Mida taotleb president Putin, kui ta järjekindlalt lõhub külma sõja lõpul välja kujunenud relvastuse kontrolli ja piiramise süsteemi? Kas selline jõudemonstratsioon peaks meid hirmutama?
Nendele küsimustele on võimalik piisava täpsusega vastata, kui tähelepanelikult ja püüdlikult uurida avalike allikate infot Venemaa relvajõudude sõjalise valmisoleku ja sõjatööstuse olukorda kohta. Käesoleva artikli maht võimaldab vaadelda vaid üksikuid seiku sellest laiaulatuslikust teemast.
Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Venemaa sõjalaevastikku finantseeritud 10–12 protsendi ulatuses vajalikust. Raha on eraldatud vaid allveelaevade tehnilise valmisoleku tagamiseks, et pikendada nende remondivahelisi ekspluatatsioonitähtaegu.
Sõjalaevastiku ülemjuhatus on korduvalt kinnitanud, et Venemaa vajab 40 diiselallveelaeva, sealhulgas 12 neljanda põlvkonna allveelaeva. Ehitatud on vaid üks allveelaev. Ent suur hulk kaebusi ebakvaliteetse töö üle ei võimalda laeva juba kolmandat aastat mereväele kätte anda.
2012. aastaks peaks Severodvinski tehas „Sevmaš” mereväele üle andma vähemalt 5 strateegilist neljanda põlvkonna raketikandjat-allveeristlejat. Laevu ehitatakse juba kümme aastat, kuid siiani pole neist ühtegi rivis. Väga tagasihoidlike arvestuste järgi oleks samaks tähtajaks vaja 10 neljanda põlvkonna mitmeotstarbelist allveelaeva. Laevu ehitatakse samas tehases juba alates 1993. aastast. Tulemus on ikka null.
Venemaa sõjandusekspertide hinnangul on üksnes 20% relvajõudude tehnikast kaasaegne. 2006. aastal sai Venemaa armee 6 kontinentidevahelist ballistilist raketti, 31 tanki T-90, 125 soomustransportööri, 9 lennukit ja 8 uut kopterit.
Aastaks 2015. peaks sõjaväe relvastusest 45% olema kaasaegne, kui aastane ümberrelvastamise tempo püsib 5% tasemel. Armee uute relvadega varustamise planeeritud dünaamika ei vasta väljavahetamist vajavate relvade rivist väljalangemise kiirusele. Eksperdid arvavad, et 2013. aastaks langeb vanast, veel nõukogude ajal toodetud relvastusest peaaegu täielikult rivist välja 80%, vaatamata remondile ja moderniseerimisele. Niisiis tekib relvastuses puudujääk.
Venemaa sõjanduseksperdid olid hämmingus, kui strateegilised pommitajad lahingvalvesse pandi. Ametlikult on Venemaal ligikaudu 70 strateegilist pommitajat. Ent suur osa neist on vanad Tu-95MS-id, mille tootmine lõpetati juba 1991. aastal. Ka uusi Tu-160 lennukeid tegelikult enam ei toodeta (üks lennuk aastas pannakse kokku vanadest nõukogudeaegsetest Tu-160 osadest). Sellest ilmselgelt ei piisa, et kompenseerida pidevaid tootmispraagist ja avariidest tekkinud kadusid. Seetõttu on reaalselt lahinguvalmis paremal juhul 20–30 pommitajat, aga intensiivse lahingvalve tõttu nende arv üha väheneb. Eksperdid kardavad tuumarelvaga varustatud lennukite avariisid, sest ohuks on meeskondade ja maapealse teenistuse vähene treenitus.Valgevene siseministeeriumi alluvuses teenivad sõdurid võtavad kartuleid Minskist umbes 70 kilomeetri kaugusel asuva Granitši kolhoosi põllul 13. septembril 2007. Valgevene armee aitab sageli töökäte puuduse all kannatavatel kolhoosidel ja riigimajanditel saaki koguda. Tasuks töö eest on võimalus oma toiduvarusid täiendada. Foto: Scanpix
Vene telekanalis „Pervõi Kanal” näidati, kuidas strateegiliselt pommitajalt Tu-160 heideti alla ülivõimas pomm. Seda nimetati lõbusalt „kõikide pommide paavstiks”. Esimene niisugune pomm konstrueeriti USAs ja seda kasutati kopterite maandumisväljakute puhastamiseks Vietnami džunglites. Praegu kutsutakse seda korrigeeritavaks lennukipommiks GBU-43/B MOAB (inglMassive Ordinance Air Burst). Tabamistäpsuse tõstmiseks varustati pomm satelliitnavigeerimise süsteemi ja juhttiibadega. 2003. aastal tellisid USA õhujõud kolm niisugust pommi. Kaks neist lõhati katseks, üks saadeti Iraaki. Seal on pomm siiamaani, sest linnale seda ei heita ei saa, aga kõrbesse ei ole koondunud terroristide suuri jõude.
Selle pommi Venemaa analoogil on spetsiifilised iseärasused. Pomm tuli „odavamaks teha”, sest satelliitnavigeerimise süsteem GLONASS ei ole töökindel. Niisiis suurendati massi, et hävitada laiemat ruumi, mitte kindlat punkti. XXI sajandil ei ole niisugust relva asustatud aladel võimalik kasutada. Just seetõttu arendavadki juhtivad riigid ülima tabamistäpsusega relvastust, mis toimib põhimõttel „tulista ja unusta”.
Nikita Hruštšovi ajal veeti ameeriklaste hirmutamiseks paraadidel üle Punase väljaku olematute rakettide hiigelsuuri mulaaže. Tribüünilt hirmutas lääneriike Nikita Hruštšov ise: „Me toodame rakette nagu viinereid.”
Kas ajalugu tõepoolest kordub? Võib-olla täna, kui naftadollarid voolavad jõena, suudab Venemaa kiiresti ja efektiivselt korraldada kaasaegse sõjatehnika tootmise ning luua imerelva? Raske uskuda. Sõjateaduste doktori ja Venemaa Kaitseministeeriumi 4. Teadusuuringute Keskinstituudi endise ülema kindralmajor Vladimir Dvorkini hinnangul on kaitsetööstuse fondid praegu vähemalt 80% ulatuses moraalselt ja füüsiliselt kulunud. Kaitsetööstuse ettevõtete töötajate keskmine vanus on 54 aastat, kaitsetööstuse teadusasutuste töötajatel koguni 57 aastat.
Sõjalise otstarbega toodangu omahind on väga kõrge: ühe kasumirubla kohta tuleb keskmiselt 97 kopikat kulutusi. Kolmandik kaitsetööstuse ettevõtetest on pankrotis. Finantsmahutused teadusuuringutesse ja ekspluateerimisse on praegu 10 korda väiksemad kui arenenud riikides. Investeeringud põhifondidesse on 5 korda väiksemad. Töö tootlikkus on 5–10 korda madalam.
Seenekujuline suitsu- ja tolmupilv, mis tõusis üles Venemaa vaakumpommi lõhkamisel, varjutas venemaalaste eest riigi sõjalise võimsuse reaalse pildi. Meieni see pilv ei jõudnud, nii et meil tuleb Kremli sõjakate sõnade ja tegude taga näha ohte, mis lähtuvad vananenud sõjatehnika vastutustundetust kasutamisest.
www.russiamonitor.net
AUTORISTVladimir Juškin on Balti Venemaa Uurimiskeskuse direktor
