Eestit on nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt ikka vaadeldud ühenduslülina Ida ja Lääne vahel. Kui suur on õieti transiitkaubanduse roll Eesti majanduses ja kui tõsiselt võib mõjuda selle langus meile pärast nn pronksiööd?
Transiidi osakaalu Eesti sisemajanduse kogutoodangus on sageli üle hinnatud, see jääb eri hinnangute kohaselt viie ja kümne protsendi vahele. Transiidimahtude vähenemine võib hammustada protsendi või kaks majanduskasvust juhul, kui sektor ei suuda kohaneda ja uusi kaubavooge leida. Majanduse kui terviku jaoks ei oleks see määrava tähtsusega tagasilöök, ent kahtlemata on tegemist murettekitava arenguga.
Praegu räägitakse palju majanduslangusest ja isegi võimalikust majanduskriisist. Missugusena paistab meie majandus lähiümbruse taustal ning laiemalt?
Viimastel aastatel ja iseäranis eelmise valitsuskoalitsiooni viimasel valitsemisaastal köeti inimeste ootused liialt kõrgele, maad võttis põhjendamatu enesega rahulolu. Praegu toimub meie majanduses tagasipöördumine reaalsusse. Positiivne on, et meie lähiriikide, Soome ja Rootsi majandusel läheb hästi. Et Eesti majandus on üsna tihedalt nende riikidega seotud, on see meile hea sõnum. Seevastu Läti majanduse riskid on ilmselt meie regioonis kõige suuremad ja seal toimuval maksab silma peal hoida.
Eesti taasiseseisvumise järel püüdis Venemaa Eestit mõjutada kütusekraanide kinnikeeramisega, praegu on Moskva taktika selgelt suunatud sellele, et Eestist kõige läände viidavaga mööda minna. Õnnestub see neil? Ja kuidas mõjutaks see meie majandust?
Venemaa on aastaid arendanud oma sadamaid ning kaubamahtude vähenemist on seetõttu ette ennustatud juba mõnda aega. Transiidimahtude järsk vähenemine sel kevadel oli siiski selgelt poliitilise taustaga aktsioon. Transiidi täies mahus ümbersuunamine ei ole üleöö võimalik, kuid osa kaupadest on võimalik suunata teistesse transiidikoridoridesse ja seda on Venemaa praegu teinud. Nagu eespool öeldud, ei ole selle mõju Eesti majandusele siiski määrava tähtsusega.
Saksa–Vene gaasitrass on juba mõnda aega tuliseid vaidlusi tekitanud. Kui reaalseks peate, et lõpuks kõik Läänemere-äärsed riigid omavahel konsensuse saavutavad ja nii Saksamaale kui ka Venemaale torujuhtme ehitamise ja keskkonna- ning julgeolekuriskide hindamise osas oma teejuhi ja ajakava peale suruvad? Või laseb mõni ennast oma toruharuga ära osta?
Mul on kolleegidega Poolast, Lätist ja Leedust gaasitoru teemal olnud üsna hea üksteisemõistmine. Oleme otsustanud ühiselt juhtida Euroopa Komisjoni tähelepanu sellele, et tõsise alternatiivina tuleb uurida maismaal kulgevat gaasitrassi. Kõigi Läänemere-äärsete riikide üksmeelele jõudmise perspektiivi on raske hinnata, ent merepõhja gaasitoru paigutamise suhtes skeptiliste riikide „toruharuga ära ostmine” ei ole tehnilistel ega majanduslikel põhjustel tõenäoline variant.
Eesti on pooleteise kümnendi jooksul kiiresti arenenud ja praegu on areng jõudnud selgelt ka ääremaadele. Kas Eesti saab sama majandusmudeliga jätkata või peame juba praegu hakkama otsima rahvusvahelises majanduskoostöös oma nišši, midagi, milles oleme teistest üle, milleks meil on parem positsioon või mida meil on lihtsalt kasulikum teha?
