Üks kurioossemaid näiteid selles vallas on kahtlemata Leedu Tööpartei juht Viktor Uspaskihh, ent nimekirja temasarnastest kohaliku või rahvusvahelise tuntusega poliitikutest võiks jätkata pikalt – ning kindlasti ei ammendu see nimekiri veel niipea.
Muidugi võib sellega seoses küsida: kas sedalaadi minevikus sorimine tasub ennast ära? Kas ei toimi see niigi lõhestunud üleminekuühiskondades edasise vaenu ja vastuolude süvendajana?
Vastus on kindel „ei”.
Esiteks väärivad kommunistlikud repressioonid omal nahal üle elanud inimesed seda, et nende tagakiusamisele ja tasalülitamisele otseselt või kaudselt kaasa aidanud tegelased ei saaks uues, demokraatlikus ühiskonnas üldsuse teenimise sildi all edasi parasiteerida, võõrriikidele ja nende luureteenistustele jätkuvate teenete osutamisest rääkimata. Seega on omaaegsete agentide poliitikast väljalülitamine ainus moraalselt vastuvõetav alternatiiv.
Teiseks labastab kunagi oma rahva poliitiliste, kodaniku- ja inimõiguste jalge alla tallamisele kaasa aidanud tegelaste jätkuv osalemine riigi valitsemises demokraatiat, õiglust ja õigusriiki olemuslikult. Ja just nii mõistavad seda ka need, kes kogu külma sõja järgsel perioodil on võidelnud eriteenistuste omaaegsete saladuste avalikustamise eest.
Tegemist ei ole kättemaksuga. Tegemist on ühiskondliku enesepuhastamise ning elementaarse õigluse taastamisega. Et minevik lõplikult maha jätta ja edasi minna juba ilma toonaste varjudeta.
21. september 2007. Leedu endise majandusministri Viktor Uspaskihhi pressikonverents Moskvas. Viktor Uspaskihh kandideerib Leedu Seimi. Foto: Scanpix
