Majandusnäitajaist enne ja nüüd
Ah et ei usu? Mis siis ikka, löögem lahti viimane Economisti aastaraamat. Ja vaadakem numbreid: Tšehhimaa – SKT 17 940, ostujõudu arvestades 29 160; Eesti – 20 110 ja 28 790, dollarites muidugi. Kuna see pole sekundisajandikke arvestav jooksuvõistlus, on näitajad praktiliselt samad. Muide, peaaegu samuti seisime kõrvuti kriisiaja alguses 2007. aastal, umbes viiendiku maas Sloveeniast, sellest 1990. aasta postkommunistliku maailma arenguliidrist.
Kus on aga sloveenid praegu? Algul pidasin seda trükiveaks või silmapetteks, hiljem aga veendusin, et silmad ei eksi: Sloveenia vastavad näitajad viimase aastaraamatu järgi on 22 560 ja 29 030. Seega oleme kolmekesi selge juhtgrupp, kõik enam-vähem samal tasemel. Kõige lähem meile on hetkel Slovakkia, 18 190 ja 28 620, Ungari jääb juba kaugemale – 13 680 ja 21 840, märksa tõsisemaks võistlejaks on Leedu oma 16 680 ja 28 060-ga (võrdluseks Läti 16 610 ja
21 340, kellest Leedu on hiljuti mööda läinud; Eestis oleme seni harjunud Lätit ta lõunanaabrist märksa kõrgemal asuvaks pidama). Kui postkommunistlikest maadest lisada ka veel Poola tulemused – 14 450 ja 25 770, siis peaks võrdluspilt sisemajanduse kogutoodangu osas enamvähem selge olema.
Mind on mõnigi kord süüdistatud SKT justkui ülemäärases absolutiseerimises – et paljud teised näitajad on vaat et sama olulised või tähtsamadki. Tõepoolest, pole minagi seda eitanud, vahel. Ainult et majandusvõimsusest hakkab pihta enamik muid asju maa/rahva elus. Eesti keelde tõlgitult: jagada on meil vaid seda, mida ise toodame. Seda muidugi enam-vähem võrreldavates oludes, samalaadsetes majanduslikes süsteemides.
Rariteetide armastajatele: mõned meie majandusteadlased olevat 1960. aastail välja arvutanud toonase Eesti SKT (nii hästi-halvasti, nagu see üldse oli võimalik) – see olevat olnud Lääne-Saksa tasemel ehk Euroopas 7. kohal. Võrdluseks: elatustasemelt olnud me tookord Kreekaga samal pulgal ehk Euroopas 22. kohal. Kust vahe tekkis, seda luban igal lugejal ise arvata, ütleme kolm korda. Või teadjamatelt küsida, kui endal selle taipamiseks aastaid/kogemusi napib. Ise julgesin mitmetest näitajatest lähtudes 1980. aastate keskel kolm toonast riiki – Tšehhoslovakkia, Saksa DV ja Eesti NSV – SKT järgi enamvähem samale pulgale panna. Taas, miks meie elatustase kahest esimesest tookord märksa viletsam oli, see ei tohiks erilisi küsimusi tekitada – „pidulik paigalmarss“ ja koloniaalpoliitika olid juba liiga kaua kestnud.
Meie ühiskonnas on kahjuks ikka veel üksjagu neid, keda kadunud professor Mereste iseloomustas kunagi tabavalt väljendiga „nutt ja hala“. Kõige erinevamatel põhjustel, me elu tõsistest puudustest (miks, see on omaette teema) alates ja nurgataguse poliitilise susisemisega lõpetades. Aga on ka lihtsalt neid, kel täpne teave meie ühiskonna kohta üldse puudub. On selliseid inimesi ka Tšehhimaal, sageli isegi rohkem: umbes kolmandik teab, et varem oli parem („sotsialismi saavutused“!) ja ikka veel tervelt seitsmendik toetab purupunaseid ehk Tšehhia ja Moraavia Kommunistlikku Parteid, mis oma hoiakutelt on peaaegu et tavaline kunagine stalinlik punapartei. Kõrghetkedel on see vanurite suure ülekaaluga moodustis kogunud peaaegu viiendiku parlamendivalimise häältest, praegu on nad Rahvaseimis esindatud 14%-ga. Eri aegade avaliku arvamuse uurimised on näidanud kommunistidele aga vahel isegi kuni 25% toetust, ilmselt ka protestihäälte märgatava hulgaga. Tõsi, viimase kümmekonna aasta jooksul enam mitte – aeg tegevat oma tööd. Vähemalt arvab nii enamik mu tuttavaist tšehhidest.
Pahempoolsuse juured ulatuvad tööstuslikul Tšehhimaal (Austria-Ungari päevil asus seal 90% impeeriumi rasketööstusest) aegade hämarusse, hoogu andis talle vabanemine Saksa okupatsioonist põhiliselt tänu Punaarmeele (selle metsikused, kaasa arvatud massiline vägistamine ja röövimine, olid punavõimu ajal riigisaladus, nagu ka Vene lennukite vahel õigustamatutena tundunud pommitamisedki). See, kaasa arvatud paljude riigielu sõlmpunktide tasahilju hõivamine kommunistide poolt, aitas ka oluliselt kaasa 1948. aasta veebruariputšile. Silmad hakkasid avanema alles 1960. aastail ja enamiku asju pani paika „vennasvägede tulek“ (nii hakati Gustáv Husáki juhitud „normaliseerimisel“ nimetama Brežnevi tankiarmeede sisseveeremist) 21. augustil 1968, arveteõiendamiseks Praha kevadega ning Moskva positsioonide kaitsmiseks oma satelliidi juures.
