Kuidas on aga võimalik, et näiteks Sudaan ise võib sattuda inimõiguste kontrolliga tegelema?
 
Enamikus rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole nõuet, et riigid, kes neis osalevad, peavad olema demokraatlikud riigid. Seda nõuet oleks väga raske täita, sest maailmas on demokraatlikke riike vähemuses. Inimõiguste ülddokumentidele on küll enamik riike alla kirjutanud, aga nagu reaalne elu näitab, siis mittedemokraatlikes riikides peaaegu eranditult neid nõudeid ei täideta. Seetõttu saabki tekkida olukord, et ÜRO inimõigustega tegelevates struktuurides, sh Genfis asuvas Inimõiguste Nõukogus, on esindatud riigid, kel on endal väga tõsiseid inimõiguste rikkumisi (hetkel Sudaan selle nõukogu liige ei ole). Samuti on väga raske loota, et nemad suudaksid teostada järelevalvet teiste riikide suhtes, kus inimõigusi rikutakse. Siin on tõesti tegelikkuse ja soovide vahel väga suur lõhe. Ei ole võimatu ka olukord, kus inimõigusi rikkuvate riikide seas tekib solidaarsus ja nad hakkavad mehhanisme kasutama süüdistuseks riikide vastu, kus inimõigusi ei rikuta. See on ÜRO inimõiguste teema paradoksaalsus.
 
Praegu on selgelt demokraatliku nõude esitanud kolm rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, NATO ja Euroopa Nõukogu. Viimases nõue enam ei tööta, kuna sinna on vastu võetud terve hulk endisi Nõukogude Liidu vabariike, kus ehk alguses oli veel mõningaid demokraatia algeid olemas. Tegelikult võeti nad vastu avansina – lootuses, et Euroopa Nõukogu sees on neid lihtsam mõjutada. Paraku tegelikkus on näidanud, et ei ole, ja sellega on organisatsioon väga palju oma võimalusi demokraatia tagamiseks käest andnud. Euroopa Nõukogu on muutunud äärmiselt ebaefektiivseks.
 
Enne kui räägime Darfuri konfliktist, soovin küsida Aafrika kohta üldisemalt. Kui võrrelda Aafrikat teiste maailma piirkondadega, siis millised on Aafrika erijooned ja mis moel on need avaldunud Aafrika poliitilises arengus?
 
Aafrikas võib eristada kaht väga põhimõtteliselt erinevat osa. Põhja-Aafrika hõlmab Sahara kõrbest põhja poole jäävaid araabia riike, need kuuluvad kultuuriliselt kokku pigem Lähis-Ida riikidega. Valdavalt on need islamiusulised ja araabiakeelsed. Lõuna poole Saharat jäävad riigid on nn musta Aafrika riigid. Seal on väga tugeva jälje jätnud mitmesuguste Euroopa riikide koloniaalvõim. Asjaajamiskeelena kasutatavad Euroopa keeled on välja tõrjunud kohalikud keeled. Mõneti on see ka sellest tingitud, et kohalike keelte hulk on hämmastavalt suur. Mõnes riigis räägitakse sadu kohalike keeli ja seetõttu domineerivad asjaajamises endiste kolonisaatorite keeled. Neis keeltes antakse haridust, niivõrd-kuivõrd haridust on. Kehva haridustaseme tõttu enamik rahvast ametlikku keelt ei oska.
 
Lõuna pool on ühiskond erakordselt killustunud, kuna säilinud on hõimusuhted. Hõimud on väikesed ja neid on väga palju. Nende hõimustruktuurid ei haaku euroopaliku ühiskonna ülesehitusstruktuuriga. Hõimude vahel on pidev rivaliteet riigi- ja majandusvõimu juures. Kui üks grupeering võimu juurde pääseb, siis automaatselt järgneb oma hõimu liikmete eelistamine, mida Euroopas nimetatakse korruptsiooniks. Mustas Aafrikas on need enesestmõistetavad hõimusuhted ja seetõttu on võimuvahetused verised ja vägivaldsed ning hiljem võimu hoidmiseks hakatakse hävitama vastashõimu liikmeid. Metsikuid, miljonite hävitamiseni jõudnud tapmisi on õnneks suhteliselt vähe olnud. Üks hullemaid on olnud Ruandas hutude ja tutside vaheline konflikt, mis oli lausa elatusalade põhine.
 
