separatistlikke kvaasiriiklikke moodustisi Ida-Ukrainas.
Kui rääkida Kremli ametlikust propagandast(20) ja propagandamasinast 21. sajandi alguses Putini Venemaal, siis on ilmselge, et see kasutab kõiki võimalikke meetmeid ja mehhanisme selleks, et viia läbi ajuloputust nii riigi tasandil venekeelse auditooriumi seas (sh ka Ida-Ukrainas) kui ka väljaspool riiki – ehk siis eelkõige vene keelt kõnelevate inimeste seas lähivälismaal (SRÜ riigid, Ukraina, Balti riigid). Samas on Vene propaganda mõju nähtav ka Läänes, kus see on küll tunduvalt väiksem kui Ida-Euroopas, kuid seda ei saa alahinnata. Toon vaid ühe näite – Vene propagandistlik TV-kanal RT (Russia Today) on levinud Euroopas, isegi USAs ja seda vaatavad paljud ameeriklaste perekonnad. Veel 2011. aastal märkis Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton(21), et USA on kaotamas infosõda sellistele välismaa kanalitele nagu RT, Al Jazeera ja Hiina Kesktelevisioon.(22)
Vene propagandamasin on üpris paindliku iseloomuga, pidevalt muutuv ja olukorraga kiiresti kohanev organism. Vene propaganda iseloomu kirjeldamiseks sobib hästi bioloogiamõiste mimikri. Sellega on raske võidelda, kuna see pole staatiline ja konstantne. Kuid ka sellel on oma nõrgad küljed. Teadagi on Vene propaganda arsenal äärmiselt rikas ning selle spekter lai – kasutatakse ära kõike, mida kasutada annab – sh ajaloolised müüdid, narratiivid, sümbolid jne – nt vürst Vladimir, kes ristis Kiievi-Vene riiki 988. aastal, 1654. aasta Perejaslavi rada (ukraina k Переяславська рада), mis on oluline sündmus Ukraina ja Venemaa suhetes, Potjomkini poolt läbiviidud Krimmi vallutamine 18. sajandi lõpus, Sevastopoli linn kui nn kangelaslinn Krimmi sõja ajal (1853–1856), Teise maailmasõja narratiivid. Samuti kasutatakse modernsete infooperatsioonide innovaatilisemate aspektide, teledebattide, sotsiaalmeedia võimalusi, internetis tegutsevad massiliselt Vene trollid. Nagu öeldakse vene keeles „на войне все средства хороши“ („sõjas on kõik vahendid head“).
Kõige selle abil taaselustatakse vanu ning luuakse uusi müüte ja legende erinevatest ajastutest, toodetakse massiliselt võltsi – fake’i. Fake’idega muidugi üritatakse võidelda, kuid Vene võimsa propagandamasina võimalused on kordades suuremad kui Balti riikidel või Ukrainal. Mai lõpus õnnestus siinkirjutajal vestelda Kiievis Venemaa fake’ide vastu võitleva portaali www.stopfake.org ühe asutajaga, kes andis hea ülevaate sellest, kuidas nende portaal paljastab Vene propaganda valesid. Kuigi taolised ettevõtmised on vajalikud ja tõhusad, jäävad need massiivsele masinavärgile alla.
Venemaa kasutab propagandas ära ajaloo narratiive Venemaa lähiajaloost (Esimese Maailmasõja lõpp, kodusõda, Suure Isamasõja algus ning konflikt Donbassis (Ida-Ukraina)). Foto: Komsomolskaja Pravda
Propagandas leiavad rakendust psühholoogiavõtted (PsyOps). Inimesi mõjutatakse infovoogudega ja töödeldakse psühholoogiliselt, mängides tugevatel emotsioonidel ja instinktidel nagu mingitel nupukestel. TV-kanalites ja mujal meedias, sh sotsiaalmeedias näidatakse pilte tapmistest, piinamistest, nagu nt Ukraina sõdurite poolt ristilöödud poisist(23) (üks tuntumaid võltsuudiseid, mille venelased tegid ukrainlaste halvustamiseks), selleks et mõjutada venekeelset auditooriumi emotsionaalselt. Need lood on suuresti väljamõeldud valed, kuid just osavalt esitatud vale on sageli mõjuvõimas.
