Pisut ajalugu
 
XVIII sajandi alguses, kui oli käimas Suur Põhjasõda, oli Peeter I valitsemise all olev Venemaa maitsnud juba esimesi kaotusekibedusi, saades novembris 1700 Narva all hävitava löögi 18-aastaselt Rootsi kuningalt Karl XII-lt. Rootslased oleksid võinud siis isegi Moskva, tollase Venemaa pealinna peale minna ja kes teab, milline oleks olnud Euroopa ajalugu, kui Karl XII ei oleks kuulda võtnud oma nõustajate häält ja selle plaani siiski teostanud. Nõustajad seletasid noorele kuningale aga oma seisukohta, et võit barbaarse Venemaa üle ei too talle sõjalist kuulsust Euroopas ning noor Rootsi kuningas tõttaski hoopis lääne suunas sealt võitjaloorbereid püüdma, olles kindel, et Peeter I ei toibu iialgi saadud hävitavast löögist Narva all. See oli aga eksiarvamus. Peeter toibus, ja veel kuidas. Vene tsaar tahtis kinnitada kanda just Rootsi võimu all olevas regioonis siinpool Soome lahte ning pani 1703. aasta 27. mail Jänesesaarel Neeva suudmes aluse tulevase impeeriumi tulevasele pealinnale Peterburile. Kuna rootslased olid oma peajõududega tollal kaugel, ei ähvardanud tulevase pealinna esimese kindlustuse ehitamist maa poolt miski. Küll aga võisid rootslased iga hetk rünnata mere poolt. Seda ohtu mõistes alustas Peeter I kohe ka sõjalaevade ehitust Kronvergis. 1703. aastal hakati Peeter I käsul ehitama Balti laevastiku tuumikut. Sellesse kuulus seitse hollandi tüüpi fregatti (28 kahurit tulejõudu), 4 suurt türgi tüüpi galeeri ning ligi 60 väiksemat purjelaeva, mis täitsid nii kahuripaatide kui ka transportaluste rolli. Nii see siis algas.
 

 

Balti meri ei ole klassikaliseks meresõjaks kõige mugavam koht. Tänapäeva mõistes on tavalise sõjalaevastiku pidamine Soome lahes taktikalises mõttes täiesti ajuvaba. Siin ei ole võimalik kiiresti manööverdades võimaliku vaenlase eest eriti kuhugi kaduda – vastupidi: sõjalaevastik oleks justkui liikuv märklaud kõikvõimalike raketi-, miini- ning torpeedorünnetele. Viimased suuremad mereoperatsioonid siin regioonis toimusid Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal, kui Saksamaa laevastik toetas oma vägede dessanti ning viis Moonsundis rivist välja Vene liinilaeva “Slava”. 1944. aastal toetasid Hitleri-Saksamaa merejõud meie vetes oma vägede taganemist. Tegemist oli 280-mm kahuritega varustatud ristlejatega.
 
Kuna Läänemeres on iga laevastik kergelt jälgitav nii õhust kui ka maalt ja manööverdamisvõimalused siin väikesed, ei ole meie naaberriigid Soome ja Rootsi pidanud vajalikuks hoida siin klassikalist sõjalaevastikku. Tänapäeva sõjas ei tee enam ilma kahurvägi, vaid kõikvõimalikud kaugjuhitavad torpeedod, miinid ja loomulikult raketid, mis on muuseas suure täpsusega võimelised tegema kahjutuks ristlejate ja liinilaevade katsed tungida kuhu iganes meie regioonis. 1980. aastatel müüs Rootsi oma viimased ristlejad Tšiilisse.
 
Soome ja Rootsi on uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutades ammu üle läinud kergetele, spetsiaalsete kergete keredega väikestele ja mobiilsetele rannakaitsealustele, mille ülesanne on valvata oma piire salakaubavedajate ning võimalike terroristlike rünnakute eest. See on puhtalt kaitsekontseptsioonile toetuv taktika. Milleks ja kelle vastu on siis Venemaal nüüd järsku vaja mitmekordistada oma Balti mere laevastikku? Kuna sõjalises mõttes ei too selle muuseas väga kuluka projekti teostamine mitte mingit kasu – suur merelaevastik oleks tänapäeva sõjatehnika arengut arvestades lihtsalt üks suur ujuv märklaud –, jääb üle vaid mõistatada, kas on tegu Venemaa järjekordse sise- ja välispoliitilise deklaratsiooniga või sooviga anda Peterburi laevaehitusele võimalust mõnda aega hästi teenida ning sellega võita Venemaa tähtsuselt teise linna poolehoid praegusele võimuladvikule ning tema poolt ilmselt juba praegu paika pandud uuele presidendile. Igal juhul ei ähvarda praegust Venemaad siin regioonis ei Eesti, ei Soome, ei Rootsi ega ka keegi muu ei merelt, õhust ega maalt. Küll tahaks aga idanaaber ilmselt pingeid üles kruvida ning näidata ennast oma kodanikele võimsa ja veelgi võimsamaks saava supermereriigina, andes samal ajal lähinaabritele mõista, et rahu ja vaikust pole ida poolt veel niipea oodata. Ühesõnaga: mõtle, mis sa mõtled, aga Venemaa sõnaselget soovi mitmekordistada oma Balti sõjalaevastikku ei saa seletada kuidagi teisiti kui puht imagoloogilise profiidi teenimise katset. Tahe kõigile oma muskleid näidata on aga mõistagi suurt ressurssi nõudev lõbu. Veel üheks võimalikuks seletuseks oleks naftadollarite ümberjagamine näiliselt väga patriootliku kampaania varju all.
 

 

Teeb murelikuks, et koostöö ja rahu ning heanaaberliku suhtlemise asemel pakutakse ida poolt järjest süvenevat konfrontatsiooni ja hüsteeriat. Just nagu oleksid kõik teised riigid kokku leppinud, et õnnetule Venemaale ebameeldivusi valmistada. Tegelikult pole ju ükski nimetatud regioonis asuv riik teatanud oma plaanidest hakata lähiajal oma merejõudusid mitmekordistama. Eks tehku iga lugeja oma järeldused ise. Kas Põhjasõja aeg või XXI sajand – paistab, et mõnes küsimuses pole idanaaber 300 aasta jooksul oma seisukohti karvavõrdki muutnud.