Küllalt kaua pärast nn sametrevolutsiooni Praha kevadega eriti ei tegeldudki, osa pidas seda lausa punaste omavaheliseks asjaks, viimasel ajal on aga taas järjest rohkem sellest rääkima hakatud, ajaloo jaoks juba küllalt piisavalt kauguselt ja positiivses võtmes. Mis aga „sotsialismisaavutustesse“ puutub, siis ise olen suurimaks pidanud Tšehhoslovakkia kukutamist peaaegu et maailma maade esikümnest tervelt viiendasse kümnesse, SKT-tabelites vajuti järjest kaugemale. Tšehhide endi hinnanguil ka Moskva poolt pealesunnitud väära majanduspoliitika tõttu. Praha kevade ajal arvutati koguni välja, et tšehhide jaoks traditsiooniliseks peetud küllalt tagasihoidiku tasemega terasetootmises tuli ühe dollari teenimiseks kulutada 32 oma krooni, samal ajal andis aga kuurordimajandus ja ravimine selle kätte 8 krooniga. Lääne tipptehnoloogiatele jäädi üha rohkem alla muudeski tootmisharudes.
Teadlikuma osa rahva jaoks polnud see muidugi mingi saladus – nagu meie, nii hakkasid nemadki end järjest enam võrdlema eespool olevate maade ja rahvastega. Ja see küttis üles vihagi. Aga mitte kõigi puhul – kes ei näinud ja kes ei tahtnudki näha. Ühes e-klubis, vähemalt minu jaoks ainsas, mis endiselt tšehhe ja slovakke ühendab, ülejäänud on juba kindlalt eraldi, hakkas kunagi üks nooremavõitu vasakpoolne end õigustama, et nende peres kõigist „keelatud asjadest“ ei räägitudki, et polnud üldse kombekski. Mehele hüpati küllalt räigelt peale: „Kas sa oled idioot? Elasid õhutühjas ruumis?!“ jne. Mille peale ta solvunult vait jäi. Ehk „tõlgitult“: kes tahtis, see teadis. Selles sain isiklikult veenduda juba esimesest reisist tšehhi sõprade juurde, märtsis 1967, aga ka lausa juhuslikest kohtumistest, võhivõõrastega. Teisisõnu – Praha kevadeks oldi juba siis pea sama küpsed kui meie omal ajal laulvaks revolutsiooniks. Moskva vapustav sekkumine paiskas maa kaks kümnendit tagasi, ehkki sametrevolutsioon tõi pärast kaasa vägagi kiire arengu. Sest erinevalt meist, kes me peaaegu kolmandiku oma majandustasemest 1990. aastate algul kaotasime, oli Tšehhimaa langus üks postkommunistliku maailma väiksemaid. Suured poliitilised muutused selgusid aga ilmekalt juba pool aastat hiljem, esimeste vabade valimiste ajal juunis 1990.
Brežnevi armeede sissetung muutis tšehhide elu muidugi drastiliselt – enamikul avanesid mitte ainult silmad, vaid kadusid ka viimased sõprustunded slaavi vendade vastu idas. Kellelt panslavistlikud jõud (see liikumine sündis just Prahas) lootsid kaua aega kindlat kaitset Saksa ekspansionismi vastu. Hetkeolukorra suhtes söandaksin väita, et Tšehhi ja Vene suhted on enamiku jaoks kui just mitte lausa jäised, siis ülijahedad kindlasti (üksikud isiklikud sidemed muidugi välja arvatud). Kümmekond aastat tagasi sattusin Slovakkia Tatrates suusatades tõstukil kõrvuti ühe Praha inseneriga. Kes ühisest keelest üllatatult hakkas kiiresti isegi oma sügavaimaid mõtteid vahetama. Ja neist lausa esimene oli ... venelased! Venelasi oli ses suusakuurordis üle mõistuse palju, Moskvast käisid Popradi koguni erilennukid. Tšehhi seisukoht: „Kui neil vähemalt nii palju oidu oleks, et nii ruttu taas siia ei roniks!“ Omades Praha salastatud pressikonverentsi materjale (midagi sellest ei tohtinud trükki pääseda!) pärast tšehhide-slovakkide juhtide Moskvast tagasipöördumist augusti lõpu eel 1968 (sinna viidi nad vangidena), teadsin ka kaugelt üle sajast tapetust ja tuhatkonnast tõsiselt vigastatust, mida okupantide sissetung kaasa tõi. Ja seda presidendi otsesele vastupanu osutamise keelule vaatamata juba okupatsiooni esimesest tunnist. Mille tõttu, samuti ka kõike muud arvesse võttes, polnud mul vähimatki põhjust tšehhi poolt öeldu üle imestada.
