Soome kaitseminister Jyri Häkämies tekitas kodumaal hiljaaegu elava poliitilise diskussiooni, kui määratles oma Washingtonis peetud kõnes (Statesmen's Forum: Centre for Stategic and International Studies (CSIS) 6. septembril 2007 – Toim.), et Soome kolm julgeolekuväljakutset on: Venemaa, Venemaa, Venemaa. Reaktsioonid sellele osutavad, kui õrn teema on Soomes avalik välispoliitiline diskussioon.   

Julgeolekupoliitika seisukohalt on see eriti keerukas. Soome julgeolekupoliitika doktriin põhineb suveräänsel kaitsevõimel. Ameerika publikule selgitas Häkämies Soome liini viisil, mis ei erinenud mingil määral praegusest julgeolekupoliitika käsitlusest. Kõne pealkiri kirjeldab hästi selle sisu: Soome – sarnane, kuid siiski erinev.   

Soome kaitseministri kõnet ei ole kritiseeritud millegi muu kui sõnavaliku „Venemaa, Venemaa, Venemaa” pärast. Nii peaminister Matti Vanhanen kui ka välisminister Ilkka Kanerva on arvustanud just seda retoorilist sõnavalikut. Kõnet on iseloomustatud ka näiteks Kokoomuse välispoliitilise mõjukuse tõusust lähtuvalt. Nii välis- kui ka kaitseminister kuuluvad mõlemad paremtsentristlikku Kokoomuse erakonda.   

Venemaast rääkimine, olgugi vaid retoorilise võttena, on Soome välispoliitilises diskussioonis üha raskem. Ka Häkämies ei nimetanud Venemaad julgeolekupoliitiliseks ohuks, vaid väljakutseks. Kuigi mitme kommenteerija tõlgenduses mõtles Häkämies selle all julgeolekuohtu.   

Välisminister Ilkka Kanerva on jätkanud Vene-teemat hiljutises TV-intervjuus (11. september, YLE Uutiset – Toim.), öeldes, et Soome ja Venemaa omavahelised suhted ei ole kaugeltki korras. Niisiis on Venemaa sisenenud Soome välispoliitilisse arutellu täiesti uuel moel.   

Otse loomulikult on suhted Venemaaga Soome jaoks keskne välispoliitiline küsimus. Pikk riigipiir ja ajalugu on selle tähtsaks põhjuseks. Venemaa on Soomele kasvaval määral oluline majanduspartner. Soome on märkimisväärne transiidimaa Vene impordile, samas sõltub Soome puidutööstus Venemaalt sissetoodavast toorainest.   

Soome poliitilises dialoogis nähakse Venemaas eeskätt majanduspartnerit, mitte ohtu. Vene majandusarengust tingituna rõhutatakse palju Soome ettevõtetele ja kaupadele avanevaid võimalusi. Üsna vähe räägitakse aga majandussuhetega kaasnevatest, esmajoones poliitilistest riskidest.   

Soome ettevõtluses püsib siiani usk vastastikkuse kokkuleppe heasse tavasse. See ulatub tagasi 1980. aastate lõpuni väldanud kliiringkaubanduse aegadesse, kus riik toimis käendajana. Endises elujõus on ka usk sellesse, et presidendid suudavad ikka veel omavahel majanduslike suhetega seotud probleemides kokku leppida ja neid lahendada.   

Ka nimetatud põhjusel tunduvad Kokoomuse ministrite avaldused radikaalsetena, kuigi konstateerivad vaid valitsevat olukorda. Ilkka Kanerva kõne on oluline, sest tabab just Soome Vene-poliitika põhiolemust. Ka Euroopa Liidu liikmeks oleku ajal on Soome ja Venemaa suhteid nähtud eelkõige kahepoolsetena.   

Seda vaadet on rõhutanud eeskätt president Tarja Halonen. Arvatakse, et geograafiline lähedus ja ajalugu on edaspidigi Soome ja Vene erisuhte aluseks. Välispoliitiline juhtliin usub, et kahepoolsete suhete abil on Soome võimeline oma huvisid paremini kaitsma kui Euroopa Liidu toel.   

Nimelt sellel põhjusel on Ilkka Kanerva kõne märkimisväärne. Ta ei eita bilateraalsete suhete esmatähtsust, kuid leiab, et nende eest kantakse kehvasti hoolt. On raske jätta arvamata, et avaldus juhib tähelepanu president Haloneni kombele Vene-suhetega ümber käia.   

See komme pärineb presidentide Kekkoneni ja Koivisto Nõukogude Liidu juhtidega suhtlemise aegadest. Riigipeade head omavahelised suhted olid Soome positsiooni hoidmise võtmeks. President Haloneni telefonidiplomaatias on palju sarnaseid jooni. Ent tingimused on tänapäeval sedavõrd erinevad, et telefonidiplomaatiaga asju korda ei aeta.   

Asjad, mida telefonidiplomaatiaga ei lahendata, on just Häkämiehe poolt rõhutatud julgeolekuväljakutsed. Võib arvata, et Häkämies mõtles väljakutseid, mis johtuvad energiapoliitikast, keskkonnaküsimustest, naftatranspordist, veokite jätkuvatest piiriületusjärjekordadest ning Venemaa kavatsusest tõsta märgatavalt puidu tollimaksu.

Nende asjade unarusse jätmine esitab Soomele väljakutseid, mille teiseks osapooleks on Venemaa. Need on pehme julgeoleku küsimused ja väljakutsed Soome–Vene suhetes. Suuremalt osalt on need küsimused, mida on võimalik lahendada vaid kahepoolsete läbirääkimiste teel. Kuid asi tuleks käsile võtta jõulisemalt kui seni.   

Soome Venemaa-poliitikas tuleks arutleda ka selle üle, millist rolli mängivad Soome ja Venemaa suhetes multilateraalsed osalejad. Kaubanduspoliitikaga seotud küsimustes on Euroopa Liidul potentsiaalselt tähtis roll. Ühenduse seljatagust ongi kasutatud näiteks puutollide korral. Potentsiaalselt võiks Euroopa Liidule toetuda ka energia- ja transiidiküsimustes.   

Euroopa Liidu tähendus ja kaal on siiski piiratud. Liikmesriikidel näib olevat endisest raskem ühist Vene-poliitikat kujundada. Euroopa Liit ja Venemaa ei ole jõudnud ühisele arusaamale isegi mitte partnerluslepingu uuendamise küsimuses, mis rõhutab endisest rohkem  Soome–Vene kahepoolsete suhete tõhustamise vajadust.   

Poliitiliselt on Soome sidunud end Euroopa Liidu liikmesriikide Vene-poliitikaga. ELi üksmeelne koondumine Eesti selja taha pronkssõduri-tülis lisab usku, et Euroopa Liit on suuteline ajama ühe liikmesriigi toetamisel ühist poliitilist liini. ELi tegevust saatis Soomes tugev toetus.   

Teisest küljest oli Venemaa tegevus nn pronksikriisi ajal soomlastele märk, et Venemaa kui suurriik on naasmas Läänemerele. Kriis oli signaal uuelt Venemaalt, kes sel kombel oma huve edendab. Siiski ei ole see tõstnud näiteks soomlaste soovi NATOga liituda. Soome ja soomlased otsivad liitlasi Euroopa Liidust. Soome panus ELi kriisikontrolli on suur ja sellel on rahva toetus.