Vene propaganda soov on näidata Ukraina vägesid halastamatute sadistidena, piinajatena, oma rahva genotsiidi läbiviijatena, samas neid alavääristades, välja naerdes ning luues neist kuvandit kui argpüksidest, saamatutest ja rumalatest inimestest. Ukraina riigist aga üritatakse luua ebaõnnestunud riigi kuvandit, kus on korrumpeerunud ja allakäinud valitsus, Lääne marionetid, fašistid jne. Mõnikord väidetakse, et Ukraina polegi riik ja sellist rahvust nagu ukrainlased polegi olemas. Kõige levinumad on siiski narratiivid Teisest maailmasõjast, mida kasutatakse Ukraina riigi ja vägede vastu, nimetades Kiievit ebaseaduslikuks natsionalistlikuks huntaks (kohe tekib assotsiatsioon selliste diktaatoritega nagu Peron, Franco jne) ning Ukraina sõjaväelasi ja vabatahtlikke karistussalkadeks, natsikurjategijateks, pidevalt võrreldes neid GESTAPO ja Waffen-SS’i, Einsatzgruppen’i kuritegijatega.
Kui mingi müüt, fake, idee või story enam ei tööta, siis muudetakse retoorikat ja võetakse kasutusele teine idee või mõeldakse välja uus lugu, mida hakatakse meedias reklaamima ja levitama. Sageli kasutatakse erinevates väljaannetes korraga mitmeid müüte ja ideid. Mõnikord võib näha, kuidas erinevates meediakanalites levivad vastuolulised väited ja ideed. Vene propagandistide motoks võiks olla lausa küüniline machiavellilik ütlus „eesmärk pühitseb abinõu“, kuna nad kasutavad ära kõike, mida annab ära kasutada, ja mõjutavad inimeste emotsioone, sh madalamaid instinkte, halastamatult ja alatult mõnitades ning mängides inimeste saatustega ja nende mõistusega, luues neile paralleelse virtuaalmaailma, sundides neid uskuma ja kaasa elama oma masstoodangu valedele.
Ukrainas õnnestus mul vestelda infosõja teemadel nii Ukraina ametnikega kui ka meediaspetsialistidega, ajakirjanikega, kes kirjeldasid nii üldisemalt kui ka detailsemalt Vene propagandamasina töömeetodeid. Kui 2014. aastal algas sõda Ida-Ukraina aladel, siis üks paljudest viisidest, kuidas mõjutada Ukraina sõdurite ja potentsiaalsete sõdurite kaitsetahet, oli sõnumite saatmine sõdurite ja nende perekonnaliikmete mobiiltelefonidele. Näiteks saadeti sõnum sõjaväelastele: „Põgenege. Teid reedeti“ või nende naistele ja emadele „Teie poeg on suremas nälga“ või „haavatud“ või „vangis separatistide käes, kes teda piinavad“ jne. Lisaks jagati massiliselt desinformatsiooni selle kohta, kuidas Vene tankid kohe-kohe vallutavad Harkivi või suur Vene kontingent on kolme päeva pärast juba Kiievis. Tänavatel jagati lendlehti, infovoldikuid, vesteldi inimestega jne. Siiski ilmselt kõige mõjuvõimsamaks vahendiks jäid teleuudised, reportaažid ja saateid, kus loodi teatud laadi kuvandeid. Ka Balti riikides on Vene kanalitel suur mõju (NTV, RTR, REN TV), kuigi ilmselt siiski oluliselt väiksem kui Ukrainas.
