Nimetatud poliitika sätestab, et Hiinas ei peaks ühe naise kohta kogu tema fertiilse perioodi jooksul sündima rohkem kui üks laps. Veerand sajandit on piisavalt pikk aeg, et hinnata, kuidas see poliitika on toiminud ja kas Hiina Rahvavabariigi valitsus on ka tegelikkuses seatud sihte saavutanud.
Kõigepealt pisut tausta. 2006. aasta seisuga elas Hiinas 1 313 973 713 inimest. Võrreldes viis aastat varasema ajaga oli rahvaarv kõigi piirangute peale vaatamata selgelt kasvanud. 2001. aastal oli see „kõigest” 1,26 miljardit. Rahvastiku kasvu ei tinginud siiski mitte jätkuvalt suur sündimus, vaid eelkõige hiinlaste keskmise eluea kasv ja laste suremuse vähenemine. Et selles vallas on Hiinal veel tugevalt kasvuruumi (meeste keskmine eluiga on 32,3 ja naiste oma 32,2 aastat), jätkab riigi rahvastik kasvamist veel vähemalt järgmise kümnendi jooksul, kuna alles 2015. aastast alates hakkavad rahvastiku kasvu piiramise meetmed demograafilisele olukorrale selgelt nähtavat mõju avaldama. Esialgu on Hiina rahvastikupilt siiski suhteliselt püramiidjas, kuna nooremate kui 14-aastaste osakaal ühiskonnas on pisut üle 20 protsendi ja vanemate kui 65-aastaste osakaal vaid 7,7 protsenti. Viimase vanusegrupi suurenemist umbes 30 protsendi peale oodatakse aastaks 2040. Alles siis võime Hiina puhul rääkida sellest, mis on praegu aktuaalne Euroopas – nimelt rahvastiku ulatuslikust vananemisest.
Paari sõnaga tasub rääkida ka Hiinast kui paljurahvuselisest riigist. Protsentuaalselt moodustavad hiinlased (hanid) riigi elanikkonnast 91,9 protsenti. Ülejäänud 8,1 protsendi hulka mahuvad zhuangid, uiguurid, mandþud, tiibetlased, miaod, huid, korealased ja mitmed teised vähemusrahvused, kellest mõne koguarv ulatub koguni mitmekümne miljonini. Tausta arvestades on need arvud ometi marginaalsed ja seepärast on vähemusrahvused ühe lapse poliitika järgimisest ka vabastatud. See pole neid ometi säästnud hiinlaste massmigratsioonist, mille tulemusena omal ajal kompaktselt mingi vähemusega asustatud alad on viimaste kümnendite vältel kiiresti hiinastunud.
Tegelikult alustati Hiinas rahvastikukontrolli poliitikaga juba kümnend enne seda, kui ühe lapse poliitika välja kuulutati. Neljanda viie aasta plaani raames 1971–1975 olid esimest korda ette nähtud ka ülesanded sündide piiramise vallas. Maal pidi sündimus langema 1 protsendile, linnades 1,5 protsendile. Järgmistel viisaastakutel vähendati neid arve veelgi. Kogu maal läks käibele loosung, mis teatas: „Üks on väga hea, kaks on hea, kolm on liiga palju”. Ühtlasi käivitati riiklikud programmid, mille raames valitsus kompenseeris abordi tegemise, steriliseerimise ja emakasiseste rasestumisvastaste vahendite paigaldamisega seotud kulutused.
Viisaastakute ajal läbiviidud kampaaniad kandsid selgelt vilja: sündimus riigis langes ligemale poole võrra.
Ometi leidis valitsus, et trendi tuleb kindlustada ning nii käivitatigi 1980. aastate algul kurikuulus ühe lapse poliitika. Kurikuulsaks võib seda poliitikat nimetada seetõttu, et sisuliselt asetas valitsus vastutuse sündivuse piiramise eest eelkõige naistele endile, mis Hiinas kinnistunud traditsioonilisi peresuhteid ja sünnitamistraditsioone arvestades seadis naised väga raskesse olukorda.
Esiteks leidus eriti maapiirkondades väga palju naisi, kes madala haridustaseme, eelteadmiste viletsa kättesaadavuse, arstiabi kehva taseme ja perekonna- või mehepoolse kohtlemise tagajärjel mõisteti (bürokraatide poolt) sagedaste abortide nõiaringi.
Teiseks käivitas ühe lapse poliitika Hiinas hüsteeria, mis pole seal tänaseni vaibunud ja mis on seotud iidsete konfutsianistlike tõekspidamistega, mille kohaselt täisväärtuslik ühiskonnaliige on mees, mitte naine. See tähendas (ja tähendab) seda, et oma ühe ja ainukese lapsena soovisid hiinlased tingimata näha poissi, mitte tüdrukut. Tüdruku sündimise korral pole olnud haruldane tema hukkamine, maha salgamine või ära müümine. See on veerand sajandi jooksul tekitanud Hiinas olukorra, kus meeste osakaal rahvastikus on ümmarguselt 52 protsenti ning nooremates vanusegruppides on disproportsioon veelgi suurem.