Eesti peab kindlasti jääma avatud majandusmudeli juurde. Avatud majandus on välismõjude suhtes küll tundlik, ent suudab samas globaalsete muutustega kiiresti kohaneda. Mis puutub niššidesse, siis kahtlemata tuleb proovida keskenduda neile tegevusaladele, millega suudame globaalsel turul edukalt konkureerida. See ei tähenda tingimata, et kõik „vana majanduse” hulka kuuluvad valdkonnad oleksid väljasuremisele määratud, ent tulevik ja ekspordipotentsiaal on ilmselt teadmismahukate toodete päralt.
Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts vestlemas Suurbritannia transpordiministri Rosie Wintertoniga 2. oktoobril 2007 Luxembourgis toimunud transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetikaküsimuste nõukogus. Ministrid arutasid muu hulgas ummikusse jooksnud mitmemiljardilise satelliitnavigatsiooniprojekti Galileo rahastamist. Galileost peaks saama Euroopa sõltumatu tsiviilotstarbeline alternatiiv Ühendriikide sõjaväe käitatavale tasuta üleilmsele positsioneerimissüsteemile (GPS). Foto: Scanpix
Euroopa Liidus räägitakse pärast Venemaa gaasirünnakuid Ukrainale ja Valgevenele üha rohkem energiajulgeolekust. Kas see on üksnes jutt või leidub Venemaa energiale tõepoolest alternatiive? Ja kas on majanduslikult mõttekas ning poliitilise tahtega kooskõlas neid alternatiive kasutusele võtta?
Energiajulgeolek ei tähenda tingimata Venemaa või mõne teise energiatarnija energiaallikate kasutamisest loobumist, küll aga tuleb jälgida, et ei oldaks liigselt sõltuv vaid ühest tarnijast. Teisiti öeldes peab energiaportfell olema mitmekesine. Sõltuvalt riigi enda ressurssidest, asukohast ning poliitilistest ja majanduslikest otsustest on energiajulgeoleku tagamise viisid erinevad. Eesti puhul olen kindel, et näiteks elektri tootmise osas on meil tark jääda Venemaast sõltumatuks ning see on ka majanduslikult ja tehniliselt teostatav.
Mis saab Eesti energeetikast? Kas me pole tuumaenergeetika arendamisega juba hiljaks jäänud? Ja kas on ikka mõttekas osaleda ühisprojektides? Võib-olla oleks märksa operatiivsem ja ka sõltumatum rajada oma tuumajaam?
Koostamisel on uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, mis vastab sellele küsimusele pikemat perspektiivi silmas pidades. Lähemal ajal toodab Eesti endiselt suurema osa tarbitavast elektrist põlevkivist. Elektritootmine muutub aga kahtlemata mitmekesisemaks – elektrituru seaduses tehtud muudatused motiveerivad taastuvenergia laiemat kasutamist ning kindlasti selle osakaal kasvab. Eestisse oma tuumajaama rajamine ei ole praegu kehtiva elektrimajanduse arengukava kohaselt ei tehniliselt ega majanduslikult otstarbekas. Ma ei välistaks sellist võimalust aga kaugemas tulevikus. Küsimus on muu hulgas jaama suuruses – Eestil ei oleks oma elektritarvet silmas pidades praegu näiteks midagi teha nii suure tuumajaamaga nagu Soomes Olkiluotos ehitatakse. Tuumajaam toodab energiat väga stabiilselt, toodangut ei saa kiiresti reguleerida. Seetõttu on hetkel selles valdkonnas otstarbekam uurida teiste riikide tootjatega koostöö tegemise võimalusi.
Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia riik, millest Eesti esimesena mööda läheb?
Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.
TAUSTAKS2007 esimese poolaasta ekspordi peamised sihtriigid:SoomeRootsiLätiImpordi peamised saatjariigid:SoomeVenemaaSaksamaaSKP sektorid 2006:
Kinnisvara, rentimine, äritegevus 19,6% Töötlev tööstus 16,7% Muud 15,5% Hulgi- ja jaemüük 15,1% Veondus, laondus ja side 12,1% Ehitus 8,0% Riigi valitsemine 5,1% Haridus 4,2% Finantsvahendus 3,7%
