Lagunemine ja vaesus
Kõige hirmsam on näha, kuidas linn halastamatult laguneb. Uhked hotellid ja riikliku tähtsusega hooned on justkui väljalõigatud oaasid Havanna uskumatus viletsuses. Mereäärne Malecon oli kunagi linna uhkus ja sealtkaudu sõidame Erik ja mina iga päev ühest hotellist teise. Avenüü avaneb ühelt poolt merele, teine pool on palistatud kahe-kolmekorruseliste majadega. Igaüks neist on pärl, ainult et lihvimata. Turismibrošüüri vanadel piltidel on nad veel kirkalt värvilised, aga tegelikkuses nad lihtsalt lagunevad. Esimesed korrused loovad kõnniteele tihti võlvidega varjualuse, aga üleval, enamasti kolmandal korrusel, on verandad. Vanadel fotodel on põnevaid ornamente, mis nüüd avanevad vaid üksisilmi uurides. Neis majades elavad tavalised inimesed – või ei, ebatavalised ikka, sest nad on nii vaesed. Neist pole hoonete kordategijaid.
Veel trööstitum pilt avaneb sisekvartalites, kus mõni maja on sõna otseses mõttes varemetes. Kohati jääb mulje, nagu oleks õhurünnak üle käinud. Samas on Havanna vägagi rikas huvitavate arhitektuurimälestiste poolest. UNESCO võttis vanalinna 1982. aastal kaitse alla – seal on tõesti lagunemist pisut vähem näha. Hispaania valitsus olevat lubanud abi Maleconi taastamiseks. Ma ei tea, kust veel abi tuleb, aga kõige hiilgavamad hooned on veel korras. Nende hulka ma liigitaksin ka näiteks „Inglaterra” ja „Sevilla” hotellid. Kohe „Inglaterra” kõrval on saksalik neobarokne teatrihoone ja sealt edasi tuleb juba Kapitoolium. Viimane ehitati eelmise sajandi algul Washingtoni Kapitooliumi eeskujul, aga rahvusliku uhkuse märgiks isegi veidi suuremate mõõtudega. Kui juba loetleda, siis ei saa ma jätta nimetamata XVIII sajandi keskpaigas ehitatud katedraali ning kunagist diktaator Batista paleed, kuhu Castro ajal paigutati Revolutsioonimuuseum. Kõik need hooned on alles ja heas korras. Sellepärast meenutab Havanna mulle Sarajevo pommitamist Bosnia sõja päevil – see oli küll jõhker, aga eri uskude pühakojad ja südalinna arhitektuurimälestised jäid terveks.
Tühjad poeletid ja osavõtmatud teenindajad võiksid meenutada meie elamusi nõukogude aja lõpust, aga ometi ületab Kuuba selle mitmekordselt. Turism ongi see, mis Kuuba elu kuidagi vee peal hoiab, aga seda karjuvam on kontrast turisti ja kuubalase vahel. Küsimused Where are you from? ja Can I help you?, mida juba esimesel õhtul nii palju kuulen, ei tule mitte välismaalasi harva nägevate lapsinimeste suult, vaid need on appikarjed. Ma olen lihtsalt üks kahel jalal kõndiv objekt, kellele saaks ehk midagi müüa, et teenida paar armetut peesot.
„Inglaterra” ümber pakutakse kõige tihedamini tüdrukuid ja sigareid. „Sir, ma töötan tubakatehases,” hõikab mustanahaline noormees ja üritab mul kümmekond meetrit kannul püsida. Valge, lakutud näoga poiss peab veel kauem vastu, vadrates: „Sir, ma tean täpselt sellist tüdrukut, kes teile sobiks, koht on olemas, diskreetsus täielikult tagatud…” Nende tänavapakkujate eelis on vähene inglise keele oskus, aga enamik kohalikke ei oska seda sugugi. Sestap püsib mul siiani kõrvus meloodiline õrn hüüatusAmigo!, mida naised turgudel ja tänavatel nii püüdliku lahkusega kuuldavale lasevad.