Ei tohi unustada, et nende kanalite poolt edastatav massiivne propaganda kujutab endast ohtu ka Balti riikide julgeolekule. Kuna Ukrainas saadi sellest aru hilja, kuid parem hilja kui mitte kunagi, siis 2014. aastal jooksul keelustati Ukrainas enamik Vene TV-kanaleid just nende propaganda ja vaenuõhutamise tõttu. Kahjuks on propagandamõju Ukrainas siiski jätkuvalt märgatav. Näiteks Kiievi metroos jagatakse tasuta Vene propagandaajalehte „Vesti”. Lisaks on osa Ukraina meediakanaleid vähemal või suuremal määral ikka Vene mõju all või siis kontrollitud Vene kapitali poolt ning ka nende kaudu toimib kallutatud informatsiooni edastamine Ukraina auditooriumile nii vene kui ka ukraina keeles. Viimaks ei tohi unustada sotsiaalmeedia rolli ja mõju (Facebook, Twitter, VKontakte, Odnoklassniki jne) ja ka massilist Vene trollide tööd. Venemaal tegutsevates nn trollifarmides luuakse võltsuudiseid, toodetakse massiivselt kommentaare. Lisaks seisneb Vene propagandamasina töö uudiste ja reportaažide lavastamises, toodetakse poolvalesid ja lausvalesid, mida massiliselt edastatakse nii Lääne kui ka Vene, aga ka Ukraina meediaruumi kõikide kättesaadavate kanalite ja meetodite abil. Sellega suudetakse külvata masshüsteeriat eelkõige enda rahva seas ehk siis Venemaal.
Vene infosõja üks peamine narratiiv seisneb selles, et n-ö Püha Vene riik, Vene tsivilisatsioon võitleb Ukrainas fašismiga. Ukraina on nende väitel vaid üks mitmest sõjatandrist, kuna kõige taga seisvat kurjuseimpeerium USA. Räägitakse, et Venemaa on võitluses ka muudel rinnetel dekadentliku ja fašistliku, moraalitu Läänega, kes tahab hävitada n-ö unikaalset Vene maailma, rüvetada selle põhiväärtusi, suruda peale oma liiderlikke pseudoväärtusi ja hävitada Venemaa riigi võimsuse, alandada venelasi ja nende kultuuri. Euroopat tembeldatakse Geiroopaks, üritades näidata venelastele, et „vaadake, mis teist saab – kui Moskva kaotab Läänele, kui Venemaa kaotab, siis venelaste tulevastest põlvkondadest saavad geid, orjad jne“. Vene propagandamasin, kasutades külma sõja retoorikat, üritab taaselustada bipolaarset maailmapilti, mis juurdus Vene ühiskonda sügavuti juba Nõukogude(24) ajal, mil valitses vastasseis NSV Liidu ja Lääne vahel.
Vene infosõja üks peamine narratiiv seisneb selles, et n-ö Püha Vene riik, Vene tsivilisatsioon võitleb Ukrainas fašismiga. Ukraina on nende väitel vaid üks mitmest sõjatandrist, kuna kõige taga seisvat kurjuseimpeerium USA. Räägitakse, et Venemaa on võitluses ka muudel rinnetel dekadentliku ja fašistliku, moraalitu Läänega, kes tahab hävitada n-ö unikaalset Vene maailma, rüvetada selle põhiväärtusi, suruda peale oma liiderlikke pseudoväärtusi ja hävitada Venemaa riigi võimsuse, alandada venelasi ja nende kultuuri. Euroopat tembeldatakse Geiroopaks, üritades näidata venelastele, et „vaadake, mis teist saab – kui Moskva kaotab Läänele, kui Venemaa kaotab, siis venelaste tulevastest põlvkondadest saavad geid, orjad jne“. Vene propagandamasin, kasutades külma sõja retoorikat, üritab taaselustada bipolaarset maailmapilti, mis juurdus Vene ühiskonda sügavuti juba Nõukogude(24) ajal, mil valitses vastasseis NSV Liidu ja Lääne vahel.
