Namiibia pindala 825 120 km² on suurem igast Euroopa riigist, suurem osa sellest maast asub rohkem kui kilomeetri kõrgusel merepinnast ning on kuiv ja poolkõrbeline. Vähegi niiskemates ja viljakamates kohtades võib kohata kõiki tuntud Aafrika loomaliike, keda elab eriti tihedalt poole Eesti suuruses Etosha rahvuspargis. Kui tahate lõviga ühe veelombi ääres aega veeta (tema joob, teie vaatate teda autoaknast!) või jälgida 50 meetri kauguselt kaelkirjakuid ja elevante sebra- ja gnuukarjade keskel, siis võib seda kõike rahvuspargis teha. Ahvid, metssead, jaanalinnud ja kitsed (stenbock’id, springbock’id) hulguvad pikkade sirgete sileda kattega maanteede äärsetes savannides. Lubatud kiirus on kuni 120 km tunnis ja sõites tuleb olla ettevaatlik, sest loomad ja linnud lippavad sageli üle tee!
Põliselanikke namasid (hotentotte) ja sane (bušmaneid), himbasid jt on kogu maal vaid natuke üle kümnendiku elanikkonnast. Suurimad rahvusrühmad on bantude rühma kuuluvad ovambod, keda on üle poole kogu rahvast ja kavangod, kes mõlemad on põhja poolt viimase aastatuhande jooksul namade ja sanide maale tulnud. Valgeid on 6–7% ning lisaks 2–3% segaverelisi. Kuigi igal rahval ja hõimul on oma keel, on ametlikuks riigikeeleks kuulutatud inglise keel, mida aga kaugeltki kõik ei räägi ega mõista. Levinuim ühiskeel, millest kõik aru saavad, tundub olevat afrikaani keel, 17.–18. sajandil Lõuna-Aafrikasse asunud hollandlaste järeltulijate buuride keel.
Himba rahva naised lastega Outjo linna tänaval. Selliseid himba naisi võis näha mitmel pool, nad on alati lahked ja naeratavad. Himbad elavad muidu Namiibia kirdeosa poolkõrbetes, mis on tuntud pisikeste kõrbeelevantide elukohana. Foto: Erakogu
Namiibia on väga erinev teistest Aafrika riikidest, sama palju erineb tema koloniseerimise ajalugu. Suurest maadeavastamise ja -haaramise ajastust oma killustatuse tõttu kõrvale jäänud Saksamaa sai alles Otto von Bismarcki ajal nii tugevaks, et suutis endale hankida mõne meretaguse koloonia. Saksamaa Edela-Aafrika (Deutsch-Südwestafrika) oli üks kolmest Aafrika maatükist, mis tõusev Euroopa suurvõim endale sai. Kuigi sakslaste valitsemisaeg ei kujunenud pikaks – kestis 1884–1915 –, on Saksamaa mõju ometi tugev ning sakslaste kohalolek märgatav. Tundub, et sakslased, nii kohalikud kui ka riigisakslased, suhtuvad oma kunagisse koloniaalhiilguse pärandisse väga hoolitsevalt ning kaugeltki mitte ilma sakslastele omase sentimentaalsuseta. Linnades on street’ide kõrval ka paljustrasse’sid, söögikohad on sageli bierstube’d ja weingarten’id jne. Keisriaegseid vappe, silte, tarbeesemeid ja kunsti leidub igal pool. Toidu kohta sai juba märgitud, et see on meilegi harjumuspärane ning seda serveeritakse tavaliselt saksalikult suurte portsjonitena, nii et dieedipidajatel on sealmaal igatahes raske!
Kuid poliitilist võimu sakslastel Namiibias enam ei ole, nii nagu teistelgi valgetel. Kuni 1980ndate lõpuni LAVi halduse all olnud territooriumil domineerisid majanduses ja poliitilises elus valged. Kuid juba alates 1960ndatest pidasid mustad aafriklased sellise olukorra muutmiseks relvastatud võitlust, mida juhtis SWAPO (South-West Africa People’s Organisation). Veriseks kujunenud vabastusvõitluse ajal suutis LAV hoida Namiibia majandust siiski üsna heal järjel. Lõpuks, pärast 12 aastat kestnud intensiivseid läbirääkimisi ÜRO poolt määratud esindaja Martti Ahtisaari juhtimisel, sai Namiibiast 1990. aastal iseseisev riik. Esimeseks presidendiks saigi SWAPO juht Samuel Daniel Shafiishuna Nujoma ning SWAPOst kujunes praeguseni riiki juhtiv valitsev partei. Täna on maa presidendiks SWAPO uus juht, 2004. aastal valitud Hifikepunye Lucas Pohamba.
