Rahvusvahelistes suhetes kipub ikka nii olema, et ootamatult prahvatanud sündmused varjutavad varasemad. Mitte et varasemad oleksid leidnud lahenduse, vaid uued sündmused vallutavad ajakirjanduse veerud ning omandavad valitsuste kõrgendatud tähelepanu. 1999 andis kõneainet teine Tšetšeenia sõda ja Kosovo, 2001–2006 olid jagamatult tähelepanu tipus Iraak ja Afganistan. 2005 pääses pildile Darfuri genotsiid, 2008 (korraks) Gruusia sõda, 2011 araabia kevad, 2014 Venemaa agressioon Ukrainas ja Islamiriik. Sel kevadel avastati Euroopas, et pagulaste vool läbi Süüria ja Liibüa on omandanud kontrollimatud mõõtmed. Tšetšeenia ja Gruusia sõda ning Darfuri genotsiidi praktiliselt ei meenutatagi. Araabia kevad on pildil üksnes seetõttu, et vähemalt kolmes „kevade“ raputatud riigis – Liibüas, Jeemenis ja Süürias kodusõda jätkub. Ja muidugi ka Iraagis. Ukrainat ei saa unustada seetõttu, et sealsed sündmused valmistavad iga päev ebameeldivaid üllatusi. Küll pole vähe neid, kes sooviksid selle konflikti unustada ja rivistada paljude külmutatud konfliktide loetellu.
Nimetatud konfliktidest ei ole aga mitte ühelegi leitud lahendust ja lähiajaloos ei ole üheaegselt nii palju kas külmutatud või lahendama konflikte olnudki. Mis on aga unustamise suurim oht? Jätkub massiline inimõiguste rikkumine, millele maailma avalikkus ei pööra enam tähelepanu. Agressor saab oma ekspansiooni vaikselt jätkata, kuna meedia ei tunne tema tegevuse vastu enam huvi. Äärmuslased ja terroristid hõivavad uusi positsioone, kuna maailmal on muuga tegeleda kui neid ohjeldada.
Niisiis on nüüd maailma või vähemasti Euroopa tähelepanu keskendunud pagulastele. Arusaadav, kuna hetkel põletab pagulasprobleem Euroopat kõige valusamini. Kuid see hetk võib kiiresti asenduda millegi muuga, mis pagulasprobleemilt tähelepanu ära tõmbab. Seepärast on muude sündmuste tähelepanuta jätmine äärmiselt ohtlik. Samas on ilmne, et pagulasprobleemile ei suudeta leida lahendust. Miks? Eks põhjusi ole mitmeid. Mõned neist objektiivsed: inimesed on alati tahtnud liikuda vaesematest maadest rikkamatesse ja rahututest piirkondadest rahulikesse. Suured konfliktid muudavad sellised liikumised massiliseks. Internet, Facebook ja Twitter on teinud info leviku ja organiseerimise sedavõrd kiireks, et sihtriigid ei jõua sageli reageerida, ja kuritegevus käib ikka sammukese julgeolekujõududest ees. Nii on inimkaubandusele keskendunud maffia suutnud sotsiaalmeedia rakendada edukalt oma teenistusse ja riigid ei suuda seda ohjeldada. Massilise rände puhul ütleb üles ka riikide võimekus pagulusseisundit tuvastada, mistõttu peataolekus saavad pagulasstaatuse ja elamisloa ka need, kel pole mingit vajadust rahvusvahelise kaitse järele.
Võimalik, et üle tuleks vaadata ka pagulasseisundi tuvastamise reeglid. Praegune süsteem põhineb ju 1951. aasta konventsioonil, ja toona oli põhiprobleem Euroopa-sisene ja ühekordne. Nüüd toob iga uus pagulaste vastuvõtmine kaasa järjekordse ja üha suureneva laine, kuna on ilmne, et kedagi tagasi ei saadeta ja see on inimkaubitsejatele magus teenimisvõimalus.
Ent kriitiline tuleks olla ka riikide tegevuse suhtes. Mõne ELi riigi lubadus varustada kõik illegaalselt riiki saabujad elamislubadega on teiste liikmesriikide suhtes ebaõiglane. See annab inimkaubitsejatele signaali, et kõik, kes elusalt üle Vahemere jõuavad, saavad asuda sinna, kuhu soovivad. See seab surve alla eriti Prantsusmaa ja Saksamaa. Kui selle taustal räägitakse veel kohustuslikust solidaarsusest olukorras, kus esmased sihtriigid ei püüagi panustada immigratsioonivoo peatamisse, siis tundub see teiste riikide petmisena.
Euroopa Komisjon ei saanud õigust kehtestada liikmesriikidele kohustuslikke pagulaskvoote. On selge, et surve komisjoni poolt jätkub, kuigi terve mõistuse seisukohalt on selge, et kvootide kehtestamisega ilma, et immigratsioonivoogusid suudetaks peatada, ei jõuta mingi lahenduseni. Kuid kas sellel ei või olla hoopis teine tagamõte – suurendada Euroopa Komisjoni volitusi pretsedentide kaudu ja vähendada liikmesriikide otsustusõigust? Kuidas muidu murda liikmesriikide soovi säilitada oma suveräänsust ja mitmete eurobürokraatide ihalust föderatsiooni järele?
|