Adun, et vaatamata inimeste tungivale soovile minuga kontakti saada kehtivad siin linnas kirjutamata reeglid, mis panevad turistide ja kuubalaste vahele range piiri. Näiteks puudutab see poode, turgusid ja söögikohti. Kuubalastel pole raha minna sinna, kus turistid käivad. Ja vastupidi – turistid pöörduvad ehmunult tagasi neist haisvatest söögikohtadest ja second-hand kauplustest, kus kuubalased käivad. Selles jaotuses on mõned väiksed üleminekualad, kus ma pisut ringi kolan, aga liiga kaugele ei teki tahtmist minna.
Näiteks ei teki mul soovi istuda liinibussi. Ühel hommikusel jalutuskäigul, kui olen ilmselgelt turistide tavapärasest jalutusalast väljunud, puutub mulle silma meestekobar ühe suure saali ukse taga. Lähemale astudes selgub, et see on riiklik juuksur. Saal meenutab räpast lauta, ainult loomalatrite asemel on juuksuritoolide hiigelpikk rivi.
Üks Kuubal käinud sõber tegi mulle pärast reisi märkuse, et selle juuksurinäite üldistamisega lähen ma liiga kaugele, sest tegelikult on eraettevõtlus piiratud mahus lubatud. See puudutavat ka juuksurisalonge, aga eriti väikesi külalistemaju – Casa Particulares. Külalistemajade osas pean talle muidugi õiguse andma – need on möödapääsmatud, sest üksnes hotellidesse ei mahuks turistid ära. Juuksurite kohta väidab meie prominentne infoallikas Martha Beatriz Roque, et vahepealset vabadust on kõvasti koomale tõmmatud. Seesama käib ka väikeste restoranide, paladares, kohta. Varemalt võis eraisik tõesti pidada kuni kaheteist tooliga söögikohta, aga mõne aasta eest hakati sedagi äritegevust uuesti kokku tõmbama. Martha ütleb, et hiljuti organiseerusid taksojuhid ja hakkasid riigilt küsima, kas nad ei võiks erafirmasid teha. Sellest tulnud suur pahandus ja nüüd korraldatakse taksojuhtide seas seda hoolsamat ideoloogilist kasvatustööd.
Meile seletatakse, et põhiline, mis Kuuba majanduse arengut tagasi hoiab, on motivatsioonipuudus. Keegi ei taha midagi teha või toota, sest kasum võetakse käest ära. Mulle jääb ikkagi mõistatuseks, miks on see looduslikult rikas maa nii vaene? Kuidas on saanud nii minna? Paljugi, mida ma Kuubas näen, on igasuguse loogika ja terve mõistuse vastane.
Kuuba kangelasspioonid
Iga hetk Kuubas on selleks, et midagi õppida. Politseibüroo ootesaalis, kuhu Erikut ja mind juhatatakse, köidab mu tähelepanu stend. Seinal ripub Ühendriikide kaart ja kaardi peal on viis fotot. Eemalt vaadates on esimene mõte, et seal kujutatakse Kuuba kõige kurjemaid vaenlasi, Ameerika imperialiste. Tahan juba Erikule nalja visata, et mis ta arvab, kas nüüd pannakse meie pildid ka sellisele stendile üles? Lähemal vaatlemisel selgub, et tegelikult on stendi sisu hoopis teine.
See on kuulus „Kuuba poistebänd”, Ameerikas vahele jäänud luurajad, kelle vabastamist Kuuba riik ja rahvas tahavad. „Süütud! Vabastada!” – ütleb stend. Hiljem märkan samasugust propagandatahvlit lennujaamas, tegelikult leidub neid igal pool. 6. augusti „Herald Tribune” avaldab neist artikli. Selgub, et me oleme mitu päeva püüdlikult välitöid teinud, märkamata, mis on parasjagu Kuuba reþiimi kõige tähtsama propagandasõja sisu. Tegelikult peeti „viisik” kinni juba kümme aastat tagasi ja kindlasti olen ma seda lugu kuulnud. Praegu on teema uuesti fookusesse toodud, sest augusti lõpus on Atlantas apellatsioonikohus.