SWAPO ainuvõimu on viimastel aastatel püüdnud kõigutada mitmed uued poliitilised rühmitused, kuid erilist edu ei ole neil olnud. Üheks, ja paljude kohalike ekspertide meelest peamiseks põhjuseks on SWAPO etniline baas, sest see on ovambode organisatsioon, kuhu teistel asja ei ole. Kuigi poole rahvastikust moodustavad ovambod elavad vaid suhteliselt kitsal alal riigi põhjaosas Angoola piiri ääres, on nende mõju all Windhoekis asuv valitsus ning peamised riigi kontrolli all olevad majandusstruktuurid. Valgeid, nagu ka namasid ja sane, tänapäeva Namiibias juhtivatel kohtadel ei näe. Kui namad ja sanid on enamasti jäänud traditsiooniliste eluviiside juurde Aafrika lõunaosa poolkõrbetes ega kipugi eriti linnadesse, siis valged on tõmbunud vaid teatud majandussektoritesse, kus nad on jätkuvalt väga edukad. Vähemalt väga kõrgel järjel olevad põllumajandus ja turismisektor on senini peamiselt valgete ettevõtjate käes.
Riigile suurt jõukust tõotav maavarade kaevandamine ja eksport on läinud riigi kontrolli alla. Namiibia valitsus on aga partnerriikide suhtes üsna valiv, tuntavalt eelistatakse Hiinat ja Venemaad, sest mõlemad toetasid tugevalt omaaegset vabastusvõitlust. Endiste koloniaalvõimude suhtes ollakse väga reserveeritud. Edukad tööstusettevõtted vaevlevad suures kvalifitseeritud tööjõu puuduses, sest töölubade andmisel tehakse teravat vahet: kui spetsialist tuleb mõnest Euroopa riigist või USAst, on tööloa saamine väga kahtlane, samas hiinlased võivad vabalt tulla hulkadena ja Vene riigi kontrolli all olevatel ettevõtetel ei ole raske saada kontsessioone maavarade kaevandamiseks ning oma tööjõu sissetoomiseks. Rannikumeres lösutavad kormoranidega kaetud Vene kalalaevade vrakid annavad jätkuvalt tunnistust Vene kalalaevastiku soositud kohalolekust.
Selliseid muule Aafrikale tüüpilisi slumme Namiibias rohkem ei näinudki kui vaid ühes piirkonnas, kus elavad dalarad (s.t himbadest lõuna pool, Spitzpopfi koobaste lähedal). Dalarad on väga omapärane rahvas, kes näevad välja kui bantud (suured neegrid), kuid räägivad sanade ja namadega (bušmanid ja hotentotid) sarnast naksuvat keelt. Nende lapsed olid väga võluvad ja sõbralikud, ei mingit pealetükkivust! Selle eest tahaks neid lausa tänada! Külad ise aga olid väga vaesed. Ülejäänud Namiibiale on tüüpilised korralike saksa tüüpi majadega asulad, linnad ja tänavad. Foto: Erakogu
Kuid Namiibiale võib selline eurooplaste tõrjumine pikas perspektiivis siiski kalliks maksma minna. Ohu märgid suurenesid 2005. aastal, kui ovambode juhitud valitsus käivitas riikliku programmi valgetelt põllumajandusettevõtete väljaostmiseks ning nende soodsaks väljajagamiseks mustadele. Kohalikest ajalehtedest võibki juba lugeda tõsistesse majandusraskustesse sattunud farmidest, mis olid üle läinud valitsusmeelsete rühmituste ja hõimude esindajatele. Kuigi valitsus on püüdnud maade ülemineku protsessi kavandada väga pika ja seadusliku protsessina, kus kellelegi ei tohi liiga teha, on paljud valged põlisasukad siiski mures, sest vägivaldne Zimbabwe ei ole sealt kaugel. Kvalifitseeritud buuride ja sakslaste järeltulijad tunnevad end selgelt tõrjututena. Näiteks saavad noored sakslased kohaliku saksa kogukonna toel korraliku saksakeelse keskhariduse, kuid Saksamaale kõrgkoolidesse läinud noored jäävadki enamasti sinna.
Poliitilise tuleviku suhtes annab lootust, et SWAPO ülevõim ei tundu enam nii vankumatuna. Lisaks juba varem tegutsenud opositsioonilistele erakondadele tekkis sellel sügisel SWAPOst eraldunud mõjuvõimas rühmitus ning valimised on Namiibias siiani veel vabad. Erinevalt Eesti idanaabrist ei harrastata selles Aafrika riigis veel kontrollitud demokraatiat ega piirata ajakirjandusvabadust, tänu millele saab igaüks, kellel on huvi, Namiibia poliitilisest elust adekvaatse ülevaate.
Parim viis ühe maaga tutvumiseks on loomulikult seal ära käia ning inimestega suhelda. Praegu on Namiibia veel turvaline ja arenenud väga eksootiline riik. Soovitan igaühel, kellel selleks vähegi võimalust, Namiibiat külastada.
