Kui Eesti 1991. aastal alustas viiekümne okupatsiooniaasta jooksul nii vaimselt kui ka füüsiliselt laastatud maa ülesehitamist, oli meile selleks osutatud abi vägagi teretulnud. Kiiresti õppisime ära ka vahe siiralt osutatud toetuse ning abi vahel, millega abistaja tegelikult aitas vaid iseennast. Saime selgeks, et parim toetus pole mitte humanitaarabipakikesed või vanad arvutid, vaid poliitiline toetus valitud suuna hoidmiseks ning uste avamine tihedamaks läbikäimiseks. Eesti käis välja loosungi, mille kohaselt vajasime humanitaarabi asemel võimalust vabalt maailmaga kaubelda (No aid, more trade), rabeldes selle abil välja arenguriigi staatusest.
 
Selline hoiak võimaldas Eestil kiiresti areneda. Abi saajast oleme saanud abi andjaks. Taasiseseisvumisest möödunud aastate kogemused ei võimalda Eestil kergema vastupanu teed minna. Võiksime ju meiegi tegelda kõikvõimalike humanitaarprojektidega ning saata neid mitte lähematesse probleemikolletesse, vaid võimalikult kaugele, kus nende tulemusetus nii kergesti välja ei paistaks.
 
Eesti on valinud teise tee. Oleme oma abiprogrammid kontsentreerinud riikidesse, mille olukorda tunneme ning millega oleme harjunud koos töötama, riikidesse, mis ehitavad üles demokraatiat ja turumajandust ning otsivad endale maailmas samal kombel kohta, nagu meie ise kümmekond aastat tagasi. Nii on Eesti oma abiprogrammid keskendanud kolme riiki: Moldaaviasse, Ukrainasse ja Gruusiasse. Seejuures üritame meeles hoida, mis olid need meile suunatud abiprogrammid, millest meil endil oli omal ajal kõige rohkem kasu. Tore on ju saada mõnele koolile arvutiklassid, tõhusam on paraku aga teistsugune abi.
 
Eeskätt puudutab see oma reformikogemuse jagamist. Eestil on ELi „uutele naabritele” jagada kogemusi radikaalse poliitilise ja majandusliku uuenduse läbiviimisel. See on seda lihtsam, et Eesti reformide maine on nimetatud riikides väga kõrge ja Eesti saavutused hästi teada. Täiesti teisest keskkonnast pärit Lääne eksperdid ei suuda kohalike arvates postkommunistlikku reaalsust täielikult mõista – eestlased tunnevad seevastu tegelikku olukorda igati hästi ning oskavad mitte kõlavate teooriate, vaid praktiliste nõuannetega aidata neil oma raskest olukorrast välja pääseda. Selline abi on ka suhteliselt odav ning annab rakendamise korral häid tulemusi. Oluline on ka Eesti edulugu kui selline, mille esitamine annab suurtes raskustes vaevlevatele rahvastele usku, et vajalikke, kuid tihti ebapopulaarseid otsuseid langetades on neilgi võimalik endale paremat tulevikku rajada. Sest kui eestlased on sellega hakkama saanud, miks ei peaks see teistel õnnestuma.
 
Gruusia on hea näide sellisest lähenemisest. Jälgides Eesti reformide kogemusi, on Gruusia kiiresti edasi liikunud ning tõusmas oma piirkonnas tõelise majandusime maaks. Loomulikult seisab ees veel palju tööd ja vaeva, kuid kõige raskem on juba seljataga.
 
Teiseks oluliseks alaks on toetus ametnike väljaõppele ning mitmesuguste riiklike struktuuride rajamisele. Kümmekond aastat tagasi aitas see Eestil üles ehitada reformide järjepidevuse hoidmisele saatuslikult olulise riigiaparaadi. Nüüd aitab Eesti seda teha sama suunda hoidvatel „uutel naabritel”. Tähtis on ka poliitiline toetus nimetatud pürgimustele, neile uste avamine koostööks nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga. Seetõttu on loomulik, et Eesti on aktiivselt tegutsenud, et saavutada Gruusiale vabakaubandusleping Euroopa Liiduga, ning toetanud nii jõu kui ka jõuga vajalikke samme, mis võimaldaksid Gruusial pääseda osalema NATO liikmeks valmistumise programmis (Membership Action Plan).

Kõik see eeldab loomulikult Eesti asutuste tegevuse koordineerimist, selgete prioriteetide seadmist ning julgust kaitsta oma seisukohti ka Euroopa struktuurides ning NATO-s. Me teame abi hinda, nüüd on meie kohus seda ka teistele osutada.