Võitlus korruptsiooniga ja armeereform
Siiski pidi uus teotahteline Hiina liider tõdema, et tal selles tegevuses kerge ei saa olema, kuivõrd uude poliitbüroo koosseisu valitud Liu Yunshan, Wang Quishan, Yu Zhaengsheng ning isegi peaministri postile end „välja mänginud“ Li Keqiang olid vanameelsed tipp-poliitikud. Seetõttu tuli Xi Jinpingil kavaldada ja kuulutada, et esmalt tehakse algust armeereformi ja mitmete majandusreformiga, mille eesmärk on riigi julgeoleku tugevdamine ja rahva heaolu järsk parandamine. Viimases tulevat ühtlasi näha sotsialistliku ideoloogia nüüdisaegsel tasemel realiseerimist riigis. Ka teatas Xi Jinping, et riigi edukat kommunistliku suunitlusega arengut moonutavat lubamatul määral korruptsioon pea kõigil võimutasandeil. Seetõttu olevat vaja riigivõimul korruptsiooniga halastamatult võidelda.
Nagu hilisemad sündmused Hiinas on näidanud, tuleb korruptsiooniga võitlemisel Xi Jinpingile au anda, sest tänu tema sekkumisele sattusid kohtupinki nii üks partei tippjuhte ja algselt isegi Hu Jintao mantlipärijaks peetud Bo Xilai kui ka riigi sisejulgeoleku ülem kindral Zhou Youngkang. Viimaselt pärast arreteerimist ära võetud 300 villat, 60 luksusautot ja pangakontodel ja väärtpabereis kogusummas sisaldunud 14,5 miljardit USA dollarit annavad üsnagi selge ettekujutuse Xi Jinpingi räägitud korruptsiooni ohtlikkusest riigis. Ent veel ei jõudnud Hiina ajakirjanduses vaibuda skandaalikõmu Zhou Youngkangi ümber, kui sinna ilmus uue korruptsioonikangelasena mõjukas armeekindral Xu Caihou. Ka temalt võeti ära arvukalt korruptiivsel teel saadud hinnalist kinnis- ja vallasvara.
Siiski polnud korruptiivsed kindralid ajend, miks Xi Jinping hakkas riigi Rahvavabastusarmeed armeereformi sildi all kiirelt varustama nii moodsate sõjalaevade, tankide kui ka ründehävitajatega ning määrama suurte löögiüksuste ette suhteliselt noori kindraleid. Riigi kaitseministeeriumi juhtivtasandil tekitas see algul suuri arusaamatusi. Oli ju Hu Jintao juhtnööride alusel välja treenitud kindlad sõjaväeüksused ja nende kogenud kindralid need, kes harjutades Hiina–Vene piirilähedases alas, pidid mingil päeval X tungima Venemaa Siberi avarustele, et sealsete energeetiliste ressursside ja värviliste metallidega kindlustada Hiina suurtööstust üha enam pitsitama hakanud vajadusi. Seejuures pidanuks neid poliitiliselt salamahti toetama USA. Nüüd aga teatas Xi Jinping oma juhtkonnale, et nende suurimad tõenäolised vaenlased on hoopis USA ja selle mahitatud Taiwan. Seevastu Venemaad tulevat näha strateegilise partnerina, kelle käest saab soodsa hinnaga nii naftat kui ka gaasi, aga ka muid loodusressursse.
11. juuni 2015, Tianjin (Hiina). Endine Hiina Kommunistliku Partei poliitbüroo liige, riigi julgeolekujuht Zhou Yongkang (keskel) seismas politseinikest ümbritsetuna Tianjini kohtu ees. Zhou määrati korruptsioonisüüdistusega eluks ajaks vangi. See on president Xi Jinpingi korruptsioonivastase kampaania suur võit, millega ta kindlustas veelgi oma võimu võimalikku konkurenti kõrvaldades. (Hiina CCTV AP Video kaudu). Foto: Scanpix
Samas pidavat armeereformi üheks oluliseks tulemiks olema Rahvavabastusarmee täielik valmisolek Taiwani edukaks vallutamiseks aastal 2020. Juba täna uhkeldab Hiina Rahvavabastusarmee oma arvukate uute Venemaalt hangitud sõjalaevade ja omamaiste supermoodsate hävitajatega (J-108, J-20 ja J-31). Viimaste puhul leiavad rahvusvahelise tuntusega militaareksperdid, et tegu on siiski hübriididega Vene moodsast hävitajast SU-35 MK ja USA hävitajatest F-22 ja F-35. Üht-teist olevat kopeeritud ka 2000. aastate keskel ostetud Vene hävitajailt SU-30MK2.