Osa Aafrika riike on üleminekuühiskonnaga riigid – ei ole puhtalt araabia ega ka hõimupõhise ühiskonnaga. Need on Somaalia ja Etioopia. Neis on küll hõimusuhted väga tugevad, kuid näiteks Etioopias on olemas ka väga ammune, mitte misjonäride poolt toodud, algkristlus. Etioopia on vana kristliku tsivilisatsiooni kants.
Mõned riigid on segarahvastikuga riigid – on nii araablasi kui ka musti aafriklasi. Valdavalt on need araabia riigid, st võim kuulub araablastele. Nendest kaks suurimat on Sudaan ja Mauritaania. Sudaanis on araablasi napilt pool. Samas Malis, Tðaadis, Nigeris on samuti araablasi ja berbereid väga arvukalt, kuid seal on võim neegrite käes.
 
Kas Aafrika areng on olnud niisugusel kujul paratamatu?
 
Siin tuleb visata kivi Euroopa kolonisaatorite kapsaaeda, kes läksid Aafrikasse küll oma jutu järgi misjonitööd tegema ning tsivilisatsiooni ja kultuuri viima, kuid tegelikult lõhkusid ära traditsioonilised ühiskonnad. Sinna ühiskonda istutati võõrad juhtimisstruktuurid, mis ei haakunud kohalike struktuuridega. Teiseks viidi osaliselt sisse niisugust tehnikat, mida kohalikud ei tundud, eriti relvi. Kuna Aafrika ühiskondades ei olnud niisugused relvad loomulikud, st ei tekkinud koos ühiskonna arenemisega, siis ei suudeta neid ohjeldada. Relvade kasutamisel muutusid konfliktid pidurdamatuks. Hävitus oli tunduvalt suurem kui Euroopa riikide omavahelistes konfliktides, sest Euroopas oli koos relvade arenguga kaasnenud ka pidurdusmehhanismide areng. Aafrika on praegu olukorras, kus hävituse tagajärjed on seda suuremad, mida võimsamad relvad hõimude kätte satuvad. Suurem osa inimesi tapetakse ka praegu Aafrikas kaigaste ja odadega, aga automaatrelvad on väga lihtsalt kättesaadavad. Massihävitusrelvi ei ole praegu õnneks sinna jõudnud, ent kui nt mõne hõimu kätte satuks keemia- või tuumarelv, siis on väga vähe tõenäoline, et neil tekiks tõrge täieliku võimu saavutamiseks neid relvi kasutada.
 
Kas nad ei ole veel massihävitusrelvade ostmiseks küllalt rikkad?
 
Relvaturg on alati üleküllastunud. Ka kõige vaesemal Aafrika maal ei jää sõda pidamata. Tuumarelva ilmselt nad tõesti ei jõua veel osta. Ennem on šanssi mõnel araabia riigil tuumarelv muretseda, kuid nemad ei kasutaks relva sisekonfliktis, vaid pigem lääneriikide vastu.
 
Mida teie missioon tegi?
 
Sudaani me üldse ei saanudki, sest Sudaan ei andnud meile viisasid. Keeldumine näitas, et kahtlused Sudaani tegevuse suhtes olid õigustatud: miks meid siis muidu kardeti! Eks ettekäändeid keeldumiseks leiti palju, üks põhiline oli vastuseis Lõuna-Ameerika esindaja vastu, kes olevat kunagi Sudaani avalikult kritiseerinud. Kui missioon oleks sellele järele andnud ja liikme välja vahetanud, siis oleks kindlasti uus ettekääne leitud. Samuti ei saa ÜRO niimoodi ühe riigi survele järele anda.
 
