Umbes 21 500 ruutkilomeetri suurune Vojvodina eristub Kosovost selle poolest, et see on samasugune „põline serblaste ala” nagu Eesti on „põline venelaste ala”. Piirkonna põliselanikud (ungarlased) ja põlisvähemused (horvaadid, slovakid, russiinid, rumeenlased jm.) on alati olnud teravalt igasuguste serbiastamiskatsete vastu.
2007. aasta aprilli algupoolel Belgradis peetud konverentsil ütles Saksamaa suursaadik Serbias Andreas Zobel, et Belgradi kangekaelne nõue Kosovo Serbia koosseisu jätmiseks võib tuua päevakorda Vojvodina tuleviku küsimuse. Ta lisas, et Belgradi põikpäisus võib Serbiat destabiliseerida ning siis võib juhtuda, et Ungari nõuab Vojvodina endale tagasi.
Mis siis muudab Vojvodina plahvatusohtlikuks?
Rahvuspingete jätkuvale kasvule annab hoogu Serbia valitsuse poliitika.
1990. aastatel endise Jugoslaavia alal möllanud sõjad tekitasid hulgaliselt sõjapõgenikke. Suur osa neist pages välismaale, ent väga suur hulk (peamiselt serblasi) asus ümber Serbia valitsuse kontrollitavale alale.
Sotsialistliku Jugoslaavia ajal oli Sloveenia kõrval liitriigi üks arenenumaid osasid Vojvodina. Pärast 1990ndate kriisiaega tuntavalt kannatada saanud piirkonnas on elu ikka veel parem, „euroopalikum” kui Serbia ülejäänud osades. Seepärast kippuski väga suur osa serblastest sõjapõgenikest just Vojvodinasse.
Vojvodinas oli juba ees arvukalt teisi rahvusi. Uus „Eesti Entsüklopeedia” (4. köide, lk 115) ütleb otsesõnu: „Kõige kirevam on rahvastik Serbias, eriti Vojvodinas, kõige ühtlasem Sloveenias ja Horvaatias”. Uusasukate suutmatus ja/või soovimatus kohalike tavade ja oludega kohaneda ning sellest väljakasvav tahumatu, üleolev, pahatihti vägivaldnegi käitumine tekitas üha rohkem ja üha ägedamaid kokkupõrkeid põliselanikega. Paljudel sõjapõgenikel oli kaasas relvi. Neid kasutati põliselanike ähvardamiseks, röövimiseks, tapmisekski. Ungarlased ja teised mitteserblastest põliselanikud (eriti horvaadid) lubati Vojvodinast üldse minema ajada või lausa tappa. Vastukaaluks asusid sundvaliku ette seatud põliselanikud organiseeruma, kohati isegi omakaitset looma.
Pinge kasv viis selleni, et 2005. aasta jaanuari lõpul saatis Euroopa Parlament Vojvodinasse oma erikomisjoni. Sama aasta 29. septembril tegi Euroopa Parlament Vojvodina-teemalise avalduse, milles tunti „sügavat muret inimõiguste korduva rikkumise ning puuduliku õiguskorra pärast Vojvodinas” ning kutsuti Serbia valitsust astuma kiireid tõhusaid samme selle olukorra kõrvaldamiseks ja edaspidiseks vältimiseks.
ÜRO pagulasasjade ülemkomissari andmetel oli 1995. aastal Vojvodinas 259 719 sõjapõgenikku. Põgenikevool on jätkunud aeglasemas tempos tänapäevani ja ähvardab lähiajal tunduvalt kasvada.
Seda põhjustaks kõigepealt Kosovo iseseisvumine. 2007. aasta oktoobris Kosovo serblaste seas läbiviidud arvamusuuringu järgi on Kosovo iseseisvumisel valmis sealt lahkuma 70% kohalikest serblastest. Serblasi elab Kosovos umbes 150 000. Sellest 70% on seega 105 000. Senine kogemus näitab, et neist enamik suunduks väga tõenäoliselt Vojvodinasse.