Ilmselt kõige suuremat oskusteavet moodsate relvade, sh hävitajate tootmiseks, on Hiina saanud oma Shanghais asuva kaitseministeeriumi küberluureteenistuse eriüksuse nr 61398 tipphäkkerite pingsa tegevuse tulemusel. Paraku on tõsiasi, et moodsate relvade, aga ka kõrgtehnoloogiliste seadmete tootmiseks ei piisa üksnes vajalikust oskusteabest ja tugevast tootmisbaasist. Nüüdisaja relvade ja seadmete loomiseks kulub ka hulgaliselt värvilisi ja haruldasi metalle. Neist aga Hiina maapõu rikas pole. Seepärast on Hiina riik lähetanud metallidest rikkasse Aafrikasse (eriti Angola, Guinea ja Lõuna-Aafrika Vabariik) tegutsema kümneid firmasid. Seal on Hiina firmad end sisse seadnud peamiselt infrastruktuuriprojektide, laialdase ehitamise ja väärtuslike maavarade, sh haruldaste metallide kaevandamise ja väljaveo valdkonnas. Kogu tegevusega kaasneb loomulikult suur keskkonnareostus.
Ent kavalad hiinlased ehitavad sel puhul aafriklaste rahustamiseks neisse paikadesse omal kulul mõne koolimaja või staadioni ja pinged on jällegi maandatud. Kõiki Aafrikas teostatavaid ehitustöid viivad reeglina läbi hiinlased ise, kusjuures vajaliku raha peavad aafriklased laenama Hiina pankadelt.
Koostöö Venemaaga Krimmi sündmuste varjus
Praegune Hiina juhtkond on kehtestanud reegli, et nende ärimehed finantseerivad vaid selliseid projekte, kus osanikuks on hiinlased või mille toodang läheb otse Hiinasse. Nagu on näidanud senine praktika, ei soovi Hiina neist reegleist taganeda isegi suure Vene–Hiina gaasilepingu puhul. Teatavasti kirjutasid 21. mail 2014 Shanghais Venemaa ja Hiina RV presidendid Vladimir Putin ja Xi Jinping alla nii ligi 4000 km pikkuse gaasitoru rajamise kui ka pikaajaliste (30 aastat) gaasitarnete lepingule. Sealjuures pidi Venemaa investeerima gaasitoru rajamiseks 55 miljardit ja Hiina 22 miljardit USA dollarit.
Kuna Lääs kuulutas Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas toimuva sõjategevuse eest Venemaa vastu välja ranged majandussanktsioonid, sattus Venemaa oma suurprojektidega kohe rahahätta ning nüüd püüti Moskvas halva olukorra juures teha head nägu ja väita, et kõnealune hiigeltehing Hiinaga ja majandussidemete tihendamine teiste kolmanda maailma riikidega nullib ära Lääne sanktsioonide mõju. Ka Hiina tegi seepeale head nägu, lubades gaasitoru rajamiseks teha Venemaale kohe suure ettemaksu. Paraku pole viimast tänaseni tehtud ega ilmselt tehtagi. Hiina on koguni teatanud, et tema välispoliitika tunnustab riikide suveräänsust ja piiride puutumatust, mistõttu ta ei saa heaks kiita Krimmi inkorporeerimist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.
Ent sellistele deklaratsioonidele ja tühilubadustele vaatamata üritab Venemaa juhtkond üha enam olla meelt mööda maailma esimajandusega riigiks pürgivale Hiinale ning pakkuda talle soodsat koostööd. Kui veel Dmitri Medvedevi presidentuuri ajal kaheldi, kas võib ikka Hiinale müüa õhukaitse-raketikomplekse S-300, siis nüüd pakutakse Pekingile juba ultramoodsaid õhukaitse-raketikomplekse S-400 „Triumf“, millest Venemaa kauaaegne liitlane Iraan võib vaid unistada. Ka lubab Moskva nüüd Pekingile lahkelt müüa raskehelikoptereid Mi-26, vaatamata veel hiljuti kehtinud müügikeelule.