Juba mitmeid rahvaid nimetades, kel Tšehhimaaga vähem või rohkem pistmist, ei saa vaikides mööda minna slovakkidest, keda Tšehhimaal oli kõrghetkil peaaegu kümnendik (tšehhe elas Slovakkias vaevalt ühe protsendi jagu tema elanikkonnast), peamiselt pärast sõda tööjõupõuda leevendama tulnuina, eelkõige deporteeritud kolmest miljonist sakslasest tühjaks jäänud aladele. Pluss muidugi nn „föderaalslovakid“, kes liitvabariigis põhiliselt Prahas mitmeid tähtsaid ameteid pidasid. Suur osa jäigi naabrite juurde elama, kui kaks naabermaad taas oma teed läksid. Muide, ühises oma riigis elasid nad vaevalt kolmveerand sajandit. Enne seda, ligi tuhat aastat pärast Suur-Moraavia lagunemist piirkonna uusasukate ungarlaste survel, polnud Slovakkiat ametlikult isegi mitte olemas („on jah seal mõned karjused mägedes!“ – nii kõlanud sageli Budapesti ametlik seisukoht oma „Ülem-Ungari“ suhtes) Selle väite allikaks on mul Čapeki „Kõnelused Masarykuga“, mida emal pärast sõda õnnestus Riigipangas idast tulnud kultuuritoojate käest hävingust päästa ning mis algkoolijuntsu silmad selle Euroopa huvitava kandi suhtes esmakordselt avas. Esimeste tšehhidega kohtusin aastal 1953 Peterburi Mäeinstituudis, nii mõnegi poisi ja tüdrukuga sündiski seal eluaegseks kujunenud sõprus.
Paar päeva tagasi, Tšehhimaalt tulnud värskeid materjale sirvides, avastasin enda jaoks üllatava uudise: Slovakkia on tšehhe kätte saamas! Sametlahutuse ajaks hindasin oma kriteeriumide järgi nende vaheks umbes viis protsenti, Tšehhoslovakkia iseseisvumisel 1918 võis aga Slovakkiat (liituti vastupanuks sakslastele ja ungarlastele, kes noort riiki algusest peale ohustasid) võib-olla pigem Leedu vaesemate aladega võrrelda, veel 1938 andis ta vaevalt seitsmendiku ühisriigi toodangust, ja seda koos Taga-Karpaatia või ka Russiinimaa või ka Karpaatia-Venemaaga (heal lapsel mitu nime!), mille Stalin ultimatiivselt pärast sõda endale kahmas.
Ametlikult tahavad slovakid 2020. aastaks saavutada elatustasemelt 90% ELi keskmisest tasemest, arvates tšehhe sel ajal umbes 86%-ni jõudvat. Aeg näitab, sest nii lihtne see ka pole. Aga pea kõik senised võrdlused näitavad slovakkide kindlat lähenemist oma kunagistele partneritele. Ainult järjest enam tekib keeleprobleeme, noorem põlvkond saab aina halvemini tšehhi keelest aru, kaalutakse isegi filmide dubleerimisele asumist, mis ühisriigis olnuks kuulmatu asi – ja seda mõlemas suunas (isegi osa kõrgkooliõpikuid olid toona ühised, nii tšehhi kui ka slovaki keeles). Filoloogide hinnangul läinud need keeled lahku 19. sajandi alguses.
12. juuni 2015, Praha. Politseinikeks ja sportlasteks kostümeeritud inimõiguslased juhivad oma happening’iga tähelepanu inimõi- guste rikkumisele Aserbaidžaanis, mille pealinnas Bakuus algavad samal päeval 2015. aasta Euroopa mängud. Foto: Scanpix
Tšehhid ja eestlased?
Tšehhimaa kõige erinevamates kolgasteski liikununa avastasin 1970. ja 1980. aastail, et nn sõjaeelsed ehk vana intelligents teadis Eesti kohta nii mõndagi, punaaja koolides ei õpetatud aga praktiliselt mitte midagi. Küsimusele NSVLi geograafia õppimise kohta tuli tavaliselt vastus, et see ei huvitanud neid üldse – ei tuntud geograafiat ega ka rahvastikku, kõik oli löödud ühte patta, millest ainult sunniviisil vahel ammutada tuli, ilma igasuguse huvita õpitava vastu. Selles osas võisid Tšehhi koolid ilmselt võistelda ... Soome omadega, kus Eesti isegi hõimurahvana praktiliselt mitte kuidagi esile tõstetud polnud. Eriti mitte ajaloos, mille kohta hea sõber, minust mõni aasta noorem Tampere Tehnikaülikooli professor kunagi väiksema seltskonna juturingis ühmas: „Mis siin Eestist rääkida, meie eest varjati isegi meie oma ajalugu“. Tšehhimaal aga ütles Olomoucis, selles kahe manuaaliga oreli linnas, kus tuntuim eestlane oli Hugo Lepnurm, üks vanem proua-kooliõpetaja mulle oma kohvilauas: „Me lihtsalt valetasime oma õpilastele“. Sõnu saatis õhtul hilja, juba ammu magamisajal, ülalt kostev lärm, baasi tagasi pöörduvatelt Vene kiilikutelt. Ja tšehhi lapsed olid õpetaja sõnul väitnud, et venelaste korterid tunnevad nad kohe ära: „Seal on ajalehed akna ees!“ Tänavail liikuvaid Vene sõdureid, õigemini ohvitsere, keda lasti kasarmutest välja vaid karjakaupa ja valve all, tavaliselt „ei pandud tähele“.