Kuuba lapsed teavad oma kangelasi eesnime pidi. Gerardo, René, Ramon, Fernando ja Antonio on nende jaoks süütud kannatajad. Legendi järgi hankisid nad infot Kuubale vaenulike paremterroristide kohta, kes redutavad Ühendriikides. „Herald Tribune” ütleb, et viis kangelasspiooni on kommunistliku valitsuse suurim propagandarelv pärast Che Guevarat. Ajalehel võib õigus olla, sest lugu pole päris üheplaaniline ja viisiku vabastamise eest on seisnud mitmed Nobeli preemia laureaadid. Nende seas on vasakpoolsete vaadetega kirjanikud Günter Grass ja José Saramago, Lõuna-Aafrika apartheidi-vastane kirikumees Desmond Tutu ja mitmed teised. Paljudes maades on kodanikud loonud komiteed, mis nõuavad Miami viisiku vabastamist. Kahtlemata aitab see Läänes ammugi tolmunud müüti Kuuba õilsast revolutsioonist veel kuidagi elus hoida.
Ameerika kohus seevastu kinnitab, et vangistatud kuubalased on elukutselised luurajad, kes imbusid Miamis emigrantide ringkondadesse ning uurisid ka Ühendriikide sõjalisi saladusi. Lisaks süüdistatakse Gerardo Hernandezt kahe tsiviillennuki allatulistamise korraldamises. Gerardo sai kaks eluaegset vanglakaristust, Ramon ja Antonio kumbki ühe, Fernando ja René istuvad vastavalt 19 ja 15 aastat.
Nagu näeme, Kuuba kaitseb oma välismaa-missioonile saadetud poegi. Irooniliselt mõeldes tahaksin loota, et kui meid tõesti kinni nabitakse, leiab René Van der Linden Euroopa Nõukogust, kes on neil päevil suunanud oma kriitilise tähelepanu Erna retkele, mahti ka selleks, et hukka mõista Kuuba režiim.
Kõige hirmsam on näha, kuidas linn halastamatult laguneb. Uhked hotellid ja riikliku tähtsusega hooned on justkui väljalõigatud oaasid Havanna uskumatus viletsuses. Mereäärne Malecon oli kunagi linna uhkus ja sealtkaudu sõidame Erik ja mina iga päev ühest hotellist teise. Avenüü avaneb ühelt poolt merele, teine pool on palistatud kahe-kolmekorruseliste majadega. Igaüks neist on pärl, ainult et lihvimata. Turismibrošüüri vanadel piltidel on nad veel kirkalt värvilised, aga tegelikkuses nad lihtsalt lagunevad. Esimesed korrused loovad kõnniteele tihti võlvidega varjualuse, aga üleval, enamasti kolmandal korrusel, on verandad. Vanadel fotodel on põnevaid ornamente, mis nüüd avanevad vaid üksisilmi uurides. Neis majades elavad tavalised inimesed – või ei, ebatavalised ikka, sest nad on nii vaesed. Neist pole hoonete kordategijaid.
Veel trööstitum pilt avaneb sisekvartalites, kus mõni maja on sõna otseses mõttes varemetes. Kohati jääb mulje, nagu oleks õhurünnak üle käinud. Samas on Havanna vägagi rikas huvitavate arhitektuurimälestiste poolest. UNESCO võttis vanalinna 1982. aastal kaitse alla – seal on tõesti lagunemist pisut vähem näha. Hispaania valitsus olevat lubanud abi Maleconi taastamiseks. Ma ei tea, kust veel abi tuleb, aga kõige hiilgavamad hooned on veel korras. Nende hulka ma liigitaksin ka näiteks „Inglaterra” ja „Sevilla” hotellid. Kohe „Inglaterra” kõrval on saksalik neobarokne teatrihoone ja sealt edasi tuleb juba Kapitoolium. Viimane ehitati eelmise sajandi algul Washingtoni Kapitooliumi eeskujul, aga rahvusliku uhkuse märgiks isegi veidi suuremate mõõtudega. Kui juba loetleda, siis ei saa ma jätta nimetamata XVIII sajandi keskpaigas ehitatud katedraali ning kunagist diktaator Batista paleed, kuhu Castro ajal paigutati Revolutsioonimuuseum. Kõik need hooned on alles ja heas korras. Sellepärast meenutab Havanna mulle Sarajevo pommitamist Bosnia sõja päevil – see oli küll jõhker, aga eri uskude pühakojad ja südalinna arhitektuurimälestised jäid terveks.
