Küsis Anneli Kivisiv
Lätis praegu tuuriva sisepoliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes loodetakse lahendust erakorralistest valimistest. Kas need tegelikult ka lahendaksid olukorra? Või on kriisis hoopis Läti poliitiline süsteem tervikuna?
Läti poliitiline süsteem on kriisis lahendamata küsimuste tõttu. Neist kaks suurimat on tulu- ja omandideklaratsiooni süsteemi puudumine ja see, et Läti on ainus mandri-Euroopa riik, kus erakondi ei rahastata riigi eelarvest. See on teinud Lätist mängumaa mitmesugustele oligarhidele, kes võivad oma rahaga erakondi mõjutada, sest turumajanduse tingimustes nõuab erakondade toimimine enesestmõistetavalt raha. Nende kahe küsimuse kiire lahendamise vajaduse on praegu esile tõstnud kaks opositsioonilist erakonda, „Uus Aeg” ja „Kooskõlakeskus”.
Erakorralised valimised looksid kõigepealt kodanikuühiskonnas arusaama, et tänu rahva väljaastumisele on võimalik muuta olemasolevat poliitilist kultuuri, kus praegu valitseb nn jokk-mentaliteet – ise teeme seadusi, ise valime endale kohtunikke, ise peame kohut teiste üle. St õigusriiki ei ole olemas. Isegi kui osa praegusi parlamendisaadikuid valitaks tagasi, ei julgeks nad enam niimoodi valitsemist jätkata. Nad oleksid saanud õppetunni, et on võimalik esile kutsuda erakorralisi valimisi. Seega Läti kodanikuühiskond on astunud uuele tasandile. Inimesed näevad, et nad saavad oma käitumisega poliitikat muuta. See on kodanikuühiskonna konsolideerimiseks ja tõhustamiseks esmatähtis.
Valmisolek muutuseks on olemas?
Muutused ei tule üleöö. Võrdluseks võiks tuua Lätile Georgiat. Kui Läti Ülemkohtu Senat tegi 3. novembril 2006 otsuse, et valimisseadust rikuti, siis ei julgetud öelda, et valimised olid ebaseaduslikud. Praegu ei saa kohus seda enam öelda tänu juriidilistele protseduuridele. Samas saab kodanikuühiskond nõuda uute valimiste korraldamist – siis tuleb ilmsiks uus jõudude vahekord, siis on inimestel tunne, et valimisi ei „varastatud ära”. Peale valimisi saab juba otsustada, kuidas valimisseadust muuta, kuidas viia lõpule haldusreform, kuidas sisse seada tulu ja omandi deklareerimise süsteem, mida valitsuskoalitsioon siiani ei ole soovinudki teha.
Kui suur on vene kogukonna osa selles protsessis? Kas nad on üldse kaasa tulnud? Missugune on lätlaste ja venekeelse kogukonna vahekord?
Suurim erinevus Eestiga on selles, et Lätis ei ole üritatudki anda mittekodanikele võimalust valimistel osaleda, ka mitte kohalikel valimistel. Mida võib tahta inimestest, keda kodanikeks ei kasvatatagi? Samas on piisavalt palju vene kogukonna poolt pooldatavaid poliitikuid, kes on koondunud kahte suuremasse parlamendifraktsiooni – „Kooskõlakeskus” ja „Inimõiguste Eest Lätis”. „Kooskõlakeskuse” ja „Uue Aja” esindajad olid oma lippudega ka 3. novembri 2007 meeleavaldusel. Konservatiivse „Uue Aja” ja vene huve esindava „Kooskõlakeskuse” vahel on tekkinud mõningane koostöö.
Üks kõige jahmatavamaid sündmusi Läti poliitikas oli see, kui endine president Freiberga ütles, et „Kooskõlakeskust” on rahastatud Moskvast, mispeale „Kooskõlakeskus” lubas Freiberga kohtusse kaevata. Veel ütles ekspresident, et on olemas Lembergsi stipendiaadid. Aga Freiberga ei esitanud ei nimesid ega tõendusdokumente ja „Kooskõlakeskus” ei kaevanud ka kohtusse! Poliitikud mängivad poliitikat, riigi pikema perspektiivi ülesehitamisele mõtleb ainult kodanikuühiskond, kes on üles ärganud.
Kriis, millest räägime, on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Kuidas on see Teie hinnangul praeguseks mõjutanud Läti kuvandit Euroopa Liidus ja NATO-s?