Venemaa tunnetab, et ainsad asjad, mis kindlustavad talle Hiinaga vajaliku sõpruse, on müüdavad loodusressursid ja relvad. Viimaste jaoks näib Hiinal raha küllaga jätkuvat. Ainuüksi 2014. aastal kulutas Hiina RV armee relvastuse uuendamisele 95,9 miljardit eurot. Kuhu Moskva lipitsemine Hiina RV ees välja võib jõuda, on raske öelda. Igatahes kasutab tänane Hiina seda olukorda maksimaalselt ära. Ta on alustanud Jakutski kesklinna renoveerimist ja äärelinnas uuselamurajoonide rajamist. Kõik see toimuvat loomulikult Hiina pankade krediteerimisel.
Hiljuti teatasid Venemaa ajalehed rõõmsalt, et vaatamata Lääne sanktsioonidele on Hiina suurfirmad lubanud hakata tegelema Krimmi infrastruktuuri väljaehitamisega. Ühtlasi anti teada, et president Putin on isiklikult Moskvas kohtunud Hongkongi suure ärikonglomeraadi juhi Sam Pa’ga, kes armastavat Moskvat ja moskvalasi ning on lubanud Venemaa liidrile, et ehitab Moskvasse uue „maailma parima metroo“. Paraku pole Vene ajalehed sõnagagi maininud, et kõnealune ärikonglomeraat Queensway Group on juba paljudes maailma paikades omandanud halva kuulsuse.
11. oktoober 2014, Peking. Kaitsemaskiga mees sudusse mattunud Pekingis bussi ootamas. Sudu kattis suurt osa Põhja-Hiinast, kaasa arvatud pealinna. Foto: Scanpix
Kiratsemiskursil majandusime ja keskkonnaprobleemid
Võib muidugi mõista Kremli erilist huvi koostöö vastu Hiinaga. Oli ju Hiina RV 2014. aasta IV kvartali algul jõudnud sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvestuses praktiliselt ühele pulgale USAga ning aasta lõpuks pidi temast saama maailma suurima majandusega riik. Paraku nii ei läinud ja USA säilitas oma SKPga maailma majandusliidri rolli. Väljapaistvate USA analüütikute arvutuste kohaselt säilitab USA Hiina RV ees liidrirolli isegi veel 15 aasta pärast, mil tema SKP on eeldatavalt 22,8 triljonit dollarit Hiina 22,2 triljoni dollari vastu. Ka Hiina RV juhtkond on viimasel ajal tunnistanud riigi majanduselus ilmnenud tõsiseid raskusi.
Nii näiteks on riigi omavalitsused krooniliselt alarahastatud ja nende koguvõlg kommertspankadele ulatub juba üle 2 triljoni USA dollari. Mitmed Hiina suured pangad on lasknud krediidimullil paisuda kriitilise piirini. Suuri kulutusi on Hiina juhtkond sunnitud tegema suurlinnu kollitava paksu suduga võitlemisele. 2014. aastal lasi Hiina lennunduskorporatsioon AICC mõnes suurlinnas kasutusse piloodita lennuaparaadid (droonid), mis kõrgel sudu sees lennates pihustasid koagulanti, nii et sudu tahked osakesed piprateradena maha sadasid ja õhu puhastasid. Hiina valitsus eraldas seejärel viie aasta peale 275 miljardit USA dollarit selliste droonide muretsemiseks ja linnaõhu puhastamiseks.