Missioon sai oma tööd teha põhiliselt Etioopias ja Tšaadis, pagulaslaagrites. Kohtusime Darfuri kodudest väljaaetute esindajatega. Tegime oma töö ära, valmis raport, mis sai ÜRO Inimõiguste Nõukogus väga hea vastuvõtu. Tagantjärele võib öelda, et Sudaan tegi valesti, et meid sisse ei lasknud. Neil oleks olnud ilmselt lihtsam oma olukorda õigustada, kui nad oleksid missiooniga koostööd teinud. Nad küll kohtusid meiega, kuid ei lasknud meid riiki sisse ja ei lasknud meid hoopiski sinna Darfuri piirkonda, kus katastroof põhiliselt aset leiab.
 
Miks Sudaanis katastroofini läinud konflikt tekkis?
 
Nagu ma juba ütlesin, on osa riike Aafrikas segariigid, kus on mitu kultuuri omavahel põimunud. Need ei ole musta Aafrika riigid ega ka puhtad araabia riigid. Sudaanis on kolm osa. 2/3 territooriumist on araablaste osa, need on Kesk-Sudaani väga hõreda asustusega kõrbeosad. Teine osa jääb 10. paralleelist lõuna poole, on valdavalt kristlik või animistlik ja on tüüpiline Aafrika riik, kus on terve hulk killustatud aafrika hõimusid. Kolmas osa on Darfur, 1/5 Sudaani alast, kus valdav elanikkond on ajalooliselt neegrihõimud, kuid on islamiusuline. Praegu koosneb Darfur kolmest provintsist, kuid ajalooliselt tekkis nimi kahest hõimust – Dari hõim ja Furi hõim. Kokku liitis need Darfuri sultan.
 
Sudaan tekkis praegusel kujul tänu koloniaalvõimudele. Loomulikult arenedes oleks põhjaosas olnud araabia riik, või oleks see olnud üks osa Egiptusest, ning lõunas ja Darfuris oleksid olnud omaette riigid. Iseenesest eeltingimused sellised olidki. Darfuris aga oli inglaste ja prantslaste rivaliteet. Seetõttu tõmbasid need koloniaalvõimud lihtsalt piiri keset seda muhameedlikku ala, nii et üks, inglastele kuuluv osa ida pool, jäi Sudaani külge, teine osa Tšaadis jäi prantslastele. See tähendab, et Darfur ja Tšaad kuuluvad etniliselt ja kultuuriliselt kokku. Sama lugu on Lõuna-Sudaani mustade alaga, mis oli samuti Suurbritannia valduses ja ühendati ühte provintsi Sudaaniga. Nii moodustati 1899 Inglise-Egiptuse Sudaan, mis kuulus Inglismaa ja Egiptuse ühisvaldusse. See konglomeraat kolme erineva, kokkusobimatu osaga eksisteeris aastani 1956. Siis tehti sellest iseseisev riik. Kohe pärast iseseisvumist läks ka kodusõjaks, eemaldumist soovisid Lõuna-Sudaani võimud. Darfuris seda laadi separatismi ei ole, sest seal on vähemalt usuline kokkukuuluvus araabia osaga. Separatism võib kergesti tekkida nüüd, pärast genotsiidi, mis on olnud tugevam kui lõuna kristlaste vastu.
 
Sudaan on üks Aafrika ja maailma vaesemaid riike, põhjuseks eeskätt pidev kodusõda. Siiamaani on elatud naturaalmajanduslikult, nagu Aafrikas üldiselt. Riigieelarvel erilisi allikaid ei ole. Kaubavahetust praktiliselt ei ole, külad majandavad end ise, elades n-ö peost suhu. Viimasel ajal on seal naftat leitud, lõunas ja edelas, enamasti lõuna hõimude, osaliselt ka Darfuri aladel.
 

Sudaani naised lahkumas ÜRO missiooni UNMISi territooriumilt el-Fasheris, Põhja-Darfuri pealinnas ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni külaskäigu ajal 5. septembril 2007. Kohtumine ÜRO peasekretäri ja riigisiseselt ümberasustatud isikute esindajate vahel jäeti ära, kui väidetavalt ümberasutatud isikud koosolekut takistasid. Ban Ki-moon külastas konfliktis lõhestunud Sudaani Darfuri piirkonda ning tunnistas, et rahvusvaheline üldsus ei ole piisavalt pingutusi teinud, et lõpetada neli aastat kestnud sõda ja kannatusi. Foto: Scanpix

 
 
Kuidas läks lahti Darfuri konflikt?
 