On kaks erinevat suhtumist. „Uue Aja” erakonna parlamendifraktsiooni juht ja nõukogu esimees Krišjânis Kariòš ütles „Sõnumilehes”, et on kerge eristada Washingtoni ja Brüsseli reaktsiooni. USA reaktsioon oli ehk liigagi karm, kui USA suursaadik Catherine Todd Bailey 18. oktoobril sõna võttis, kuid see näitas Läti olukorra pingelisust. Kui kaugele oli läinud korruptsioon Läti poliitikas, kui suursaadik, kes tegelikult lahendab asju diplomaatiliste kanalite kaudu, peab rääkima Läti kodanikele, et teilt varastatakse riik ära! Siin võib ju esitada küsimuse, et miks ta seda ikkagi tegi, miks ta siiski ei kasutanud diplomaatilisi kanaleid. Kas tõesti on Läti hetkel nagu mõni proxy-riik, kus käib venelaste ja ameeriklaste vaheline maadejagamine? Seda võib ühe hüpoteesina arvestada. Kui Eesti viis läbi reformid, mis olid küll valusad, aga mille tulemusena sai Eestist, nagu T. H. Ilves ütles, „igav Põhjamaa riik”, siis Läti ei ole oma riigi ehitamistki lõpule viinud. Kui Lätil pole isegi ülevaadet oma riigi varadest, siis muidugi peavad teised riigid mingit võistlust tema territooriumil.
Samas pole Brüsselil ei vahendeid ega mehhanisme, kuidas korrale kutsuda poliitikuid ja toetada kodanikuühiskonda ELi uutes riikides, kus see on liiga nõrk. Näiteks, kui siseministriks sai Dzintars Jaundžeikars Läti Esimesest Kristlikust Erakonnast, kes halvustas Euroopa Liitu ja vägagi homofoobselt ka kodanikuühiskonda, siis tekkis Läti kodanikuühiskonnas küsimus, kuidas leida mehhanismi nagu Brüsselis, kus sellised inimesed lihtsalt avalikult põlu alla heidetakse. Viimane „korralekutsumine” toimus Jörg Haideri puhul Austrias. Näiteks võib tuua ka Poola „Samooborona” ja ultrakonservatiivse Poola Perekondade Liidu väljaütlemised, Traian Bacesku Rumeenias ning Lembergsi ja mõned muud Läti poliitikud – ei ole mehhanisme, kuidas neid poliitikuid „korrale kutsuda”. Praegu oleks Läti puhul see väga hea viis, kuidas Brüsseli abil olukorda lahendada. Rumeenial ja Bulgaarial on see kõik veel alles ees.
Kas see kriis avaldab mõju ka rahvuste suhetele Lätis? Suhetele Venemaaga?
Praegu on kindlasti tunda seda, et pärast 1. maid 2004 on Läti poliitiline eliit muutunud palju enesekindlamaks. Kuid enesekindlamaks ka halvas mõttes: kuna nad arvavad, et kõik poliitikute ning poliitikute ja kodanikuühiskonna omavahelised suhted on samasugused kui ELis, siis nad arvavadki, et nii peabki olema. Nad on n-ö illiberaalsed demokraadid ehk mittedemokraatlikud demokraadid. Nende arusaam demokraatlikust ühiskonnast on tulnud läbi tõlgi Brüsselist, Stockholmist või Helsingist, aga tegelik arusaam demokraatlikust ühiskonnast suuremal osal Läti poliitilisest eliidist puudub. Peale 1. maid 2004 levib arusaam, et oleme osa Lääne klubist. Julgeolek on garanteeritud, enam ei pea midagi tegema. Läti uut välispoliitilist strateegiat pole peaaegu olemaski. Tehakse koostööd NATO ja ELi raames. Ollakse kõigiga sõbrad. Arvatakse, et kui venelased tahavad, siis ajame venelastega äri edasi. Brüssel ja NATO annavad julgeolekugarantii. Arvatakse, et suudetakse venelasi üle mängida.
Missugune on Läti avalikkuse, majandusringkondade ja poliitilise eliidi suhtumine Vene–Saksa gaasitrassi?
Praegune Läti sisepoliitiline kriis ongi osaliselt tekkinud gaasijuhtme ja samuti süsihappegaasi kvootide piiramise pärast. Mistõttu majandusminister oli sunnitud tagasi astuma. Majandusringkonnad sooviksid majandust arendada. Lätis on tööjõupuudus ja surve tööjõu sissetoomiseks. Kõik parempoolsed erakonnad on olnud siiani selle vastu. Vastukaaluks räägitakse teadmistepõhisest majandusest.
Kuna Läti on kriisis, siis ei saa poliitikute puhul üldse rääkida mingitest Läti huvidest. Rahvaerakond räägib gaasielektrijaamast, president räägib tuumaelektrijaamast ja siis taganeb sellest, endine välisminister räägib tuumaelektrijaamast. Läti presidendist võib aru saada, sest tema ei ole poliitik ja alles õpib poliitikat. Õigustatud on küsimus, et kui 1990ndate alguses oli see loomulik ja paratamatu, siis kas praegu on see enam õigustatud? Aga kui ta sai lihthäälteenamusega parlamendis presidendiks valitud, siis nii see paraku on.