Tühjad poeletid ja osavõtmatud teenindajad võiksid meenutada meie elamusi nõukogude aja lõpust, aga ometi ületab Kuuba selle mitmekordselt. Turism ongi see, mis Kuuba elu kuidagi vee peal hoiab, aga seda karjuvam on kontrast turisti ja kuubalase vahel. Küsimused Where are you from? ja Can I help you?, mida juba esimesel õhtul nii palju kuulen, ei tule mitte välismaalasi harva nägevate lapsinimeste suult, vaid need on appikarjed. Ma olen lihtsalt üks kahel jalal kõndiv objekt, kellele saaks ehk midagi müüa, et teenida paar armetut peesot.
„Inglaterra” ümber pakutakse kõige tihedamini tüdrukuid ja sigareid. „Sir, ma töötan tubakatehases,” hõikab mustanahaline noormees ja üritab mul kümmekond meetrit kannul püsida. Valge, lakutud näoga poiss peab veel kauem vastu, vadrates: „Sir, ma tean täpselt sellist tüdrukut, kes teile sobiks, koht on olemas, diskreetsus täielikult tagatud…” Nende tänavapakkujate eelis on vähene inglise keele oskus, aga enamik kohalikke ei oska seda sugugi. Sestap püsib mul siiani kõrvus meloodiline õrn hüüatusAmigo!, mida naised turgudel ja tänavatel nii püüdliku lahkusega kuuldavale lasevad.
Adun, et vaatamata inimeste tungivale soovile minuga kontakti saada kehtivad siin linnas kirjutamata reeglid, mis panevad turistide ja kuubalaste vahele range piiri. Näiteks puudutab see poode, turgusid ja söögikohti. Kuubalastel pole raha minna sinna, kus turistid käivad. Ja vastupidi – turistid pöörduvad ehmunult tagasi neist haisvatest söögikohtadest ja second-hand kauplustest, kus kuubalased käivad. Selles jaotuses on mõned väiksed üleminekualad, kus ma pisut ringi kolan, aga liiga kaugele ei teki tahtmist minna.
Näiteks ei teki mul soovi istuda liinibussi. Ühel hommikusel jalutuskäigul, kui olen ilmselgelt turistide tavapärasest jalutusalast väljunud, puutub mulle silma meestekobar ühe suure saali ukse taga. Lähemale astudes selgub, et see on riiklik juuksur. Saal meenutab räpast lauta, ainult loomalatrite asemel on juuksuritoolide hiigelpikk rivi.
Mees avokaadokäruga Havannas 12. septembril 2007. Raul Castro juhtimisel on Kuuba tõstnud piima ja liha kokkuostuhindu, kustutanud väiketalunike ja kooperatiivide võlgu ning lõpetanud impordipiirangud varuosadele, mis on vajalikud vanade autode käimashoidmiseks. Foto: Scanpix
Meile seletatakse, et põhiline, mis Kuuba majanduse arengut tagasi hoiab, on motivatsioonipuudus. Keegi ei taha midagi teha või toota, sest kasum võetakse käest ära. Mulle jääb ikkagi mõistatuseks, miks on see looduslikult rikas maa nii vaene? Kuidas on saanud nii minna? Paljugi, mida ma Kuubas näen, on igasuguse loogika ja terve mõistuse vastane.
Kuuba kangelasspioonid
Iga hetk Kuubas on selleks, et midagi õppida. Politseibüroo ootesaalis, kuhu Erikut ja mind juhatatakse, köidab mu tähelepanu stend. Seinal ripub Ühendriikide kaart ja kaardi peal on viis fotot. Eemalt vaadates on esimene mõte, et seal kujutatakse Kuuba kõige kurjemaid vaenlasi, Ameerika imperialiste. Tahan juba Erikule nalja visata, et mis ta arvab, kas nüüd pannakse meie pildid ka sellisele stendile üles? Lähemal vaatlemisel selgub, et tegelikult on stendi sisu hoopis teine.
