Religioosselt on Venemaa maailmas tuntud eelkõige kui õigeusklik ehk ortodoksi tsivilisatsioon. Just nii käsitleb Venemaad oma kuulsas „Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” ka Ameerika politoloog Samuel P. Huntington. Selle kõrval on jäänud üsna varju tõsiasi, et Venemaa on samal ajal arvestataval määral ka islamimaa.   

Tõsi küll, Nõukogude Liidu ajal toimunud ateistlik ajupesu koos poliitiliste repressioonidega surusid usu kui niisuguse tagaplaanile ja kasvatasid üles mitu põlvkonda inimesi, kelle elav side religioossete rituaalide täitmisega muutus marginaalseks. Sellest hoolimata säilitas religioon, antud juhul siis islam, etnilis-kultuurilise identiteedi olulise komponendina oma rolli ka nimetatud aastakümnetel ja osutus selleks vundamendiks, millele Nõukogude Liidu lagunemise järel tugines islami ulatuslik renessanss Venemaa avarustel.   

Arvudes võib seda väljendada järgmiselt. Kui 1991. aastal oli Venemaa Föderatsiooni territooriumil vaid 300 mošeed, siis praeguseks on neid umbes 8000 (see on rohkem, kui 75 miljoni elanikuga Egiptuses). Siinkohal väärib märkimist, et rahalised vahendid niisuguseks ulatuslikuks ehitustööks saadi peamiselt teistest islamimaadest – Türgist, Iraanist ja Saudi Araabiast, kes abi andes ühtlasi konkureerivad tõsiselt ka mõju pärast Venemaa moslemite üle.   1991. aastal polnud Venemaal ainsatki islamikooli (õppeasutust, mis annab religioosse kallakuga haridust). Nüüd on seesuguseid koole ligemale 60 ja neis õpib üle 50 000 õpilase.   

Aasta-aastalt on kasvanud palverändurite arv Mekasse, ulatudes praegu 15 000 inimeseni. See arv võiks olla palju suurem, kui Saudi Araabia üle kogu maailma saabuvate palverändurite tohutut hulka arvestades ei seaks tulijatele riikide lõikes rangeid piiranguid.   Ka moslemite üldarv on viimase viieteistkümne aasta jooksul kiiresti kasvanud. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Venemaal 12 miljonit etnilist moslemit, kes kuulusid umbes neljakümnesse erinevasse etnilisse gruppi. Praegu hinnatakse etniliste moslemite üldarvuks Venemaal kuni 23 miljonit inimest. Islamijuurtega rahvastik paikneb peamiselt Volga-Uurali basseinis (baškiirid, tatarlased) ja Põhja-Kaukaasias. Mõnevõrra üllatuslikult on islamiusuline rahvastik muutunud märgatavaks ka niisuguses igasuguse varasema islamitraditsioonita paigas nagu Karjala, kus umbes 20 000 islamiusulist moodustavad küll vaid kolm protsenti sealsest rahvastikust, kuid kus kogukonna teke on eelkõige seotud mujalgi Venemaal viimastel aastatel maad võtnud usuvahetusega.   

Islamikogukonna kasv tervikuna võlgneb Venemaal tänu mitmele eri suundumisele. Neist on usuvahetus kõige vähem oluline, ehkki samuti märgatav. Tunduvalt tähtsamat rolli mängib islamirahvaste suurem sündivus ja migratsioon endistest Nõukogude Liidu muhameedlikest liiduvabariikidest. Nimelt on peamiselt islamirahvastikuga piirkonnad Venemaal ainsad, kus rahvastiku loomulik juurdekasv on jäänud N Liidu lagunemise järel positiivseks. Ja seda kohati koguni 50 protsendi ulatuses. Positiivse iibe on säilitanud isegi niisugused konfliktirikkad piirkonnad nagu Dagestan, Tšetšeenia ja Inguššia, muudest kõnelemata. See on andnud alust USA endisele riigisekretärile James Bakerile 2006. aastal väita, et „veel meie eluajal – eeldades, et Vene Föderatsioon jääb oma praegustesse piiridesse – muutub ta islamimaaks. See tähendab, et islamirahvastik moodustab seal enamuse. Kuid juba enne seda mõjutab islamijuurtega rahvastiku kasvav osatähtsus oluliselt Venemaa välispoliitikat. Lääne-Euroopas ja USAs levinud käsitlus, mille kohaselt Moskva on osa Euroopa kontserdist, ei pea enam paika.”   

Islamirahvastiku positiivsele loomulikule iibele tuleb aga lisada ka massiivne sisseränne lõunapoolsetest eksliiduvabariikidest. Esirinnas on siin aserid, keda on Venemaale viimase kümnendi jooksul ümber asunud tervelt kaks miljonit; neile järgnevad kasahhid – umbes miljon.   