Tšehhide osalisekski rehabiliteerimiseks siiski ei hoia saladuses, et sealsed spordifanaatikud ja eriti -statistikud evisid sageli meie kohta sellist teavet, mille esitamisel ma ise, spordist mitte suure ringiga möödakäinu, pidin vahel lausa piinlikkust tundma: no mitte ei teadnud, kuidas selle või teise sportlase käsi hetkel käib või millega ja kus ta ametis on. Hämmastavaim juhtum oli Kolme Jaanalinnu kõrtsis, Karli silla otsa kõrval, kuhu enne kojuminekut (sinnasamasse Mala stranale, USA saatkonnast sadakond sammu kõrgemal, kus kaasaga kolleegi varukorterit kasutasime) traditsioonilist õhtust õlut rüüpamas käisime. Pika laua taga istus üks noorte seltskond ja veel üks vanem härra – kutsusid meid käeviipega endiga ühinema. Mõni minut hiljem küsis pan, saksa keeles ja vabandades, kas me mitte hollandlased pole. Kui talle ootamatult tšehhi keeles vastasin, et hoopiski mitte – et oleme eestlased –, kargas mees püsti ja tegi meie ees sügava kummarduse: „Minu austus, te olete suurvõim!“ Esimene reageering nii minu kui ka tšehhi noorte poolt oli, et nüüd oleme küll hulluga kokku sattunud. Aga tuli välja, et hoopis spordistatistikuga, kelle ammune soov olnud ühte elusat eestlast näha. Küsimärgilisele lugejale seletuseks, et tookord andis Eesti maailma kergejõustiku punktitabelisse veerandi kogu NSVLi punktisaagist (eraldi võttes olnuks see maailmas 10. koht!) ja et meie järel, kui seda näitajat eraldi võtta, tulid kas tšehhid ja siis britid või oli see hetkel vastupidi, ei teadnud siis ega mäleta ka praegu. Tšehhi spetsi jaoks oli see aga midagi väga erilist, nii väikse rahva jaoks – sealt siis ka ta ootamatu impulsiivne reageering.
Siinkohal kasutasin teadlikult „tšehhid“ kõigi „tšehhoslovakkide“ kohta – eestlased rääkisid ju tavaliselt ikka nii. Nagu muu maailma jaoks nii meie kui ka kõik muudki NSVLi rahvad ikka vaid „venelased“ olid, mis sest, et enne NSVLi kokkuvarisemist viimased veel vaid vaevalt üle poole liidu rahvastikust moodustasid (tšehhid andsid Tšehhoslovakkias ca 2/3 riigi elanikkonnast). Sellest tavast oli mul kunagi isegi lühike äge vaidlus ühe meie spordifanaatikuga, kui tšehhid hokis esimest korda, vist 1995, maailmameistriteks tulid. Vestluskaaslane oli nördinud – mida sa räägid? – ja tahtis varasemaid saavutusi üles lugema hakata. Katkestasin mehe jutuvoo ja osutasin, et tšehhid võitsid ikkagi alles esimest korda, juba puhtalt oma riigi kolmandal aastal. Varem oli Tšehhoslovakkia meeskonnas ju slovakke sageli vaat et rohkemgi kui nende läänepoolseid naabreid. Nii et ...
Praha kevad
Tolle Kolme Jaanalinnu kõrtsi sõbraliku laua kohta veel niipalju, et noortest koorus pärast austusavaldust eestlastele välja sõbralik ajaloolise mõõgavõitluse harrastajate pere, kelle esinemisel presidendilossi vastas olime järgmisel päeval lausa aukülalisteks. Palju muudki kavandati käigupealt, ainult et paar päeva hiljem saabusid Brežnevi tankiarmeed, mis tegid järsu lõpu nii meie jaoks kavandatule, mitte ainult nende noorte poolt, vaid ka rahvusvahelisele kongressile, millele tšehhi kolleegid Teaduste Akadeemiast mind koos kaasaga kutsusid, NSVLi vastavaid reegleid ja seadusi räigelt ignoreerides. NSVLi ametliku delegatsiooni liikmed olid mind nähes lausa jahmunud, aga kogu tähelepanu koondus peagi poliitikale (osa venelasi kutsusid oma sõdurid kohale, maha võtma protestiloosungeid okupatsiooni vastu, tehnikaülikooli fuajees; kaitseministeeriumi hoone üle tänava oli tookord seal lausa Punaarmee tankipolgu poolt sisse piiratud).