Selline väga primitiivne, antagonistlik maailmapilt, kus toimub võitlus elu ja surma peale „headuse“ ja „kurjuse“ vahel, kus „headust“ esindab muidugi Moskva väitel Vene ja õigeusu tsivilisatsioon ning saatanlikuks kurjaks vaimuks on Lääs ehk anglosaksi maailm, mille kõige ohtlikum esindaja on USA, keda vahel samastatakse Vene meedias IV Reich’iga. Taolise must-valge vastandumisega kõikides elusfäärides, samas ka venelaste eripära esiletoomisega ja ainulaadse vene hinge ülistamisega on Moskva võitnud endale poole suure osa Venemaa elanikkonnast. See on mõjuv instrument, kuna see on lihtne ja arusaadav narratiiv. See on idee, mida mõistab iga Venemaa elanik, kes on langenud propaganda mõju alla ja kellel puudub piisav kriitilise mõtlemise oskus. Need aga, kes on propaganda suhtes immuunsed ja suudavad kriitiliselt mõelda, võivad küll naerda kogu sellise absurdsuse üle, kuid kahjuks on nad Venemaal vähemuses.
Lõpetuseks
Putini Venemaa propaganda mõistmiseks ei tohi unustada, et Venemaa oluline ideoloogiline kontseptsioon on „Vene maailm“ (Pax Russica e Русский мир) ja sellest tulenevad väiksemad ideed, nagu „Krimm on meie“, Novorossia jmt. Rahvuslus, natsionalism, imperialism, kohati ka šovinism – on nende olulisteks komponentideks ja vundamendiks, nagu ka õigeusk ja Vene Õigeusu Kirik, mis peaksid ühendama kõiki venelasi.
Suurt rolli mängivad ka ühine kultuur, pikk ja rikas ajalugu (ajalooline mälu ja ajaloolised narratiivid, võtmesündmused ja –tegelased, nagu Peeter I, Potjomkin, Nahhimov, Teise maailmasõja sündmused jt), mida kasutatakse osavalt ära Kremli heaks töötava propagandamasina poolt. Propagandamasin rõhutab konstantselt järgmiseid olulisi ideid nagu „vene hinge ainulaadsus“ (idee, mis esineb vene klassikalises kirjanduses juba 19. sajandil), „vene idee“, „vene maailm“, „vene õigeusk“, „õigeusklik ja püha Vana-Vene riik“ (Святая и православная Русь), kaasmaalased (соотечественники), kaasvennad (собратья), vene keelt kõnelevad inimesed (русскоговорящие) ja nende n-ö „kaitsmine“ kurjade Läänest pärinevate jõudude eest (fašistid, natsid, banderalased jne), mille kõige taga seisab Lääs ja eriti „kurjuse impeerium“ USA.
Mida on vaja praeguses olukorras teha? Vene propaganda anatoomiline(25) lahkamine aitab olukorda paremini mõista ning seejärel on juba võimalik ka end selle vastu kaitsta. Tuleb hoolsalt jälgida, millist kuvandit loob Venemaa oma naabritest nt Balti riikidest(26) , milliseid narratiive ja meetodeid kasutatakse ning millised on neist mõjuvamad. Kindlasti tuleks õppida Ukraina kriisi kogemusest. See aitab näha ohumärke ning võib-olla isegi mõista võimalikke stsenaariumide kulgu infosõjas. Kuid see vajab ressursse, aega, väga tähelepanelikku jälgimist ja head analüüsioskust.
Lõpetuseks
Putini Venemaa propaganda mõistmiseks ei tohi unustada, et Venemaa oluline ideoloogiline kontseptsioon on „Vene maailm“ (Pax Russica e Русский мир) ja sellest tulenevad väiksemad ideed, nagu „Krimm on meie“, Novorossia jmt. Rahvuslus, natsionalism, imperialism, kohati ka šovinism – on nende olulisteks komponentideks ja vundamendiks, nagu ka õigeusk ja Vene Õigeusu Kirik, mis peaksid ühendama kõiki venelasi.