1950. aastate lõpul prooviti brittide ettevõtmisel ehitada Sudaanist üles riiki, kus ükski hõim eriti ei domineeriks. Kuid juba 1960-ndate lõpul haarasid vasakpoolsed araablastest ohvitserid võimu ning tegid algust nii arabiseerimise kui ka islamiseerimisega. Nad ei olnud religioossed, vaid enamasti Euroopas õppinud ateistlikud ohvitserid, kuid võimu tugevdamiseks sobisid ka religioossed loosungid. 1969. aastal tuli võimule kindral Nimeiri, kes kuulus samasse mõtteseltsi, nagu Egiptuse Nasser, Liibüa Gaddafi, Iraagi Hussein. See tähendab – araabia natsionalistlikest vasakpoolsetest ohvitseridest koosnev seltskond. Esimene prioriteet oli Egiptusega ühinemine, kuid ei Egiptus ega loomulikult lõuna hõimud ei tahtnud sellest midagi kuulda. Sõda teravnes pärast Nimeiri võimuletulekut. Darfuri piirkonnas sellel ajal erilisi probleeme ei olnud. Probleemid tekkisid 1970-ndate lõpul, kui Nimeiri leidis, et Darfur on küll muhameedlik, kuid araabia ala ta ei ole, ja Darfur tuleb arabiseerida. Hakati soodustama araabia rändkarjakasvatajate ümberasumist Sudaanist, aga ka Alžeeriast, Liibüast, Jordaaniast, Tšaadist. See on võrreldav sellega, mis tehti meil okupatsiooni ajal, et immigratsiooni abil põlisrahvast välja süüa. Seda tehti tihedas koostöös Liibüaga. Darfuri esimesed konfliktid tekkisid nappide viljakate maade pärast poolkõrbealadel, kus ei jätku toitu lõputule hulgale inimestele. Kohalikud hõimud olid valdavalt põlluharijad, araabia sisserändajad hakkasid neid ründama ja elatusallikaid ära võtma. Totaalseks sõjaks läks 2003. aastal, kui neegrihõimud olid suutnud vastupanu organiseerida.
 
Aafrika hõimud saavad Tšaadi kaudu relvi. Sudaani valitsus on püüdnud vastasseisu serveerida kui hõimude konflikti. Niipalju kui meie sealt informatsiooni saime, osales Sudaani regulaararmee ise neis lahinguis. Ainuüksi araabia ratsanikud ei oleks suutnud seal sellist katastroofi korraldada. Kohalike põliselanike külad on maha põletatud. Umbes 200 000 inimest tapeti, 250 000 põgenes välismaale, põhiliselt Tšaadi. Umbes paar miljonit inimest on põgenikelaagreis Darfuri territooriumil, kehvematel maadel, kus ÜRO on suutnud neile mingisugust kaitset korraldada.
 
Teine põhjus, miks kohalikust rahvast on tahetud lahti saada, on see, et sealt on järjest uusi maavarasid leitud. Sealhulgas suuri naftavarusid. Sudaani valitsus on rakendanud maade riigistamise poliitikat ettekäändega, et seal ei eksisteeri n-ö tänapäevaseid omandisuhteid. Hõimumaad on võetud riiklikuks omandiks. Sisse on tulnud põhiliselt Hiina kapital, kes ostab naftatoodangust ligi 80%. Hiina tarbimises moodustab Sudaani nafta umbes 6%.
 
2006. aastal teravnes konflikt uuesti, põgenike arv suurenes järsult. ÜRO-l ei jäänud muud üle kui tuli reageerida. 16. märtsil 2007 esitleti missiooni raportit Inimõiguste Nõukogus.
 

Vaade ÜRO lennukilt Abeche linnale Ida-Tšaadis. Foto: Mart Nutt

 

Darfuri pagulaste laager Ida-Tšaadis Abeche regioonis. Foto: Mart Nutt

 

Darfuri mässulised Ida-Tšaadis sõitmas pagulaste laagrisse andamit korjama. Foto: Mart Nutt