Kui me räägime Läti ühiskonna tahtest, siis siin on muidugi oluline arusaam sellest, et Balti riigid peaksid toetama ühise tuumaelektrijaama loomise ideed. See küsimus on võrreldav Euroopa Liidu liikmestaatuse küsimusega. Kas oleme Euroopa Liidus või Venemaaga seotud riigis? Selge on see, et omaette olla me ei saa. Neutraalsus meid 1930. aastate lõpus ei päästnud. Selles asjas on kõik väga selge! Nafta ja gaas saavad ka ükskord otsa, neid varusid enam juurde ei teki. Tuleb leida alternatiivseid energiaid. Kui poliitiline eliit mängib B3 koostöö gaasi- ja naftahuvigruppidele maha, siis tuleb Lätil selle eest väga kallist hinda maksta.
Üks Läti poliitika niiditõmbajatest, praegu kohtuliku uurimise all olev ning koduarestis viibiv „oligarh” Aivars Lembergs tema poolt toetatava Põllumeeste ja Roheliste Liidu peakorteris. Foto: Scanpix
Vene-Saksa gaasitrassi, aga ka ühise tuumaelektrijaama võimaliku ehitamisega seoses on Eestis mainitud vajadust luua Balti riikide ja Poola tihendatud koostöö baasil omamoodi Balti liit. Kuidas võiks Läti sellesse suhtuda?
Küsimus on selles, kas suudetakse koostööd teha. Kas või energeetika küsimuses. Tuumajaama ehituse raames tehti koostööd ka poolakatega. Poolakad on küll pärast võimuvahetust taganenud, aga ka Läti on taganenud oma valitsuskriisi tõttu. Nüüd räägitakse Lätis, et ehitatakse gaasielektrijaam Riiga, suurendades endist Riia TEK’i ehk Iru jaama teisikut Riias. Läti ühiskonnas arutatakse, kas Kalvitis võiks Gerhard Schröderi jälgedesse astuda!
Tõsi, jaama ehitamise eelnõu, mille autor on Rahvaerakonna liige ja Läti parlamendi eelarvekomitee esimees Karlis Leiškalns, lükati teisel lugemisel tagasi. Kui eelnõu läheb parlamendis läbi, siis elektrijaam tuleb.
Läti on geograafiliselt Baltikumi keskpunkt. Juba ainuüksi sellest tulenevalt on Lätil otsustav tähtsus ka Balti koostöös. Paraku see koostöö vindub. Milles on probleemid Läti poolt vaadates?
Seda küsimust tuleb vaadata laiemalt kui Läti siseprobleemi. Pakun välja, et kui välispoliitika mõju on siin 25%, siis ülejäänu on sisepoliitiline suutmatus. Lätis on USA mõju, mis tuli välja Catherine Todd Bailey sõnavõttudest. Küsimus oli Lattelekomi aktsiate erastamises. Teiseks me teame ka vene ärist. Endine energeetikaministeeriumi töötaja ja praegune Vene suursaadik Lätis Viktor Kaljužnõi on avalikult seletanud, et nii Lukoil kui ka naftatransiidifirmad kaitsevad Lätis Venemaa huve. Seda näitab väga selgelt ka Gazpromi käitumine Läti Gaasi osanikuna.
Kui riik ei suuda oma põhilisi probleeme lahendada, siis on alati võimalik mängida mis tahes vene erakondi viiendaks kolonniks või määrata ei tea kelleks, et vabandada oma suutmatust. Põhiküsimused, mis Eesti juba 12 aastat tagasi lahendas, on Lätis siiani lahendamata. See on nagu maatriks, mis jääb korduma niikaua, kuni küsimused on lahendatud. Kui oma riik on korda tegemata, ei saa edasi minna! Seda suhtumist on näha kogu endises Ida-Euroopas, et väljaspool riiki on kõik süüdi, aga tegelikult on endal olulised küsimused lahendamata.
Kas on tunda lääneriikide väsimust, et Ida-Euroopa riigid on saamatud, ei saa endaga hakkama? Ida-Euroopa on üksi jäetud?
Kõige halvem stsenaarium on jutt kahe kiirusega Euroopast. Müts maha Sloveenia ees, kes jõudis eurotsooni! Vaadati väga lootusrikkalt ka Baltikumi poole, et nad suudavad 2007. aastal euro kasutusele võtta. Leedu oli sellele kõige lähemal, kuid väsimus ei lasknud leedulastel seda saavutada. Täpselt nagu 1990–1994, kui Balti riikidel olid kõige raskemad ajad Vene vägede väljaviimisel, nii ka praegu tuleb ise endale loota ja asjad korda ajada. Kui oma kõige lähemate liitlastega koostööd ei tehta, siis probleemid ei lahenegi. Läti kodanikuühiskonnal ei ole Eesti vastu sellist pahameelt, nagu seda võib olla Leedu monarhistliku minevikuga ühiskonnas, kel on ehk raskem Eestit kuulata. Kui diplomaatiliselt aidata Lätit praeguste muutuste teel, siis Läti probleemid lahenevad.