See sõit oli muide ainus kord, mille järel KGB mult ülevaadet nõudis: kuidas see kõik mulle kui poliitikavaatlejale tundus? Polnud ma kitsi, hindasin sõjalist külge hiilgavaks (keegi ju vastupanu ei osutanud, ainult mõnes kohas olid „vennasväed“ üldises segaduses omavahel tulevahetusse sattunud!), poliitilist poolt aga täielikuks läbikukkumiseks: okupatsiooni neljandal päeval tiirles Praha kohal kiilik, kust lendlehti alla loobiti, esimeses katses okupeeritud tšehhidega kontakti luua, seda mitte midagi ütleva ja viis päeva vana vennasparteide „pöördumisega Tšehhoslovakkia rahva poole“ slovaki keeles. Mõni uudishimulikum tõstis üles, vaatas ja sülitas, lehekest taas maha visates. Tõsi, päris ruttu alustas saateid tundmatu raadiojaam „Vltava“ (tšehhidele püha jõe nimi!), millega seoses tõusis peaprobleemiks tšehhide imestus: huvitav, miks ta sudeedisaksa aktsendiga räägib? Tõepoolest, miks? Sakslased olevat üldse Lääne-Tšehhias käitunud kui esivanemad 1938–1939. aastal: marssisid sisse trahh-trahh-trahh! ja kui midagi oli, siis relvad tööle. Nende kõrval tundusid Põhja-Moraavias nähtud Poola sõdurid mulle pigem sõbralike turistidena (häbelikuvõitu olid nad ka!) – isegi üle jaamaesise kõlanud „kontrrevolutsioonilistest saadetest“ (tegelikult riigiringhäälingu saated sõja jaoks ettevalmistatud varupositsioonidelt!) ei tehtud välja, kuigi neist vähemalt osaliselt arugi saadi. Üldiselt taipavad poolakad slovaki keelest märksa enam kui tšehhi omast – nende kahe keele erinevus on ütleme nagu eesti ja liivi keele vahel. Võrdluseks kuulsin Praha peajaamas mõni aeg varem, kuidas Vene patrulli ülem sõduritele seletas, ka ohtrate kolmekordsete abil, kuidas neist okupandid tehtud on. Tšehhi huumor lõi välja seintele kirjutatus, mis eriti Vaclavi väljakul majaseinu mitme meetri kõrguselt kattis – näiteks „Põrsad, ärge tulistage, siin on inimesed!“ või „Lenin, ärka üles, Brežnev on hulluks läinud!“ Sama väljaku ülemises otsas jättis aga rusuva mulje suurekaliibriliste kuulipildujatega läbitikitud Rahvusmuuseumi liivakivist (!) sein – ilmselt rahva hirmutamiseks. Vast siiski aitab, ehkki muljeid oli muidki, ka vapustavaid.
Tänase Tšehhi poliitiline palett
Kui nüüd käesoleva kirjatüki alguse juurde tagasi pöörduda, siis tšehhid kõlbaks oma majandusnäitajatega praegu meile vast tõesti kõige sobivamaks võistlejaks. Ehkki poliitilises plaanis on erinevusi üksjagu, alates juba sellest, et maa suurim partei on seniajani stalinlikku tüüpi Tšehhia ja Moraavia Kommunistlik Partei oma ca 50 000 liikmega ja keskmise vanusega üle 70 aasta. Tõsi, iga päev surevat neist keskeltläbi 15 ja noored peaaegu puuduvad, aga siiski. Välja arvatud paar juhtumit mõnes kohalikus omavalitsuses, keegi teine kommunistidega koostööd ei tee (kõlab tuttavalt?).
Tuginedes ka tuntud poliitikavaatleja ja filosoofi Vlastimil Podracký arvamusele (oleme juba vähemalt tosin aastat head koostööd teinud Eestigi asjade tutvustamisel, tšehhide-slovakkide
ühises ja minu teada sellisena ainsas ülemaailmses päevapoliitikaga tegelevas e-klubis), üritaksin lühidalt riigi poliitilist paletti järgmiselt tutvustada.
Hetkel juhivad riiki vasakpoolsed, täpsemalt sotsiaaldemokraadid, ka presidendi tasemel (pan Miloš Zeman hakkab oma käitumisega juba väga omapärast kuulsust koguma – on juhtinud nii parteid, parlamenti kui ka valitsust), kes tõid Tšehhimaa nii ELi kui ka NATOsse. Aga samal ajal on president soovitanud Ukrainale soometumist, häält tõstnud tobude vastu (tühine vähemus!), kes tahtsid takistada USA üksuste läbisõitu teel Eestist Baierimaale, ja nimetab lollideks ka Venemaa vastu olijaid. Kahjuks on küllaltki samasugune sotsiaaldemokraatide liidri ja valitsusjuhi Sobotka hoiak, ehkki Zemanist on ta selgelt diplomaatilisem. Valitsust peetakse küllalt seotuks Saksa vasakpoolsetega, samalaadset poliitikat püüab ta ajada ka Euroopa tasemel. Kõrvalepõikeks: sotsiaaldemokraatial on Tšehhimaal kauaaegsed traditsioonid, kommunistid nägid temaga palju vaeva pärast oma võimuhaaramist 1948. aastal, kuni osa sotsiaaldemokraatide juhtide hukkamiseni välja ning lihtliikmete peaaegu et käsukorras kommunistlikusse parteisse sundimisega.
Rahva enamiku hinnang presidendi kohta: ta pöördub neljanda hinnarühma poole! See tähendab restoranide-kõrtside madalaimat ja ka odavaimat taset (tšehhide õllesõprus ja -sõltuvus!; õlle tarbimine on muide langemas, ka positsioonide osalise veinidele ja muudele jookidele loovutamisega), odavaimaid kokkukäimise kohti eriti lähiümbruskonna jaoks. Või ka teisiti öeldes kõige rahvalikumaid paiku, kus eriti kiiresti rahva hoiakutele ja arvamustele pihta võib saada. Teabehankimisel olen seda nii mõnigi kord kasutanud, eriti tšehhi keele täieliku „unustamise“ ja laia saksa keele abil – keegi ei pööra sellisel puhul mulle tähelepanu.