Suurt rolli mängivad ka ühine kultuur, pikk ja rikas ajalugu (ajalooline mälu ja ajaloolised narratiivid, võtmesündmused ja –tegelased, nagu Peeter I, Potjomkin, Nahhimov, Teise maailmasõja sündmused jt), mida kasutatakse osavalt ära Kremli heaks töötava propagandamasina poolt. Propagandamasin rõhutab konstantselt järgmiseid olulisi ideid nagu „vene hinge ainulaadsus“ (idee, mis esineb vene klassikalises kirjanduses juba 19. sajandil), „vene idee“, „vene maailm“, „vene õigeusk“, „õigeusklik ja püha Vana-Vene riik“ (Святая и православная Русь), kaasmaalased (соотечественники), kaasvennad (собратья), vene keelt kõnelevad inimesed (русскоговорящие) ja nende n-ö „kaitsmine“ kurjade Läänest pärinevate jõudude eest (fašistid, natsid, banderalased jne), mille kõige taga seisab Lääs ja eriti „kurjuse impeerium“ USA.
Mida on vaja praeguses olukorras teha? Vene propaganda anatoomiline(25) lahkamine aitab olukorda paremini mõista ning seejärel on juba võimalik ka end selle vastu kaitsta. Tuleb hoolsalt jälgida, millist kuvandit loob Venemaa oma naabritest nt Balti riikidest(26) , milliseid narratiive ja meetodeid kasutatakse ning millised on neist mõjuvamad. Kindlasti tuleks õppida Ukraina kriisi kogemusest. See aitab näha ohumärke ning võib-olla isegi mõista võimalikke stsenaariumide kulgu infosõjas. Kuid see vajab ressursse, aega, väga tähelepanelikku jälgimist ja head analüüsioskust.
KIRJANDUS
L. Armistead (toim.) 2004. Information Operations: Warfare and the Hard Reality of Soft Power. A textbook produced in conjunction with the Joint Forces Staff College and the National Security Agency, Barssey’s, Inc. Washington, D.C.
U. Arold 2015. Infosõja mõistatus. - Kaja. Kommunikatsiooni ja suhtekorralduse ajakirir, Nr 18, 9-14.
J. Auerbach, R. Castronovo, 2013. The Oxford Handbook of Propaganda Studies. Oxford University Press.
F.C. Barghoorn 1964. Soviet Foreign Propaganda, Princeton University Press, Princeton.
J. Berzinš, 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. – Policy Paper No. 2 (April 2014). National Defence Academy of Latvia Center for Security and Strategic Research.
V. Denisenko 2015. Basic Concepts of the Baltic States Image in the Russian Press After the Collapse of the Soviet Union, Interaction of Media and Politics in the Baltic States. International Scientific Conference, 7-8 May 2015, http://www.mediaconference.kf.vu.lt/wp-content/uploads/2015/04/MediaConference-Abstracts.pdf, 52-55.
F. B. Evans (toim.) 2007. Worldwide Communist Propaganda Activities, New York: Macmillan; War and the media: reportage and propaganda. (edit.) Mark Connelly & David Welch, I.B. Tauris, London; New York.
J. Darczewska 2014. The Anatomy of Russian Information Warfare the Crimean operation, a case study. Point of View. Number 42 (May 2014), Ośrodek Studiów Wschodnich im. Marka Karpia, Centre for Eastern Studies, Warsaw.
M. Galeotti 2015. Hybrid War’ and ‘Little Green Men’: How It Works, and How It Doesn’t, (toim.) Pikulicka-Wilczewska, A. Sakwa, R. 2015. Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives, Published by E-international Relations (Bristol, UK), 157-164.
N. D. Ginos 2010. The Securitization of Russian Strategic Communication. A Monograph. School of Advanced Military Studies, United States Army Command and General Staff College. Fort Leavenworth, Kansas, AY 2010.
