Euroopa Liit sõltub ohtlikult ja üha suureneval määral Venemaalt ja läbi Venemaa saabuvast gaasist ja naftast. Aastal 2006 importis Saksamaa 110 miljonit tonni toornaftat, millest Venemaa ja endise Nõukogude Liidu alad andsid peaaegu poole – 47%. Külmahirmu ðokk raputas Euroopat jaanuaris 2006, mil Venemaa gaasitarned Euroopasse ootamatult katkesid (ettekäändeks toodi Moskva ja Kiievi tüli gaasihindade pärast). Katkestus oli osaline ja lühiajaline, kuid häiresignaal osutus ootamatult tugevaks. See andis märku, et Venemaa on asunud oma välispoliitiliste eesmärkide rakendamiseks kasutama energiarelva. President Putin määratles juba ülemöödunud aastal Gazpromi rolli Venemaa välispoliitika peamise instrumendina. Midagi niisugust ei mäletata isegi külma sõja aegadest.
2007. aasta esimesel kolmel jaanuaripäeval kordus sama lugu: seekord katkestas Vene Transneft kõik Druþba naftajuhtme kaudu Euroopasse kulgevad saadetised. Põhjenduseks oli väidetav vaidlus Moskva ja tema liitlase Minski vahel transiidihindade üle. Saksa kantsleri Angela Merkeli sõnul võib selline katkestus hävitada usalduse Venemaa kui energiavarustaja vastu.
Kolmas näide. Augustikuus langesid Vene eelnevalt kokkulepitud naftatarned Saksamaale 30% võrra. Selline olukord vältas neli nädalat, kusjuures Saksa osapool eelistas skandaalist vaikida või info lekkimisel seda pehmendada. Liiguvad jutud, et Lukoil üritas sel viisil survestades sundida areenilt lahkuma üht sõltumatut osapoolt Saksa–Vene naftakaubanduses. Selleks osapooleks on väidetavalt Sunimexi kompanii ja selle juht Sergei Kisseljov, kes olevat Kremli silmis ebasoosingusse langenud. Teiseks põhjenduseks tuuakse soov kruvida üles hindu Saksa–Vene lähenevaks uueks lepinguperioodiks.
Igal juhul on Venemaa-poolne majanduslik šantaaž, mis Balti riikidele pole mingi üllatus, muutumas tõsiasjaks ka Lääne-Euroopa jaoks. Just see jõu- ja hirmutamisfaktori ilmumine Euroopa Liidu rahvusvahelisse suhtlemisse ajendas 2006. aastal energilise reaktsiooni ühenduse energiapoliitika reformimiseks. Jõuti arusaamisele, et energiaturvalisus on tegelikult orgaaniline osa ELi ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast ning et selle valdkonna tähtsus on jõuliselt kasvamas. Viimase aasta jooksul on arutatud niihästi ühtse energiapoliitika kujundamist kui ka alternatiivsete energiatarnijate võrgu tekitamist kümnetel foorumitel ja nõupidamistel. Uudne on see, et energiaturvalisuse ja solidaarsuse teravat vajadust on hakatud tunnustama kõige kõrgematel tasanditel. Samas on raskevõitu Euroopa Komisjoni pakutud kavasid sinisilmselt uskuda, kui näeme, kuidas praktiline energiapoliitika toimub üha rohkem kahepoolsete suhete vormis, mõne liikmesriigi või suurfirma lühinägeliku hetkekasu põhimõttel. Esitasin seetõttu oma 25. septembri Strasbourg’i plenaaristungi sõnavõtus teadlikult küsimuse, kas ELi energiapoliitikat suunavad suurkorporatsioonid ja kolmandad riigid, või saab väita, et seda kontrollivad ikkagi Euroopa ühenduste institutsioonid.
Ühist energiaturvalisuspoliitikat on keerulisem kujundada ka uues olukorras, kus Vene riiklikud kompaniid on alustanud suurpealetungi Euroopas endas, püüdes jõuliselt ja vahendeid valimata hõivata võtmepositsioone niihästi energiatöötlejate kui ka jaotajate seas. Nii üritab Rosneft osta endale Royal Dutch Shelli osa Saksa tähtsaimas naftatöötluskompleksis MIROs, pakkudes Shellile selle eest (mõistagi piiratud) juurdepääsu Lääne-Siberi naftamaardlate arendamisele. Shell on aga 32%-ga MIRO suurim osanik. Kui tehing õnnestub, saavutab Vene riigifirma kujundlikult väljendades kontrolli Euroopa naftatööstuse südame üle. Sama agressiivsed on Venemaa katsed nurjata ELi plaane uute, Moskvast sõltumatute gaasijuhtmete ehitamiseks Kesk-Aasiast Euroopasse. Selleks mõjustatakse eri riikide valitsusi (näiteks Ungarit või Itaaliat) hülgama ELi ühisprojektid Moskva pakutavate alternatiivprojektide kasuks.