Zeman on kategooriliselt Ukrainale relvade andmise vastu, aga kutsub samal ajal võitlusele islamiriigi (ISIS) vastu (ka Tšehhimaal on tekkinud isikuid, kellel politsei silma peal üritab hoida, just maruislamluse tõttu). Sotsiaaldemokraadid tervikuna ei ole just mitte liiga sõbralikud Venemaa suhtes, siis ometi temaga häid suhteid taotlevad. Ajal, mil tšehhide suur enamik on selgelt kunagiste „kõige ustavamate vendade“ suhtes pehmelt öeldes jahedalt tagasihoidlik. Ning kohati lausa ärritatud, näiteks Karlovy Varis, kus linnavalitsuse katse Vene kapitali abil oma probleeme lahendada tekitas lõppkokkuvõttes seal sellise vene keskkonna, millele enamik tšehhe üldse selja pööras.
Tšehhi presidentidest veel: Zeman pole esimene, kes on probleeme tekitanud ja rahva vihagi esile kutsunud. Korduvalt on talle öeldud, et tuleb tagasi astuda, sametrevolutsiooni aastapäeva tähistamisel pilluti Zemani koguni munadega. Tema eelkäija Václav Klaus suutis aga teel ELi poole Brüsseli nii välja vihastada oma kohati liigagi ränkade ütlemistega, et lõpuks täitsa lahtise tekstiga Prahalt küsiti: „Mis ikkagi toimub – kas Tšehhimaa tahab tõesti endiselt ELi astuda või arutate hoopis ELi astumist Tšehhi koosseisu?!“
Kommunistidest oli juba juttu, populaarsuselt järgmised või ka suuremad/olulisemad parteid on aga pea kõik suhteliselt uustulnukad. Kunagine kuulsusrikas Kodanikefoorum laskis sisuliselt end ise põhja, nagu see muide on juhtunud nii mõneski teises postkommunistlikus riigis. See tõi kaasa uusi hääli mitte ainult sotsiaaldemokraatidele, vaid sageli ka kommunistidele – protestiks! Endal kipub meelde võrdlus Poolaga, kus omal ajal oli samalaadseid probleeme, ainult võib-olla veidi vähema teravusega kui Tšehhimaal. Sest poolakad on punavõimu suhtes märksa allergilisemad kui tšehhid.
9. mai 2015, Moskva. Venemaa president Vladimir Putin (vasakul) ja Tšehhi presi- dent Miloš Zeman kätlemas. Välisdelegatsioonide juhid ja aukülalised on saabunud Moskvasse, et osaleda nn suures isamaasõjas Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu 70. aastapäeva tähistamisel. Foto: Scanpix
Huvitaval kombel on hetkel sotsiaaldemokraatide partneriks valitsuses ANO, oligarhi ja töösturi, kunagise rahandusministri Andrej Babiši rajatud poliitiline liikumine. Babiš kuulutas kohe, et kavatseb riiki juhtida kui ettevõtet, edukalt! Välispoliitika vastu ta huvi ei tunne. Kolmas partner on nn Rahvapartei ehk Tšehhoslovakkiasse tagasiulatuvate juurtega kristlikud demokraadid, kes on üldjuhul „Euroopale orienteeritud“. Hetkel peavad nad suurimat võitlust kirikule tema omandi tagastamise pärast. Millega on asjad oi-kui-segased arusaadavatel põhjustel: kirikule kuulus kunagi Tšehhoslovakkias tohutu varandus, millest paljud katsuvad, õigemini osalt juba ongi oma rasvase tüki kahmanud.
Opositsiooni jäävad Rahvaseimis samuti kolm parteid: Usvit (eesti k „koit“), mis kunagi sai populaarseks „otsedemokraatia“ eest võitlemisega, mis see ka poleks. Parteis olevat liiga palju naiivseid ja tegelikkuses ta suurt midagi ka ei saavutavat. Veel tuleb mainida rohelisi – klassikaline Euroopa ökoloogiapartei, kes on suure osa toetusest kaotanud oma võitlusega kaheldavate ökoloogiliste projektide eest, millest paljusid rahvas pidas lausa mõttetuiks, osa olid aga suurte dotatsioonide tõttu selge vesi taastuvenergia tootjate veskile. Välispoliitikasse vähemalt hetkel ei sekku. Ning opositsioonis on ka Vabaerakond, kes propageerib vabaturumajandust ja ulatuslikku isikuvabadust, on euro vastu, tahab piirata maksimumini ELi õigusi/vabadusi ning evida oma riigi EList sõltumatut välispoliitikat.
Kunagise võimsa Kodanikefoorumi mantlipärijaks on ODS, algselt just Klausi poolt juhitu. Skandaalide tõttu ja silmapaistvate isikute vähesusega on see oma kunagisest mainest enamiku kaotanud. Poliitiliselt orientatsioonilt võiks teda liberaalsuse poolest, midagi Thatcheri ideede levitamise taolist, tüüpiliseks parempoolseks lugeda, kes ka ELi võimu vähendamise eest võitleb (nagu osa brittegi!). Teine Kodanikefoorumi pärija ODA hääbus 1990. aastate lõpus, transformeerudes tollasesse Vabadusliitu, kes samuti on tänaseks areenilt kadunud.
Tšehhide poliitiline pilt on üldse olnud 1989. aastast alates enam kui kirju, kõrghetkel kuni 65 parteini ulatuv, neist enamik toimetab siiski vaid kusagil ühiskonna äärealal. Õllesõprade partei pääses vahel kohalikul tasandil võimulegi, nüüd pole teda enam ammu nagu ka ülejäänutest vähemalt pooli. Siin-seal on ka mõni teine neist suutnud läbi lüüa, üle riigi aga enam mitte.