M. Miil, 2014. Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu. – Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis, TÜ kirjastus.
H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk 2014. Krimmi liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. I osa. – Akadeemia 12/2014, lk 2148-2161.
H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk 2015. Krimmi Venemaaga liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. II. – Akadeemia, 1, 77-104.
M. Nutt, Bütsantsliku diplomaatia raudvara. – Diplomaatia, nr 130/131 Juuni/juuli 2014, http://www.diplomaatia.ee/artikkel/butsantsliku-diplomaatia-raudvara/
Pikulicka-Wilczewska, A. Sakwa, R. (toim.) 2015. Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives, Published by E-international Relations (Bristol, UK).
Potšepsov, G. 2009. Strateegiline sõda. OÜ Infotrükk, Tallinn.
Potšepsov, G. 2009. Propaganda trummipõrin. Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis, Olion.
Propaganda and Communication in World History, Volume I, The Symbolic Instrument in Early Times 1979, ed. by Harold D. Lasswell, Daniel Lerner, Hans Speier, An East-West Center Book, Published for the East-West Center by the University Press of Hawaii, Honolulu.
A. Riistan 2015. Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv. – Kirik ja Teoloogia, 20.03.2015, http://kjt.ee/2015/03/ukraina-konflikti-teopoliitikast-moskva-patriarhaadi-perspektiiv-2/ viimane külastus 19.06.2015.
A. Ruussaar 2014. Venemaa viiskümmend halli varjundit. – Sõdur 2 (77), 2014, 14-16;
Ph. M. Taylor, 2011. Mõtterelv. Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Riigikaitse Raamatukogu.
J. Tamm 2014. Sõjaudu Ukrainas: mis, kuidas ja kes tegi. – Sõdur 2 (77), 2014, 17-22.
I. Tharoor 2011. Clinton Applauds Al Jazeera, Rolls Eyes at U.S. Media. – Time, 03.2011, http://world.time.com/2011/03/03/clinton-applauds-al-jazeera-rolls-eyes-at-u-s-media/ viimane külastus 19.06.2015.
A. Uudelepp 2015. Mis see on, mida propagandaks nimetatakse? – Kaja. Kommunikatsiooni ja suhtekorralduse ajakiri, Nr 18, 2015, 7-8.
V. Veebel 2015,, Psühholoogilisest kaitsest propagandasõjani. – Äripäev 27. märts 2015
Worldwide communist propaganda activities, (toium) F. Bowen Evans, New York: Macmillan;
War and the media: reportage and propaganda 2007, (toim.) Mark Connelly & David Welch, I.B. Tauris, London; New York
Дневник Евромайдана. Революция глазами журналиста «Репортера». Саммит-Книга, Киев 2014.
В. Гусаров 2014. Силы информационных операций России: каким должен быть ответ Украины? Информационное сопративление. 04.10.2014-12:00 http://sprotyv.info/ru/news/5931-sily-informacionnyh-operaciy-rossii-kakim-dolzhen-byt-otvet-ukrainy viimane külastus 5.06.2015. viimane külastus 19.06.2015.
C. C. Жильцов 2015. Неоконченная пьеса для «оранжевой» Украины: По следам событий. Международные отношения, Москва, 2005
И. А. Заичкин, И. Н. Почкаев, Русская история от Екатерины Великой до Александра II, Москва, Мысль 1994
С. Кара-Мурза 2008. Оранжевая мина, Алгоритм, Москва.
Лысяк-Рудницкий 2007. Между историей и политикой, Библиотека украинской мысли, Москва-Санкт-Петербург.
Пропаганда эпохи Путина Часть первая: в России, Institute of Modern Russia, 13.11.2012 http://imrussia.org/ru/politics/344-the-propaganda-of-the-putin-era; viimane külastus 19.06.2015.