Naiste, eriti noorte naiste vähesus abieluturul on omakorda käivitanud Hiinas omaette kuritegelikud äriliigid, mille raames röövitud tüdrukuid pruutidena naisenäljas meestele müüakse. Samuti omandab üha ulatuslikumaid mõõtmeid tüdrukute ostmine ja röövimine naaberriikidest, kust need Hiina pruuditurule toimetatakse. Noorte meeste rahuldamata vajadus naiste järele on loonud Hiinas ka mastaapse ja HIV/AIDSi levikut soosiva prostitutsiooniäri.
Prostituudid varjavad oma nägu, seistes 29. novembril 2006. aastal Guangdongi provintsi plahvatuslikult kasvava rahvaarvuga Shenzheni linna kohtu ees. Mitusada seksiäris kahtlustatavat sutenööri, prostituuti või prostituutide klienti võeti kinni ja neid häbistati avalikult. Foto: Scanpix
Et tütarde prestiiži tõsta, on valitsus omakorda käivitanud rea kampaaniaid, mille käigus selgitatakse rahvale, et ka tütar on „õige” laps. Ajakirjades ja linnatänavatel võib näha valitsuse finantseeritud plakateid õnnelikest perekondadest, kus laps ei ole mitte poiss, vaid tüdruk. Samuti on valitsus keelustanud ultraheli abil lapse soo kindlaks määramise, et kaitsta tüdruk-looteid abortide eest. Mitte küll otsustavalt, kuid pikkamööda on seetõttu suhtumine tüdruk-beebidesse noorema generatsiooni ja linnaelanike seas muutunud, mis väljendub ka tüdrukute osakaalu kerges tõusus viimaste aastate sündides.
Kogu ühe lapse poliitika viljelemise perioodil on Hiina nautinud kiiret majanduskasvu. See on osutunud võimalikuks eelkõige tänu riigi piiramatu ja odava tööjõu senisest efektiivsemale kasutamisele. Aastatel 2010–2015 jõuab Hiina aga olukorda, kus vaba tööjõuressurss on sisuliselt ammendunud ja tööturult hakkavad lahkuma arvukad eakate inimeste põlvkonnad. Sugugi mitte kõik neist ei sure „õigeaegselt” ehk siis enne, kui nad hakkavad vajama senisest ulatuslikumat sotsiaalabi. Ajal, mil hiina perekond oli paljulapseline ja enamik rahvastikust elas maal, sai valitsus lubada endale luksust jätta vanurid ja invaliidid koduste hoolde. Olukorras, kus aastaks 2020 ületab linnaelanike arv maaelanike oma ja aastaks 2040 ulatub ühelapseliste või lastetute vanurite arv riigis ligemale 400 miljonini, pole see enam mõeldav.
Sellest tulenevalt ongi praegu, kui Hiina valitsus võib ennast õnnitleda rahvastikukasvu kontrolli alla saamise eest, sellesama valitsuse järgmiseks pakiliseks ülesandeks uue sotsiaalpoliitika kujundamine. Selle ülesande lahendamiseta leiab Hiina ennast vähem kui kümnendi pärast olukorras, kus riigis on kümneid, aga võib-olla ka sadu miljoneid üksikuid inimesi, kes kannatavad puudust ja on ilma arstiabita. On pikematagi selge, et niisugune olukord mõjub negatiivselt riigi sotsiaalsele stabiilsusele, rääkimata tema rahvusvahelisest konkurentsivõimest.
Seepärast võimegi öelda, et kaasaegse Hiina reformide isa Deng Xiaopingi ühe lapse poliitikaga enam vähem samal ajal hiinlastele välja hõigatud loosung „Rikastuge!” pole kaotanud oma aktuaalsust tänaseni. Koos Hiina demograafilise olukorra muutumisega on muutunud aga selle loosungi sisu.
Hiina juhid näevad, et enne, kui hiinlased rikkaks saavad, lähevad nad halliks. Seega on täna vananeva Hiina keskseks imperatiiviks leida ka riigi, mitte üksnes indiviidi tasemel see rikkus, mis tagaks inimliku vanaduspõlve neile sadadele miljonitele inimestele, kelle kätega on Hiina üheainsa inimpõlve vältel muudetud maailma üheks juhtivamaks suurjõuks.
AUTORISTSuursaadik Mart Helme on Maailma Vaate peatoimetaja