Veel tuleks osutada kõige parempoolsemale TOP 09-le (äärmuslike vaadetega parteikesed jätan kõrvale), mida juhib aadlisoost krahv Schwarzenberg, ka välisministrina tuntud, Václav Haveli esimesi toetajaid, kes ise presidendiks kandideerides aga vajalikke hääli ei saanud. Partei on kõige Euroopa-meelsem, mistõttu teda on süüdistatud ka rahvuslike huvide tagaplaanile jätmises.
2015. aasta aprilli algul oli erakondade toetus järgmine: ANO 29,5%, sotsiaaldemokraadid 19,5%, kommunistid 13,5%, TOP 09 ja ODS kumbki 9,0% ja kristlased 6,5%. Ülejäänud kümneist ükski üle 5% piiri ei küüni. Mõned numbrid rahva suhtumisest ajalukku: sõjaeelsesse riiki suhtub igast sajast küsitletust 62% positiivselt, 5% negatiivselt, sametrevolutsiooni osas on seis 61:12, Tšehhimaa iseseisvumine 1993. aastal 47:23 (paljusid tabas lahkuminek slovakkidest raske šokina), NATOsse astumine 43:22, Praha kevad 1968 41:15, ELi astumine 35:34, veebruar 1948 (kommunistide putš) 10:60 ja sõjaaegne Tšehhia-Moraavia Protektoraat 4:75. Praegust poliitilist süsteemi peab heaks 22%, suhtub sellesse ükskõikselt 37% ning pigem halvaks loeb 39%.
Tšehhi majanduse struktuur praegu
Tšehhimaa majandusest rääkides tuleks kohe rõhutada tööstuse vähemalt 50% suuremat osatähtsust riigi elus kui meil. Eriti edukad on autotööstus ja energeetika – viimane eksportis mullu elektrit tervelt 16,3 TWh ja tõusis sellega Euroopas prantslaste ja sakslaste järel kolmandale kohale. Võllanaljaks võib lugeda seda, et pikka aega meeleheitlikult tšehhide aatomielektrijaamade vastu võidelnud austerlased on nüüd nende toodangu suurimad tarbijad. Üllatusega sain hiljuti teada, et riigi elektrivõrgul puudub korralik ühendus Slovakkiaga, raskusi on muudeski suundades – igasse suunda on piiridel suuremaid ehitustöid oodata. Eriti on tšehhid hädas olnud Saksa taastuvenergia ülejääkidega, mida naabrid üle Tšehhimaa Kagu-Euroopasse tarnida püüavad – mitmel korral olnud kogu võrk puuduliku võimsuse tõttu ülekoormusest lausa kokkuvarisemise äärel, mistõttu tšehhid naabreid endi lahtiühendamisegagi on ähvardanud.
Tšehhi autod on aga meilgi aeg-ajalt kõige nõutumad – tubli samm astuti edasi Škoda koostöös sakslaste Volkswageniga, toodang kuulub nüüd selgelt maailma esirinda. Edu saadab viimasel ajal ka Tatrat, slovaki nimega Tšehhi veoautotootjat. Neil veokitel sõidab suur osa India sõjaväest, nüüd tahab Kanadagi poolteist tuhat Tatrat tellida (tehase aastavõimsus läheneb tuhandele). Seejuures üks järjest edukam kõrge läbimisvõimega modifikatsioon järgneb teisele, ehk täpselt see, mida eelkõige just sõjaväed vajavad.
Meist edukamad on tšehhid ka transpordis – raudteede laia kasutamisega, ka moderniseerimisega tõelisteks kiirraudteedeks, ning uute autoteede ehitamisega – kiirteid on juba ligi 1300 km, teedevõrku kokku aga 60 000 km ümber (samas on nagu meilgi madalama taseme teedega suuri korrashoiuprobleeme). Kunagi ammu jagasime Tšehhoslovakkiaga maailmas esikohta: iga km2 kohta 700 m bussiliine. Nüüd ...?! Tõsi, märksa tihedam bussiliiklus kui meil toimib tšehhidel senini, palju enam veavad reisijaid ka raudteed, suhteliselt muidugi. Aga autostumine on meil praegu täpselt ühesugune, pärast seda, kui Eestis ca 100 000 seisvat autot arvelt kustutati, enne seda olime maailmastatistikas tšehhidest juba mõnda aega ees. Inflatsioon on praegu poole protsendi kandis, SKT aastakasvu hinnatakse vahemikku 1,5–3,0%. Aga eks meilgi pakuta hetkel selles osas näitajaid „piirist piirini“. Tšehhi põllumajandus pole senini uut hoogu sisse saanud, osatähtsus on umbes poole väiksem kui meil, kõikudes 2% ümber SKTst. Isiklikult pean meie oma märksa võimsamaks, kontsentreeritumaks kui tšehhidel, seda muidugi vaid tõeliste tootjate seas.