Пропаганда эпохи ПутинаЧасть вторая: Щупальца Кремля, Institute of Modern Russia, 5.12.2012, http://imrussia.org/ru/politics/344-the-propaganda-of-the-putin-era. viimane külastus 19.06.2015.
Н. Стариков, Д. Беляев 2015. Россия. Крым. История, Питер, Москва – Санкт-Петербург – Нижний Новгород – Воронеж – Ростов-на-Дону – Екатеринубург – Самара – Новосибирск – Киев – Харьков – Минск.
A. Чубайс 2003. Некоторые олигархи финансируют фашистов, надеясь их приручить“ http://www.newsru.com/arch/russia/05dec2003/chub.html, 5. detsember 2003, viimane külastus 19.06.2015.
И. Эйдман 2014. Проект «Путин». Новая национальная идея Путина, Москва.
VIITED
(1) Taylor 2011, 17.
(2) Vt propaganda kohta nt Auerbach, Castronovo 2013; Veebel 2015; vt ka Uudelepp 2015, 7-8.
(3) Vt nt hübriidsõjast Galeotti 2015, 157-164.
(4) Infosõja kohta vt lähemalt Armistead 2004 või Arold 2015, 9-14.
(5) Пропаганда эпохи Путина Часть первая: в России, Institute of Modern Russia, 13.11.2012 http://imrussia.org/ru/politics/344-the-propaganda-of-the-putin-era viimane külastus 19.06.2015; Пропаганда эпохи Путина Часть вторая: Щупальца Кремля, Institute of Modern Russia, 5.12.2012, http://imrussia.org/ru/politics/344-the-propaganda-of-the-putin-era viimane külastus 19.06.2015; Гусаров, В. 2014. Силы информационных операций России: каким должен быть ответ Украины? Информационное сопротивление. 04.10.2014-12:00 http://sprotyv.info/ru/news/5931-sily-informacionnyh-operaciy-rossii-kakim-dolzhen-byt-otvet-ukrainy viimane külastus 19.06.2015.6 Vt nt Ruussaar 2014, 14-16; Tamm 2014, 17-22.7 Эйдман 2014, 11.8 Эйдман 2014, 11. 9 Министр народного просвещения.10 Заичкин, Почкаев 1994, 595.11 Riistan 2015.(12) Riistan 2015.13 Veel 2003 Anatoli Tšubais nägi Venemaal fašismi ohtu – Чубайс 2003. Некоторые олигархи финансируют фашистов, надеясь их приручить“- http://www.newsru.com/arch/russia/05dec2003/chub.html, 5. detsember 2003, viimane külastus 19.06.2015
(14) Эйдман 2014, 11.
(15) Mart Nutt 2014.
(16) vt lähemalt Дневник Евромайдана.
(17) Potšepsov 2009. 158–165.
(18) Potšepsov 2009. 164.
(19) Vt lähemalt Mölder, Sazonov, Värk 2014; 2148-2161; Mölder, Sazonov, Värk, 2015, 77-104.
(20) Mõistet propaganda võib defineerida väga erinevalt – nt seda võib defineerida kui süstemaatilist rahvahulkade käitumise ning hoiakute mõjutamist valitud teabe abil. Mõjutamise eesmärgiks on suunata suurt hulka inimesi käituma propaganda teostajate eesmärkide huvides; vt nt G. Potšepsovi töid nagu „Strateegiline sõda“, ilmunud 2009, ja „Propaganda trummipõrin. Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis“, ilmunud 2009.
(21) Oli riigisekretäri ametis 2009-2013.
(22) Tharoor 2011.
(23) vt lähemalt http://www.stopfake.org/lozh-raspyatie-v-efire-pervogo-kanala/ viimane külastus 19.06.2015.
(24) Nõukogu propaganda kohta vt nt Miil 2014; Worldwide communist propaganda activities 2007.
(25) vt nt Darczewska 2014.
(26) Denisenko 2015, 52-55.
Vladimir Sazonov on orientalist