Veelgi suuremaid summasid on Hiina juhtkond sunnitud kasutama puhta joogivee saamiseks. Pole saladus, et joogikõlblikuks tehtavat vett on praegu vähem kui kolmandikus Hiina sisemaistest veekogudest. Ülejäänud jõed ja järved on tootmis- ja ehitustegevusega sedavõrd ära reostatud, et kohati võib rääkida isegi happejärvedest ja kemikaalijõgedest. Mõistagi on sellised reostatud vesialad reostanud omakorda mullastikku, tehes selle põllumajandustegevuseks kõlbmatuks. Kõigest sellest on põhjalikult kirjutanud kaua aega Hiinas viibinud ja seda sügavuti uurinud USA analüütik ja ajakirjanik James Gorrie oma 2013. aastal ilmunud raamatus „Hiina kriis: kuidas Hiina majanduslik kollaps võib põhjustada globaalse depressiooni“. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, selgitatakse seal lugejale, et Hiina on oma välise majandusimega, kus esikohal kiire majanduskasv koos keskkonda mittesäästva ja odavapalgalise suurtootmisega, viinud riigi kriitilise seisundi lähedale, kus riigi adekvaatsete suurpingutusteta on majanduslik kollaps tõenäoline. Viimane aga tooks kaasa hukatuslikke tagajärgi kogu maailma majandusele.
Umbes samalaadset juttu rääkis 15. aprillil 2015 Moskvas grupile ajakirjanikele ka Venemaa tuntud Hiina-ekspert Juri Levõkin. Ta rõhutas koosolijaile, et Hiina senist majandusimet ootab ees kindel krahh. Vastavalt Hiina RV statistikabüroo andmeile olevat märtsis 2015 Hiina ekspordi kogumaht langenud 14,6%, võrreldes aastataguse ajaga. Samal perioodil olla Hiina impordimaht langenud 12,3%. Seega varasem suur Hiina väliskaubanduse profitsiit moodustas nüüd vaid 3,08 miljardit USA dollarit. Juri Levõkini hinnangul muutub Hiina peagi netoeksportijast netoimportijaks. Halb näitaja Hiinale on ka see, et 2014. aastal kasvas Hiina RV SKP vaid 7,6%, mis on viimase 24 aasta jooksul riigi majanduse aeglasim kasvutempo. Nüüd lootvat Hiina majanduseksperdid, et hea oleks seegi, kui riigi SKP kasvaks 2015. aastal 7%.
Odav töörügamine on lõppenud
Ent nagu kommunistlikus puna-Hiinas kombeks, tuleb sellisele majanduslangusele leida kas kindlad süüdlased või vähemasti usutavad põhjused. Praegu süüdistavad juhtivad Hiina majandusteadlased riigi ekspordivõimekuse ja üldse majanduskasvu languses riigi vääringu jüaani liigset tugevnemist maailma juhtivate valuutade suhtes. Sellele on muide aidanud kaasa ka maailma suurimate kullavarude koondumine Hiina Keskpanka. Ent üha rohkem kostab Hiina ajakirjanduses arvamusi, et olulisteks majanduskasvu piduriteks on viimasel ajal järsult suurenenud füüsiliste ja juriidiliste isikute võlad.
Seevastu Lääne kirjutav press räägib üha häälekamalt sellest, et kadumas on Hiina odava tööjõu efekt. Oli ju nn Hiina majandusime üks vedureid riigis tegutsev massiline odav tööjõud. Just maalt linna elama ja tööle saabunud vaesed talupojad tegid oma üliodava tööga tehastes ja vabrikutes Hiinast sellise suure majandusega riigi, nagu see täna on. Odava tööjõuga majanduse hoogne areng kestis Hiinas enam kui 20 aastat, kindlustades majandusarengu süsteemile piisava järjepidevuse. Paraku on nüüdseks odav töörügamine Hiinas jäädavalt lõppenud.
Paljudes Hiina suurlinnades teenivad oskustöölised juba pea samapalju kui keskmine tööline Euroopa Liidus. Seda on põhjustanud töö kui sellise intellektuaalsuse suurenemine, aga ka töölisliikumise üha suurenev ja tugevnev organiseerumine oma töötajate huvide kaitseks. Tuleb nentida, et praegu ei soovi enam väikeasulate töölisedki tööle ilmuda madalapalgalist tööd tegema. Pigem võib Hiina ettevõtluses täheldada USA ja Euroopa eeskuju järgimist. Seepärast tellivad paljud Hiina firmad odavat alltöövõttu nüüd hoopis Aafrika mahajäänud riikidest (Senegal, Gabon, Mali jt).
