Kristlikud demokraadid (CD&V Flandrias ning CDH Valloonias, mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed) ning liberaalid (VLD Flandrias ja MR Valloonias) võitsid 10. juuni valimistel 150 parlamendikohast 81 ning leppisid kokku, et moodustavad koalitsiooni flaami kristlike demokraatide liidri Yves Leterme’i juhtimisel. Valitsuse moodustamine on aga seiskunud vaidluste tõttu, mida põhjustavad flaami poole nõudmised saada rohkem iseseisvust ning anda rohkem otsustuspädevust Belgia föderaaltasandilt regioonidele. Tegu on riigireformiga, mis on vallooni poliitikutele väga vastumeelt ja millest nad ei taha üldse rääkidagi.
Aastatel 1970–2001 muudeti Belgia Kuningriik unitaarsest riigist föderaalseks. Struktuur koosneb kolmest, s.o flaami-, prantsus- ja saksakeelsest kogukonnast, ning kolmest regioonist – põhjas asuvast Flandriast, mille ametlikuks keeleks on flaami keel; lõunas asuvast Vallooniast, mille ametlikuks keeleks on prantsuse keel, ning kakskeelsest Brüsselist, pealinnast, kus nii prantsuse kui ka flaami keelel on ametliku keele staatus. Mõlemad kogukonnad ja regioonid on varasemate riigireformide eri etappides saanud teataval määral iseseisvust.
Suurem osa belglasi – 6,5 miljonit – elab Flandrias. Valloonias on elanikke 4 miljonit
.
Aja jooksul on Flandria ja Valloonia teineteisest majanduslikult, poliitiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt täielikult eemaldunud. Me ei vaata teineteise telesaateid ega ei loe teineteise ajalehti, me valime poliitikuid erinevates flaami- ja prantsuskeelsetes valimisringkondades erinevate, sageli põrkuvate valimislubaduste põhjal ning eeldame pärast, et samad poliitikud moodustavad koos Belgia valitsuse, me ei tunne kuigivõrd teineteise kuulsusi. Tundub, nagu oleksid kuningas Albert II, Brüssel ning ülimaitsvad Belgia friikartulid majoneesiga jäänud ainsateks Belgia struktuuri siduvateks elementideks.
Põhja ja lõuna vahelised majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused
Valloonia saavutas oma võimsa raua- ja söetööstuse toel 20. sajandi algul kiiresti tööstuslikult ja keeleliselt valitseva positsiooni, kuid kaotas seitsmekümnendatel enamiku oma rasketööstusest ning ei suutnud majandust reformida. Flandrial seevastu läheb suhteliselt hästi. Regiooni tugevama majanduse aluseks on sadamad ja keemiatööstus ning dünaamilised väike- ja keskmised ettevõtted ja teenindussfäär.
Kahe regiooni majanduslikud erinevused on muutunud märgatavaks nii jõukuse kasvu kui ka sotsiaalmajandusliku struktuuri, tööturu, palkade ja tootlikkuse osas.
Mõned silmatorkavad näitajad:
– töötuse määr Valloonias on 14%, Flandrias alla 5%;
– aastatel 1995–2004 kasvas Flandria majandus kokku 21%, Valloonias aga 15%;
– keskmine kulu töötaja kohta on Flandrias 8% kõrgem, tootlikkus aga 12% kõrgem kui Valloonias;
– üks neljast valloonist töötab riigisektoris (föderaal-, piirkondliku, provintsi või kohalikul tasandil), Flandrias on see näitaja vaevalt 15%;
– tervishoiuteenuste tarbimine on Valloonias oluliselt sagedasem ja kulukam kui Flandrias. Valloonia kulutab palju rohkem raha kliinilisele bioloogiale, kallile kitsalt spetsialiseeritud sisehaiguste ravile, radioloogiale …
Paljud flaamid nurisevad, et nende jõukam, teenindussektorile ja väikeettevõtlusele keskendunud majandus subsideerib Vallooniat. Flaami keele kõnelejad peavad räämas prantsuskeelseid linnu ja logisevat majandust kümnendite pikkuse karmikäelise sotsialistliku valitsemise pärandiks.
Samas seisab ka Flandria silmitsi mitmete väljakutsetega:
– Flandria on Vallooniast rohkem hädas vananeva rahvastikuga. See omakorda mõjutab tööjõuvarusid homsel tööturul ning suurendab nõudmist hoolekandeteenuste järele;
– Flandria ei suuda piisavalt ära kasutada oma tugevaid logistilisi eeliseid. Kõrgete föderaaltasandi maksude surve ja föderaalselt kehtestatud kõrged palgakulud pärsivad ettevõtete soovi regiooni investeerida;
– transiidikoridorina Antwerpeni ja Genti sadamateni on Flandrial tohutud liiklusprobleemid, mis avaldavad negatiivset mõju majanduse arengule, keskkonnale ja investeeringutele. Põhjas nõutakse häälekalt suuremaid investeeringuid (föderaalselt korraldatud) ühistransporti.
