Protsessid, mis toimuvad praegu Putini Venemaal ja NATO liikmesriigis Leedus , näitavad, et KGB ei ole ainult minevik. See on aina rohkem selginev sünge olevik. Venemaa eriteenistused on üle võtnud KGB stiili ja töömeetodid ning tulnud valitsusse koos president Putiniga. Eriteenistused ja gaas on praeguse Venemaa peamised sise- ja eriti välispoliitilised instrumendid.

Juba iseseisvuse taastamisel tekkis Leedu poliitilisel maastikul kaks põhimõtteliselt erimeelset leeri. Esimene väitis, et minevikku on vaja uurida, hinnata ja tsiviliseeritult kokku leppides, s.t teatud seadusi vastu võttes, minevik „alistada”. Et minevik ei korduks ega saaks mõjutada praegust iseseisva Leedu elu. Teine leer ütles, et minevik tuleb unustada. Räägiti isegi, et on vaja arhiivid ära põletada, et minevikuga lõpparve teha. See leer oli kategooriliselt igasuguste minevikku puudutavate seaduste vastu. 1992. aastal, enne kui Ülemnõukogu oleks jõudnud vajalikud seadused vastu võtta, esimene leer kahjuks lagunes ja jõuvahekorrad muutusid. Võitis see leer, kes ütles, et ei ole vaja midagi teha. Kuni 1996. aasta valimisteni ei tehtud selles valdkonnas mitte midagi.
 
Samad tendentsid valitsesid peale Leedu ka Lätis, Poolas, Ungaris, Tðehhis, Slovakkias – igal pool, kus oli olnud Nõukogude okupatsioon. Lahendamata küsimused (pean silmas okupantide eriteenistustega seotud küsimusi) pöörduvad bumerangina tagasi ja mõjutavad tugevalt ühiskonda, muutudes ðantaaþi tööriistaks ja mittevajaliku pinge allikaks.
 
Möödunud aasta lõpus algatas Seimi riikliku julgeoleku ja kaitse komitee juurdluse sisuliselt KGB struktuuride tööd jätkava Venemaa eriteenistuse uurimiseks Leedus. Uuring paljastas suured probleemid ühes tähtsamas riigikaitse institutsioonis – Leedu Kaitseministeeriumis. Praegusel Venemaal on teistsugused relvad kui varem. Mitte tankid, hävitajad ja sõjaväeosad, vaid energeetika on Putini-Venemaa põhiline tööriist. Sealhulgas Gazprom, riiklik ettevõte, mida täielikult kontrollivad ja mille kaudu tegutsevad Venemaa eriteenistused, nt FSB ja GRU.
 
Tuntud vaatleja Vladimir Sokor ütles Leedu meediale antud intervjuus, et Venemaa ostis gaasi eest Euroopa. Kui ostis Euroopa, siis ilmselgelt puudutab see ka Leedut.
 
Kuidas Vene eriteenistused Leedut mõjutavad? Gaasitoru tuleb kuni Leedu piirini. Kuni Leedu piirini on gaasil üks hind, Leedu piiril aga võtavad gaasi müügi üle Kremli enda määratud vahendajad, kes gaasi kallimalt edasi müües teenivad suuri summasid. Saadud miljoneid kasutatakse mitmesugustel eesmärkidel: esiteks – oma rikkuse kogumiseks, teiseks – raha antakse tagasi Moskvasse, nendele, kes enda määratud vahendajate eest vastutavad. Lõviosa rahast suunatakse aga poliitiliste ja ühiskondlike protsesside mõjutamiseks Leedus. Nii toimub ka teistes riikides. Ühiskonda imbuvad Venemaa eriteenistused, endise KGB struktuurid, kes teatud plaane ja projekte rahastades proovivad poliitilist elu mõjutada.
 
Niimoodi sündis Leedus kuulus poliitik Viktor Uspaskihh, kes selle rahaga ehitas üles Kedainiai, moodustas seejärel Tööpartei ja tuli poliitikasse. Praeguseks on ta Leedust lahkunud. Saime jälile ka teisele projektile, millest ei tahtnud meile rääkida endine Kaitseministeeriumi juht Arvydas Pocius, kes varjas, et oli ise KGB reservist (lõpuks õnnestus teda sundida tagasi astuma). Selle projekti abil taheti hävitada vastuluure ametnikud, kuulutades neid reeturiteks, kes müüvad informatsiooni igale soovijale. Pärast seda, kui Uspaskihh Leedust põgenes, sest Leedu riik algatas tema ja tema partei vastu kriminaalasja, oleme pidevalt kokku puutunud teise mõjutamisharuga – Gazpromiga. Leedus on teisigi tähtsaid vene- ja mittevenekeelsete nimedega tegelasi, endisi KGB kindraleid ja kõrgeid Vene eriteenistustega seotud luureametnikke. Suheldes Leedu kõrgete ametnikega on nad saavutanud suure mõjujõu ja võivad suunata nii majanduslikke kui ka poliitilisi protsesse. Kahju on seda rääkida. Riigi julgeoleku ja kaitse komitee tegi kindlaks, et Leedu Välisministeeriumis, Kaitseministeeriumis ning isegi presidendi ümbruskonnas on inimesi, kes võivad olla Gazpromi grupeeringu ja Vene eriteenistuste mõju all.

 

 

Riigi julgeoleku ja kaitse komitee puutus kokku suure vastupanuga, jõuliste katsetega kompromiteerida komiteed meedias, ning sai ka otseseid ähvardusi. Sellest hoolimata julgesime avaldada oma juurdluse kokkuvõtted. Kuu aega enne uuringu lõppu pöördusime president Valdas Adamkuse poole, et meid ära kuulataks. Kahjuks ei võtnud president, keda tema nõuandjad olid ekslikult informeerinud, komiteed vastu.
 
Otsustage ise: kas riigi julgeoleku seisukohalt on tähtis, kui gaasifirma „Dujotekanos” kaudu kooskõlastatakse teatud ministeeriumide juhtide ning ametnike kohalemääramisi ja vallandamisi? Kui komitee uuringu ajal ostetakse ära meedia – kaks tähtsamat päevalehte ja üks telekanal – ning meile sellest teatanud ametnikud vallandatakse, nimetades neid peaaegu et riigireeturiteks?
 
Kokkuvõttes tahan öelda, et Leedus on demokraatia kõrvale tekkimas varipoliitika alged, millega tahetakse valimised muuta etenduseks ja valitsus marionettideks. Venemaalt erakondadele ja poliitilistele rühmitustele suunatud miljonite kaudu võib poliitikuid nööridest tõmmata nagu nukke. Me julgesime siiski öelda „ei, meie sellist Leedut ei taha”! Meie selliseid protsesse ei taha! Me tahame sellist demokraatiat Euroopa Liidus ja NATOs, nagu leedulased seda väärivad.
 
Paljud uskusid, et kui Leedu saab NATOsse, muutub kõik. Leedu muutub iseenesest turvaliseks ja ei ole vaja millegi pärast muretseda. Elu on läinud aga teisiti – demokraatiat on vaja arendada iga päev. Me vastutame ka tänaseni lahendamata minevikuküsimuste eest ning selle eest, et praegu toimuv ei kujuneks tulevikku ohustavaks protsessiks.