Teine ohutegur on väljasaatmislepe. Lootuses parandada suhteid ELiga ja kaubelda välja soodsamaid liitumistingimusi tegi Serbia valitsus ELiga lepingu, mille kohaselt Serbia kohustus vastu võtma kõik peamiselt sõja tõttu Lääne-Euroopasse põgenenud Serbia kodanikud. Ungari Kodanike Liidu andmeil moodustavad suurema osa väljasaadetavatest Kosovost välja rännanud muhamediusulised mustlased. Nende hulk võivat ulatuda 50 000-st 150 000-ni.
Ungari parlamendis tekitas väljasaatmislepe ärevust. Suurima opositsioonierakonna, paremtsentristliku Noorte Demokraatide Liidu (FIDESZ) parlamendisaadik András Kelemen andis 13. novembril 2007 parlamendis ülevaate Vojvodina ungarlasi ähvardavatest ohtudest. Kelemeni teatel ei plaanivat Serbia võimud paigutada tagasitulijad endistesse elupaikadesse, vaid hoopis Vojvodinasse. Seal käib juba mõnda aega uusasukatele antavate majade üleskirjutamine ja Serbia seadusandlik kogu kavandab ümberasumisele eelarvelist toetust. Uusasukad tahetakse paigutada sinna, kus rohkem kui pooltel kohalikest ungarlastest pole tööd ja kus oktoobris 2007 koguni kahel korral rünnati grupiviisiliselt ungarlasi nende rahvuse tõttu.
2006. aasta sügisel kirjutas Ungari portaal kuruc.info: „ÜRO ja rahvusvaheline õigus keelab rahvastiku rahvuselise koosseisu vägivaldse muutmise ning uusasukate massilist sissetoomist loetakse etniliseks puhastuseks. Kuruc.info juhtis tähelepanu huvitavale asjaolule: Kesk- ja Lõuna-Serbias, st Belgradist lõunasse jääval alal on osa piirkondi inimestest lausa tühjenemas, mistõttu oleks seal elamiseks ruumi külluses, kuid miskipärast ei taha Montenegrost, Kosovost ja mujaltki saabuvad „põgenikud” sinna kolida, vaid eelistavad uue elupaigana euroopalikku Vojvodinat.
Vastuseisu Vojvodinasse valguvale põgenikevoolule väljendas jõuliselt ka kohalik võim. 11. oktoobril 2007 võttis piirkonna põhjaosas asuva Senta (ungaripäraselt: Zenta) väikelinna volikogu ühehäälselt (!) vastu otsuse, mille kohaselt omavalitsus keeldub vastu võtmast ELiga sõlmitud väljasaatmisleppe alusel Vojvodinasse saadetavaid Kosovo mustlasi, kuna vastuvõtuks puuduvad lihtsalt tingimused. Iga Serbiasse tagasi tulija mingu sinna, kus ta enne välismaale pagemist elas, öeldakse volikogu otsuses. Seal toonitatakse, et Senta võtab vastu ainult need väljasaadetud, kes on Sentast pärit.
Etniliselt kaheks jagatud Mitrovica. Kosovo küsimus ei leidnud 2007. aastal kõigile pingutustele vaatamata lõplikku lahendust. Serbia retoorika ja ähvardused Kosovo iseseisvaks kuulutamise korral seda jõuga takistada on rahvusvahelisele üldsusele tõsine väljakutse. Foto: Scanpix
Võimalik Kosovo sõda puudutaks ka Vojvodinat
Serbia äärmine vastumeelsus Kosovo iseseisvumise suhtes võib halvimal juhul viia sõjani. Serbia juhtkonna liikmed on teinud üksteisele vasturääkivaid avaldusi. Näiteks president Borislav Tadiã teatas, et Kosovo lahkulöömine oleks küll Serbiale väga valus ja ebameeldiv, kuid sellegipoolest olevat Serbia sõjaline kallaletung Kosovole täiesti välistatud. Peaminister Vojislav Koštunica nõunik Aleksandar Ðimoviã kuulutas hoopis, et kui Serbial ei jää Kosovo kinnihoidmiseks muid õiguslikke vahendeid, siis võib seaduslikuks vahendiks pidada ka sõda. Sõjalise lahenduse võimalikkusele on vihjanud ka Serbia kaitseminister Dragan Šutanovac.