Päikeselgi on plekid, mis siis tšehhide majandusestki tahta. Nende endi andmeil ulatuvat selles varimajandus üle 15% ehk mitu korda enam, kui meil seda hinnatakse. Ning korruptsioonis on tšehhid maailma edetabelis kuuenda kümne alguses, meie õnneks kolmanda kümne lõpu kandis, koos Sloveeniaga postkommunistliku Euroopa parimaid. Vahel olen tuttavaid tšehhe norinud: ehk on probleem luterliku ja katoliikliku kultuuri/mõttelaadi erinevuses? Mis tegelikult on väike nali, sest juba 1980. aastate algul leidsin ühe tšehhi ajakirjaniku sulest üllatavad read: „Ja tundub, et koos eestlastega oleme meie need Euroopa kõige suuremad paganad!“
11. jaanuar 2014. Pildil on Aafrika Ökoralli (Africa Eco Race) veoautode kategoorias võitnud tšehhide Tomas Tomešeki ja Vojtéch Moráveki TATRA T815, mis juhtis seekord võidusõitu algusest lõpuni. Järjekorras kuues ökoralli algas 31. detsembril Marokost ning kulges läbi Mauritaania Senegali. Teel Dakari läbiti kokku 5796 km. Nagu võidusõidu nimest võib järeldada, on Aafrika Ökoralli eesmärgiks keskkonnasõbralikkus nii igapäevases korralduses kui ka võidusõidu kestel, kohaliku majanduse toetamine ning osalevate autode keskkonnasõbralike innovaatiliste tehniliste lahenduste rakendamine. 2013. aastal omandasid Tšehhi ettevõtjad Jaroslav Strnad and René Matera vahepeal võlgadesse sattunud, kuid endiselt maailmatasemel veoautosid tootva firma TATRA TRUCKS, mis kodumaiste omanike kätes liigub taas ülesmäge. Ettevõte koos tütarfirmadega pakub tööd umbes 1345 töötajale, 2014. aastal müüdi 850 veokit. Foto: ergracing.com
Mis sõjaväkke puutub, siis on tšehhidki kohustuslikku sõjaväeteenistust taastamas, meeste suure puuduse tõttu olevat komplekteerimisraskusi koguni presidendilossi valveüksustes. Toetab sõjaväeteenistust 56% mehi ja 62% naisi (kohustuslikuks muutub ta neidudelegi). Viimastel sajanditel ei ole tšehhidel olnud vaja sõdida oma vabaduse eest, ka viimase sõja kahjustused olid sealmail tühised, Tšehhi sõjatööstus töötas Reichi viimaste päevadeni usinalt Saksa sõjaväe jaoks, selle töötajaid varustatud pareminigi kui Saksamaal endal. Kõrgtasemega relvi toodetakse tänaseni, välja veeti neid mullu rohkem kui 4 miljardi krooni eest. Tõeline kõrgtase on Tšehhi radaritel, samuti püstolkuulipildujatel, eelkõige eriüksustele määratuil. Tšehhide eriüksused said väga hästi hakkama Afganistanis, kus eriti ameeriklased neid lausa endile abiks nõudnud. Toetus NATO-le on sinna astumisest tänaseks tõusnud 40%-lt 67% peale, vastaste osa langenud 39%-lt 22%-le. ELi täistoetajate arv on viimase kolme aastaga tõusnud 30%-lt 51%-le, veel 44% loevad teda „pigem kasulikuks“. Vastupanu ameeriklaste äsjasele läbisõidule osutas vaid tühine vähemus (ameeriklased ise rõõmustanud: kohe näha, et vaba maa! Demokraatiaga on hetkel rahul 55% tšehhidest ja see on seni kõrgeim näitaja). Kokkupõrget punastega, ameeriklaste juures, ise näinud sõber teatas mulle ülima rahuloluga, kui täpse meie olude tundjatena noored mehed „punavanakestel“ naha täis sõimasid – need olevat meid süüdistanud „Venemaa reetmises“, NATOga ühinemise tõttu – ja nad hoopis Vaclavi väljakule meelt avaldama saatnud („see teil vana tuntud koht!“ ).
Tšehhide elatustasemest, mis meie omaga enamvähem võrreldav, võiks mainida keskmist palka üle 27 000 krooni (mediaan 22 500 on tšehhidel meiega võrreldes kogu aeg keskmisest märksa väiksem olnud), aga ka miinimumpalk vaid 320 eurot on Euroopa väiksemaid. Korterite vabaturg hakkas meie omast märksa hiljem toimima, mitmesuguseid dotatsioone esineb kohati senini (kunagi, 1990. aastate algul, doteerisid tšehhid küllalt kaua ka paljusid oma tööstusettevõtteid). Meie ja nende elatustaseme vahe, kui see üldse esineb, sõltub mitmesugustest, ka juhuslikest teguritest, seni ka märksa suurematest lastetoetustest. Hetke saavutuseks peetaks seda, et elanikkonna energiavarustuse, samuti veetarbimise hinnatõus on praktiliselt peatatud. Kriisiaegne tagasilang oli tšehhidel ligi neli korda väiksem kui meil, seda peamiste partnerite, eelkõige Saksamaa majandusliku võimsuse tõttu (Saksamaale läheb üle kolmandiku Tšehhi ekspordist, olulisimad partnerid on veel Slovakkia ja Poola). Seda enam tuleb meil hinnata taas tšehhidega samale tasemele jõudmist SKT järgi. Miks mitte ka edaspidi omavahel mõõtu võtta! Muide, Venemaa osatähtsus nende väliskaubanduses on viimastel aastatel olnud vaid 4–5% ümber, mistõttu ka sanktsioonid Tšehhimaad eriti ei mõjuta. Aga russofiilsemaid poliitikuid häirib see seal ikkagi, meil on mõistev solidaarsus sageli tšehhidest märksa tugevam.
|