Flandria ja Valloonia ei seisa üksnes silmitsi erinevate väljakutsetega, vaid näevad erinevalt ka võimalusi nende lahendamiseks.
Kui praegused institutsioonid ja struktuurid ei võimalda Flandrial ja Valloonial oma erinevate probleemidega tegelda, tuleb neid kohandada. Kui seda ei tehta, pidurdavad need majanduslikku ja sotsiaalset arengut, väidavad flaamlased. Flandria soovib, et otsuseid võetaks vastu selleks kõige kohasemal poliitilisel tasandil (regioonides) ning et see poliitiline tasand saaks volituse tegutseda ning oleks vastutav poliitika eest, mida ellu viib või ei vii. Otsused tuleks vastu võtta kodanikele võimalikult lähedal, välja arvatud juhul, kui kõrgem tasand on efektiivsem. Võtmesõnadeks on lähimus ja vastutustundlik föderalism. Sellisest poliitikast lõikaks kasu nii Valloonia kui ka Flandria.
Nõudmist suurema autonoomia järele finantsasjades, majanduses, tervishoius, õigus- ja transpordisüsteemis toetavad kõik põhjaregiooni parteid. Flandria eelarveülejääk lubaks regioonil muu hulgas vähendada ettevõtlusega seotud makse, et muuta regiooni investoritele atraktiivsemaks, ning tõsta lastetoetusi, et võidelda rahvastiku kahanemisega. Vastutuse suurendamine võimaldaks Valloonial järgida oma vajadustele vastavat majanduspoliitikat.
Prantsuskeelne kogukond (ja eriti prantsuskeelsed kristlikud demokraadid) aga peavad flaami parteide nõutud ulatuslikku riigireformi püüdeks lõhkuda riigi ühtsust. Nad pelgavad, et regioonide suurem iseseisvus jätab nad ilma föderaalsest maksutulust ning avaldab negatiivset mõju sotsiaalsüsteemile, tehes nii lõpu kahe regiooni solidaarsusele. Viimase ajani on prantsuskeelsed poliitikud vastanud enamikule flaamide taotlustele radikaalse „ei”.
Belgia valimised võitnud Yves Leterme valimistepäeva õhtul, 10. juunil 2007. Kes oleks võinud arvata, et pool aastat kestvad kõnelused ei teegi temast peaministrit. Foto: CD&V
Kompromiss Belgia moodi?
„Elu ühe riigina on võimatu, kui vähemus takistab pikki aastaid enamusel selle kõige olulisemate püüdluste elluviimist,” väitis hiljuti üks Belgia suurimatest päevalehtedest.
Hiljuti flaami televisiooni läbiviidud arvamusuuringu põhjal eelistab 46% flaamidest iseseisvust – see on viimaste aastate kõrgeim keelepoliitilisest vaidlusest lähtuv tulemus.
On selge, et pinged kahe keelekogukonna vahel jätkuvad ning et see poliitiline kriis jätab sügava jälje Belgia poliitmaastikule ja mööda keelepiiri eriti kristlike demokraatide perre (CD&V Flandrias versus CDH Valloonias, mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed).
Ometi on riigireformid hädavajalik eeltingimus Belgia institutsioonide paremaks toimimiseks ning lõpuks ometi ka Flandria ja Valloonia kooseksistentsi määratlemiseks. Teist võimalust lihtsalt ei ole.
Kompromiss Belgia moodi hoolikalt tasakaalustatud lahendustega on poliitilise ummikseisu lõpetamiseks ja riigi edasise killustumise takistamiseks vältimatu. Flandria peab tegema oma nõudmistes järeleandmisi suurema ja viivitamatu autonoomia osas ning Valloonia peab loobuma vastuseisust põhjaliku riigireformi suhtes. Uued valimised ei ole lahendus; avalik arvamus nii Flandrias kui ka Valloonias muutuks üha äärmuslikumaks ning toetaks üha enam mõne flaami äärmuspartei üleskutset lõplikult lahku lüüa.
Belgia lõhenemine oleks Euroopa kui terviku jaoks ilmselt väga halb sümbol. Riik asub Euroopa südames, oli Euroopa Liidu asutajate hulgas ning on viiskümmend aastat pakkunud peavarju selle kõige olulisematele institutsioonidele.
AUTORISTLuc Vandeputte on Euroopa Rahvapartei asepeasekretär ning flaami kristlike demokraatide üldkogu liige