Sadadesse tuhandetesse ulatuvad ümberasunute arvud ka Usbekistanist, Tadžikistanist ja Kõrgõzstanist. Pole siis midagi imestada, et Moskva oma vähemalt 1,5 miljoni moslemi ja kuue mošeega on Euroopa kõige islamistlikum pealinn.   

Kõike seda arvesse võttes ennustataksegi, et aastaks 2050, kui Venemaa rahvaarv negatiivse iibe tulemusena langeb praeguselt 143 miljonilt 100 miljonini, ületab islamipäritolu rahvastiku osakaal viiekümne protsendi piiri.   

Osundatud suundumused on vene eliidi senist üleolevat ja kohati islamofoobset suhtumist järk-järgult muutnud. Kui ajavahemikus 1992–2002 mahtus Vene Föderatsiooni ministrite hulka vaid kolm etnilist moslemit, siis nüüd on Venemaal asutud arutlema koguni teemal, kas ei peaks võimustruktuurides looma spetsiaalselt islamikogukonna küsimustega tegeleva asepresidendi ametikohta.   

2005. aastal tegi Venemaa murrangulise sammu, astudes Islamirahvaste Organisatsiooni liikmeks. Välisminister Sergei Lavrovi sel puhul lausutud sõnad: „Venemaal on 20 miljonit moslemit ja seetõttu on meie maa teatud määral osa islamimaailmast,” peegeldavad selgelt Moskvas tunnetatud paratamatust mitte üksnes arvestada oma vahetu piirnemisega miljardit inimest ühendava ülemaailmase islamikogukonnaga, vaid ka omaenda kasvava ja üha aktiivsemaks muutuva islamirahvastikuga. 2005. aastal loodi võimude heakskiidul ka Islamipärandi Ühing, mis on Venemaa islamirahvaste vaimse ja materiaalse kultuuri säilitamise ning edendamise kõrval seadnud endale ülesandeks ka dialoogi pidamise võimudega.

 






















Islamiusulise Tatarstani ja õigeuskliku Venemaa riigilipud Kazani kremli katusel.  Foto:Scanpix    


Islamiusulise rahvastiku kasv ja religioosse mõju laienemine on toonud iseenesest mõistetavalt negatiivse lisaväärtusena kaasa rahvusliku ja religioosse vaenu süvenemise. Pogrommid mitmed Moskva turud üle võtnud aserite vastu on olnud aastate jooksul sagedased, samuti miilitsavägivald illegaalsete immigrantide suhtes Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast. Oma panuse konkreetselt islamistlike vähemuste vastu suunatud vägivalda on andnud ka mitmed radikaalsed organisatsioonid ning tänavajõugud.   

Valitsusele on kahtlemata suurimaks probleemiks siiski islami võimalik radikaliseerumine ja muutumine kasvulavaks fundamentalistlikele usulis-poliitilistele liikumistele, terrorism kaasa arvatud.   

Selle vältimiseks ongi valitsus asunud praegu islamikogukondadele senisest suuremat tähelepanu pöörama ning neile allasurumise asemel kontrollitud poliitilist eneseteostust pakkuma. Ühtlasi jätkab Moskva Kesk-Aasia vabariikide ilmalike diktatuuride toetamist, eeldades, et nende püsimine aitab alla suruda sealset potentsiaalset islamifundamentalismi või vähemalt suunab selle energia kohalike hirmuvalitsejate, mitte Venemaa vastu.   

Moskva jälgib ja suunab teraselt ka islamikogukonna siseseid poliitilisi ning religioosseid vaidlusi, mis varieeruvad islami reformimise kavadest agressiivsete plaanideni õigeusklike venemaalaste islamiusku pööramiseks. Sellega seoses toetab valitsus kõike, mis aitab kaasa etniliste islamirahvaste juures materialistliku ja ateistliku meelsuse kujundamisele, püüdes islamit muuta pigem traditsiooniks ja tseremooniaks kui usuks.   

Kokkuvõttes võimegi öelda, et praegune Vene eliit on oma probleemidest Venemaa võimaliku islamiseerumise kontekstis täiesti teadlik. Ühtlasi, tunnetades oma jõuetust demograafiliste trendide muutmisel, on Moskva alustanud ka kujuneva olukorra suunamist enne, kui ollakse juba sündinud fakti ette seatud. Laias laastus võib Kremli juhtimisel käivitatavat poliitikat nimetada Venemaa islamirahvaste positiivseks hõlvamiseks. Kui suurel määral see õnnestub, näitab tulevik.