See on kuulus „Kuuba poistebänd”, Ameerikas vahele jäänud luurajad, kelle vabastamist Kuuba riik ja rahvas tahavad. „Süütud! Vabastada!” – ütleb stend. Hiljem märkan samasugust propagandatahvlit lennujaamas, tegelikult leidub neid igal pool. 6. augusti „Herald Tribune” avaldab neist artikli. Selgub, et me oleme mitu päeva püüdlikult välitöid teinud, märkamata, mis on parasjagu Kuuba reþiimi kõige tähtsama propagandasõja sisu. Tegelikult peeti „viisik” kinni juba kümme aastat tagasi ja kindlasti olen ma seda lugu kuulnud. Praegu on teema uuesti fookusesse toodud, sest augusti lõpus on Atlantas apellatsioonikohus.
Kuuba lapsed teavad oma kangelasi eesnime pidi. Gerardo, René, Ramon, Fernando ja Antonio on nende jaoks süütud kannatajad. Legendi järgi hankisid nad infot Kuubale vaenulike paremterroristide kohta, kes redutavad Ühendriikides. „Herald Tribune” ütleb, et viis kangelasspiooni on kommunistliku valitsuse suurim propagandarelv pärast Che Guevarat. Ajalehel võib õigus olla, sest lugu pole päris üheplaaniline ja viisiku vabastamise eest on seisnud mitmed Nobeli preemia laureaadid. Nende seas on vasakpoolsete vaadetega kirjanikud Günter Grass ja José Saramago, Lõuna-Aafrika apartheidi-vastane kirikumees Desmond Tutu ja mitmed teised. Paljudes maades on kodanikud loonud komiteed, mis nõuavad Miami viisiku vabastamist. Kahtlemata aitab see Läänes ammugi tolmunud müüti Kuuba õilsast revolutsioonist veel kuidagi elus hoida.
Ameerika kohus seevastu kinnitab, et vangistatud kuubalased on elukutselised luurajad, kes imbusid Miamis emigrantide ringkondadesse ning uurisid ka Ühendriikide sõjalisi saladusi. Lisaks süüdistatakse Gerardo Hernandezt kahe tsiviillennuki allatulistamise korraldamises. Gerardo sai kaks eluaegset vanglakaristust, Ramon ja Antonio kumbki ühe, Fernando ja René istuvad vastavalt 19 ja 15 aastat.
Riigikogu liige Andres Herkel (taga vasakul) ja Hollandi sotsiaaldemokraatliku partei liige Erik Jurgens (taga paremal) vestlevad 5. augustil 2007 Havannas Kuuba opositsioonilise naisliikumise „Naised Valges” esindajatega. Euroopa Parlamendi saadikuterühm kohtus Kuuba visiidi käigus Fidel Castro režiimi vastastega. Foto: Scanpix
Nobelistid on nobelistid – isegi, kui neil on rumalaid illusioone Kuuba tegelikkuse kohta. Neli päeva on mindki õpetanud nägema ameeriklaste Kuuba-poliitika saatuslikke vigu. On aga pehmelt öeldes kummaline kuulda neid avaldusi, mis tulevad ametliku Havanna huulilt. Kõrged tegelased, kes tavaliselt ei kõhkle oma rahvast kommunismikriitika eest ka ilma kohtuta karistamast, võtavad nüüd sõna Ameerika kohtu ja puuduliku tõendusmaterjali kohta. Rahvusassamblee president Ricardo Alarcon on öelnud, et viie mehe karistused on ebaproportsionaalsed. Miks sai endine FBI kaastööline, kes toimetas Filipiinide valitsusele ülisalajasi dokumente, selle eest ainult kümme aastat? Paraku unustab seltsimees Alarcon küsida, miks suur osa Musta Kevade vangidest Kuubas sai 20 aastat? Mille eest neid üldse karistati?
Nagu näeme, Kuuba kaitseb oma välismaa-missioonile saadetud poegi. Irooniliselt mõeldes tahaksin loota, et kui meid tõesti kinni nabitakse, leiab René Van der Linden Euroopa Nõukogust, kes on neil päevil suunanud oma kriitilise tähelepanu Erna retkele, mahti ka selleks, et hukka mõista Kuuba režiim.
AUTORIST
Andres Herkel on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht
