2006. aastal ilmunud raamatu „Ajaloo pööripäevad” eessõnas avaldas Lauri Vahtre kõhklemisi lootust, et raamatule tuleb ka järg, kui lugejad selle ikka hästi vastu võtavad. Ebalus oli asjatu. Vastuvõtt oli õigustatult hea. 2007. aastal andis kirjastus Tammerraamat välja „Ajaloo pööripäevade” teise osa.
Nagu esimene ajaloojuttude köide, sisaldab ka teine raamat 48 vestet või peatükki, mis on kõik – ühe erandiga – ilmunud Postimehes. Osa neist oli ilmunud juba esimese köite valmimise ajal, kuid ei mahtunud sellesse lihtsalt ära, suurem osa on aga kirjutatud kahe köite ilmumise vahepeal – 2006. aasta kevadest 2007. aasta kevadeni.
Vahtrel on välja kujunenud isikupärane stiil ja põhimõte nii ajaloosse suhtumises kui ka sellest kirjutamisel. Ajalookirjutus, nagu mis tahes lugude jutustamine, on tema jaoks lahutamatult seotud kõlblusega, samas ei tohi kõlbluse teema juttu lämmatada. Autor on seisukohal, et loo moraal peab sisalduma loos endas – üleskirjutaja ei pea kallihinnalist õpetuseiva jämeda šrifti või dotseeriva hoiakuga lugejale peale suruma.
Tõepoolest, ajalugu on huvitav ka ilma selliste võteteta. Vahtre raamatute lugemine eeldab head empaatiavõimet, et näha ajaloo keskmes elus inimest oma kirgede ja tahtmistega, mitte ebaisikulisi „protsesse”, mis justkui toimetaksid ja toimiksid omapäi. Õige ju on, et inimesed sõltuvad omast ajast ja kaasaegsetest ning seetõttu käituvad sageli mingil n-ö ettenähtud viisil, olles ühe või teise protsessi osalised, kellel siiski on alati valikuvabadus. Just see teebki ajaloo huvitavaks.
Teistmoodi on Vahtre järjestanud ka sündmuste esitamise. Nii nagu esimeses köites, on „Ajaloo pööripäevade” teises köiteski lood reastatud kuupäevade järgi kronoloogiliselt – jaanuarisündmustele järgnevad veebruarisündmused ja neile märtsikuised – ent aastad on läbisegi. Selline esitusviis on omamoodi metafoor ajaloo kaootilisusest ja ühtlasi süsteemsusest. Kõik on kuidagi seotud – lõpud on ühtlasi algused, vahel sekkub kauge minevik olevikku, vahel paneb olevik eilset uut moodi nägema.
Head lugemist!
