Sattusin selle raamatu peale suhteliselt juhuslikult. Olles igakolmapäevasel Ukraina sõja vastasel meeleavaldusel Venemaa saatkonna ees, kutsusid Eesti Ukraina kogukonna liikmed mind kohtumisele tuntud Ukraina blogija Olena Stepovaga ja tema raamatu esitlusele Eestis.
Tegemist on uue tänapäevase kirjandusžanriga, kus esmalt suhtlusvõrgustikku tehtud postitused pannakse toimetatult ühtede kaante vahele. Eestis on selle žanri pioneer Juku-Kalle Raid oma raamatuga Riigikogu ööistungitest. Kui Juku-Kalle Raid on professionaalne ajakirjanik, siis Olena Stepova on Luganski oblastist pärit tavaline naine, kes valutab südant oma kodumaa ja rahva pärast ning kellele on see teos üldse esimeseks raamatuks.
Kindlasti ei ole tegemist kuivade, ainult faktipõhiste mälestustega. Raamatus on piisavalt ka ilukirjanduslikku elementi, millest mõni profesionaalne kirjanik kirjutaks unustamatu šedöövri, kui ta vaid omaks sellist elukogemust ja läbielamisi. Just vahetuid läbielamisi on Olena Stepova emotsionaalse naisena nende raamatukaante vahele pannud. See raamat ei räägigi nii palju sõjategevusest, vaid kirjeldab pigem olmetasandit ajal, mil sõda on ootamatult saabunud sinu õuele. Siin on elujaatavat suhtumist ja isegi naljaviskamist, et jääda ellu ja säilitada vaimne tervis.
Loomulikult on Olena Stepova pädev poliitiliste sündmuste mõistmises ja informatsiooni analüüsimisel. Kogumik võiks olla õpetlik lugemine meie venekeelsele elanikkonnale, kes viibivad peamiselt Venemaa inforuumis. Just selline inimene, kes elab keskkonnas, kus räägitakse peamiselt vene keelt ukraina keele mõjutustega, on neile palju usutavam kui mõni eestlastest poliitikaanalüütik.
Stepova raamatu sündimise selgitus on kirjas ühes esimestest peatükkidest. Kõik sai alguse 2014. aasta mais, kui Olena oli tulevahetuse eest varjus oma maja keldris ja talle tuli külla naabrinaine, kes oli lähedal plahvatanud granaadi lööklainest uimane. Naine ütles, et ei suutnud hirmu enam üksi taluda ja selle pärast võttis ette ohtliku teekonna Stepova juurde. Siis mõtleski Olena, et peab Facebooki kirjutama hakkama. Neid inimesi nagu nemad naabrinaisega, on keldrites palju ja kõigil on samasugune hirm. Kui ta kirjutab läbielatust ja hirmust, siis ehk on kõik koos seda hirmu kergem üle elada ja samas inimlikkust säilitada. Nii ta kirjutama hakkaski ja selgus, et see töötas. Inimestele meeldisid tema kirjutised ja samastumisega kaasnev teatav ühtsustunne aitas kõigil edasi elada.
Lugejaile hoiatuseks peab tunnistama, et raamatu keel ei ole lihtne, eriti kui vene keele oskus on rooste läinud või hoopis puudulik. Tekst on emotsionaalne ja mahlakas, lisaks on seal palju ukrainakeelseid sõnu ja kohati ka puhtalt ukrainakeelset teksti. Just sellist vene keelt Donbassis räägitaksegi, kinnitas mulle Olena Stepova.