Serbia alustaski juba sõjaväereformi sildi all mobilisatsiooni. Maailma avalikkusse jõudis teade sellest 2007. aasta sügisel, taas ungarlaste vahendusel. 23. novembril teatas Ungari parlamendi väliskomisjoni esimees, FIDESZisse kuuluv Zsolt Németh, et Vojvodina ungarlaste seas on käimas Jugoslaavia sõdade aega meenutav mobilisatsioon, ja tegi välisminister Kinga Gönczile ettepaneku pärida toimuva kohta Belgradilt aru.
Némethi sõnavõtule eelnesid arvukad samasisulised teated Vojvodinast, vahendajaks kohalike ungarlaste erakonnad ja muud organisatsioonid. „Leiame selle meetme olevat erakordselt murettekitava,” teatas Vojvodina mõjukaima ungari partei, Vojvodina Ungarlaste Liidu esimees István Pásztor päev enne Némethi tehtud avaldust. Pásztor lisas, et ei suuda kujutleda sõda, milles Vojvodina ungarlastel tuleks osaleda. „Kui paneme sõjaväekutsete jagamise kõrvale Serbia kaitseministri 20. novembril tehtud avalduse, siis on meil muretsemiseks veelgi rohkem põhjust,” lausus Pásztor.
Avaldusele vastas Serbia kaitseministeerium 21. novembril, et tegemist on pelgalt sõjaväereformiga, mis hõlmavat kogu riiki ja mille käigus saadetavat näiteks Vojvodinat hõlmavas Novi Sadi (=Újvidéki) sõjaväeringkonnas kutse 5422-le sõjaväekohuslasele, kel tuleb ilmuda piirkondlikku sõjaväekomissariaati 26. novembrist 2007 kuni 19. jaanuarini 2008.
Viimastel andmetel olevat kõnealune „sõjaväereform” – väga võimalik, et rahvusvahelise üldsuse survel – siiski oluliselt aeglustunud, kohati lausa peatunud.
Lõplik vastus selgub Serbia käitumisest Kosovo iseseisvumisele järgneval ajal. Rahvusvahelisel üldsusel tuleb juba praegu valmis olla, et Kosovo iseseisvumise järel Jugoslaavia-nimelise kunstliku moodustise lagunemisega kaasnevale ebameeldivuste reale saabub lõpp alles pärast Vojvodina-küsimuse lahendamist.
TAUSTAKSVojvodina oli üle tuhande aasta – umbes üheksandast sajandist kuni 1918. aastani ja taas aastail 1941–1944 – Ungari osa. Võitjariigid kinkisid ta mõlemal korral kohalike elanike arvamust küsimata Jugoslaaviale.Vojvodinas pole tegemist slaavi–ungari konfliktiga. Ungarlastest põlisasukaid toetavad juba eespool mainitud põlisvähemused, teinekord ka „oma serblased” – need, kelle esiisad põgenesid 1690ndatel Türgi võimu all olevast Serbiast äsja Türgi võimu alt vabanenud Vojvodinasse ja on praeguseks omandanud tunduvalt euroopalikuma mõttelaadi kui nende Kosovos ja mujal elavad rahvuskaaslased.Belgradis tegutseva küsitlusfirma „Strategic Marketing” sellesisulisele küsimusele vastanutest umbes 46% kavatseb siis lahkuda kindlasti, 23% aga juhul, kui on täiesti kindel, et suudab endale uueski elupaigas tagada inimväärsed elutingimused. Vähem kui veerand vastanutest teatas, et kavatseb kindlasti paigale jääda.
Tõnu Kalvet