Euroopa Parlamendi panus ühtse energiaturvalisuse kujundamisel kulmineerus 26. septembril, mil parlamendi täiskogu võttis suure häälteenamusega (suhtes 5:1) vastu väliskomisjoni esimehe, poolaka Jacek Sariusz-Wolski algatatud raporti. Selle peakiri kõlab: „Euroopa ühtse energiaalase välispoliitika suunas".
Raportis tõdetakse, et ELi riikide energiatarnete tugev sõltuvus autoritaarsete režiimidega maadest õõnestab sügavalt usaldusväärse ja järjekindla ühtse välispoliitika kujundamist, seda eriti nende väärtuste esindamisel, mis moodustavad Euroopa Liidu vundamendi. Sariusz-Wolski algatuse tuumaks on konkreetne ettepanek, kuidas jõuda sõnadelt tegudele. Ta teeb ettepaneku luua eriline kõrge ametniku koht (sisuliselt võrreldav ELi ühise välisministri asetäitjaga), kel oleks mandaat tegutsemiseks võrdselt nii Euroopa Komisjoni kui ka liikmesriikide (ELi Nõukogu) poolt. Selline kõrge ametnik peaks tegelema energiaturvalisusega ELi välissuhtluses, samal ajal kui ühenduse sisemise energiapoliitika koordineerimine jääks edasi komisjoni vastavale liikmele (praegu lätlane Piebalgs).
ELi energeetikavolinik Andris Piebalgs (vasakul), Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso (keskel) ja ELi konkurentsivolinik Neelie Kroes annavad Brüsselis 19. septembril 2007 pressikonverentsi. Euroopa Komisjon kutsus suuri gaasi- ja energiatarnijaid üles oma transpordivõrke põhitegevusest lahutama, et elavdada Brüsseli meelest praegu liiga tagasihoidliku konkurentsiga sektorit. Foto: Scanpix
Venemaa osas rõhutavad parlamendisaadikud, et idanaaber ise on peaaegu täielikult sõltuv ELi turgudest. Seega pole tegemist ühepoolse sõltuvusega, nagu paanikatekitajad armastavad seda esitada, ning Euroopal on edasises suhtlemises Moskvaga küllalt tingimisruumi, millesse mahuvad mõistagi ka valusad inimõiguste ja pressivabaduse teemad. Samuti tehakse järeldus, et Venemaa on sisuliselt juba seotud energiahartaga, hoolimata sellest, et Duuma on ratifitseerimist edasi lükanud. Kuni Vene valitsus pole teatanud oma väljaastumisest hartale allakirjutanute hulgast, on ta kohustatud sellest tulenevaid põhimõtteid täitma.
Võin öelda, et olles mitu kuud osalenud selle parlamendialgatuse aruteludel, parandusettepanekute tegemisel ning kohati dramaatilistel sisevestlustel uudse energiavoliniku volituste üle, tundsin raporti vastuvõtmise järel moraalset soojust. Parlament oli tekitanud värske energiapuhangu ja nüüd on küsimus selle kadudeta „tarnimises” täideviijatele – komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.
Üks julgustav uudis Euroopa Komisjonilt saabus sügise hakul – otsus hakata tõsimeeli rakendama konkurentsireegleid ka energiavaldkonnas, lahutama energiatootjaid, töötlejaid ja müüjaid. See tähendab avatud ja võrdse konkurentsi toetamist ning on parim vastumürk Vene riigimonopolide katsetele kehtestada Euroopa turgudel oma tingimusi.
TAUSTAKS
Mis on Nabucco?
Üheks võimalikuks alternatiivseks energiaallikaks Euroopa Liidule on plaanitav gaasijuhe Nabucco, mis peab transportima gaasi Kaspia mere ja Lähis-Ida leiukohtadest läbi Türgi ja Taga-Kaukaasia Austriasse. Juhtme kavandatav ehitusaeg on 2009. aastast 2012. aastani ja eeldatav maksumus 4,6 miljardit eurot. Täisvõimsuse 30 miljonit kuupmeetrit gaasi aastas peab Nabucco saavutama 2020. aastaks. Nabucco projekt on lülitatud Euroopa Liidu Trans-Euroopa Energiavõrgustiku programmi. Projekti arendajaks on rahvusvaheline konsortsium, millesse aktsionäridena kuuluvad Austria OMV, Ungari MOL, Rumeenia Transgaz, Bulgaaria Bulgargaz ja Türgi BOTAS, igaüks võrdselt 20 protsendiga.