Hiina RV juhid räägivad üha valjuhäälsemalt, et töötlev tööstus on vaja üle viia kõrgtehnoloogilisele säästvale tootmisele, mis vabastaks hulga töökäsi ega põhjustaks asjatut ressursiraiskamist. Vabanenud töökäed tuleks aga juhtivkommunistide arvates suunata suurlinnadest tagasi nende kunagistesse maakohtadesse, kust nad omal ajal siirdusid tööd ja õnne otsima.
Kuidas aga viia kiirelt ja massiliselt töötajaid üle kõrgtehnoloogiail baseeruvale tootmisele, kui see eeldab demokraatlike vabaduste eksisteerimist ühiskonnas, mida kommunistlikku ideoloogiat tunnistavas Hiina RVs senini piisavalt pole? See küsimus vaevab nii Venemaa Hiina-eksperti Juri Levõkinit kui ka arvukaid Hiina oma ettevõtjaid ja majanduseksperte. Olukorda tunnetades ja ära kasutades lasevad paljud Hiina noored end riigil suunata Lääne ülikoolidesse kõrgtehnoloogiaid õppima. Sealt ei soovi aga nii mõnedki noored enam kodumaale naasta, vaid ihkavad Lääne hüvesid nautida ja sealsetes heades tingimustes töötada.
Nii eelnimetatud Gorrie, Levõkin kui ka teised eksperdid kogu maailmast on veendunud, et eelkirjeldatud vastuolud Hiina majanduselus pidurdavad jätkuvalt Hiina RV suure majanduse arengut, mis teatud tingimustel võib lõppkokkuvõttes kustutada Hiina majanduse senise hiilguse ja viia selle suurriigi koguni majandusliku krahhini.
Võimaliku krahhi ootel
Õnneks on tänane Hiina RV juhtkond eesotsas Xi Jinpingiga riigis tekkinud olukorra ohtlikkusest piisavalt aru saanud ning kavandanud mitmesuguseid meetmeid sotsiaal-majandusliku krahhi ärahoidmiseks. Kindlasti kuuluvad selliste meetmete ritta näiteks nn ühe lapse poliitikast loobumine, rangete keskkonnanõuete kehtestamine tootmisettevõtteile, karmi võitluse alustamine korruptsiooniga kõigil juhtimistasandeil jne. Nüüd sõltub Hiinas kõik sellest, kuidas neid meetmeid suudetakse-tahetakse kohtadel täita ja kas tehtust ikka piisab suurriigi suure majanduse krahhi vältimiseks.
Hiina krahh oleks suur pidur kogu maailmamajandusele ega laseks riikidel loodetud kiirusega taastuda 2008. aastal kogu maailma haaranud finants-majanduskriisist. Seetõttu on ka maailmal ja eriti suurriikidel oluline arendada häid kaubandus-majandussuhteid Hiina RVga, püüdes sealjuures vältida protektsionistlike meetmete kasutamist mõlemalt poolt.
Nurgakivi panek Nižneleninskoje küla ja Hiina piirilinna Tundzjani ühendavale üle Amuuri jõe kulgevale raudteesillale. Foto: VÍSIR/VALLI
Ent nagu näitavad senised koostöökogemused hiinlastega, võib sealtpoolt oodata alati „üllatusi“. Ka sillaprojekti puhul on juba kerkinud esile segadusi, kumb pool milliste ehitusetappide eest maksab ja kes hiljem ikkagi silda haldama hakkab. Hiljuti teatas tuntud energiaekspert Mihhail Krutihhin Venemaa telekanalis Dožd, et Kremli poolt paljukiidetud „sajandi gaasitarneleping Hiinaga“ ei anna Venemaale mingit majanduslikku tulu, kuna hiinlased sundisid selles venelasi endile gaasi tarnima praktiliselt omahinnaga. Seetõttu olevat tegu üksnes poliitilise projektiga. Ka gaasi tarneks rajatav gaasitoruprojekt tasuvat ära alles 30 aasta pärast.
Mõistagi ei saa Hiina RV juhtkond loota sellele, et enamik nendega tehtavaid rahvusvahelisi projekte on mõeldud Hiina majandusraskustest välja aitamiseks ning stimuleerivad partnerit poliitilise profiidiga. Vaja on ikkagi partnerit võrdselt kohelda ja ilmutada tema vastu lugupidamist.
|