Läti on ainsana Balti riikidest läinud üle kutselisele sõjaväele. Eestis on seda irooniliselt nimetatud Läti ühepoolseks desarmeerimiseks. Missugune on suhtumine Lätis?
Juba kaks aastat tagasi, ilma mingisugusegi avaliku diskussioonita, mindi uuele süsteemile üle ja tehti otsus avalikuks. Tõsi küll, armee ajakirjades sellest räägiti. Rahuajal võikski ju rohkem palgaarmeele panustada, kuid küsimus on mujal.
Kui riigi ühe põhisamba muutmist ühiskonnas üldse ei arutata, siis saab rääkida ühiskonnaülesest demokraatiast! Rahvas oli tollal apaatne, teda ei huvitanud üldse miski. Selle asemel et esindusdemokraatias ka ise osaleda, oma valitud saadikuid kontrollida, jäeti kõik nende kätte – las otsustavad. Mida meie ikka teha saame! Puhtfilosoofiliselt võib ju vaielda, et võib-olla oli palgaarmeele ülemineku otsus isegi hea. Kuid demokraatlikus riigis ei ole niimoodi, ilma arutluseta, seaduste vastuvõtmine kunagi hea, sest just vaidluste käigus selgub tõde. Diskussioonid võivad viia ka mõne teise lahenduseni. Näiteks Eestis toimuv arutelu sõjalistes missioonides osalemise üle on läinud sõjaväe tasandilt üle diskussiooniks Eesti kohast ja väljunditest maailmas laiemalt. Lätis avaliku elu arutelud puuduvad. Uurivat ajakirjandust Lätis pole. Näiteks enne 7. juuli referendumit. Küsimus on riigi toimimise printsiibis. Kui poliitikud võtavad nii kergesti ära arutelu võimaluse, siis kaob kodanikuühiskond. Kodanikud ei saagi aru, kuidas neilt riik jalge alt ära tõmmatakse!
Lätis on Zemessardze, mis on nagu Kaitseliit. Tegutseb omaette ja katsub omal käel liikmeid juurde saada. Professionaalsesse sõjaväkke võtmisel toimub konkurss, sest seal makstakse piisavalt head palka ja inimesed tahavad sinna tööle minna, eriti maakondadest, kus on raskem tööd leida.
Eestit vapustasid aprillis nn pronksiöö sündmused. Kas midagi niisugust on Teie meelest võimalik ka Lätis?
Minu puhtalt spekulatiivne arvamus on, et kui pronksiöö oleks toimunud Riias, siis nii positiivselt, kui nii võib väljenduda, poleks asi Riias lõppenud. Kuulsin, kuidas lätlased trammis või mujal omavahel arutlesid selle üle, et miks need eestlased pidid olema nii põikpäised ja seda kõike tegema! Eestlastel on selg sirgem ja kael kangem. Puhtajalooliselt on vene kogukond levinud üle kogu Läti ja see on kindlasti mänginud oma rolli Läti ühiskonnas.
Üks seletus sellele, miks Lätis niisugust asja ei toimunud, on see, et pronksiöö sündmusi juhiti Moskvast. Siin mängib Venemaa klassikalist piitsa ja prääniku taktikat. Anname piitsa eestlastele ja präänikut lätlastele, ja kui vaja, siis vastupidi. Paraku on Läti poliitilise eliidi hulgas piisavalt palju naiivseid poliitikuid. Läti poliitikud rääkisid päris tihti, et näete, mis Eesti tegi, meil vähemalt on pragmaatilised suhted, meie üritame pragmaatiliselt äri ajada. Samas unustatakse, et kui tahad Venemaad üle mängida, siis on vaja piisavalt palju raha sellele teenistusele, kes seda suudab teha. Suurriikidega kavaldamine on üldse piisavalt suitsiidne tegevus. Juba praegu on vene poliitikutelt tulnud sõnavõtte, et vaja on teist riigikeelt, kõik see tuleb järjepanu.
Skulptuurid Ventspilsi linnakujunduses. Fotol lehmaskulptuur jalakäijate tänaval. Foto: Scanpix
„Maailma Vaate” teises numbris oli Valdis Dombrovskise artikkel Läti piirilepingu kohta. Millised on olnud vahepealsed arengud?
Tuleb ära oodata kohtu otsus. Huvitav oli see, et Kalvitise–Shlesersi koalitsioon tahtis jõuda piirileppe kirjade vahetamiseni enne Konstitutsioonikohtu otsust, mis on väga-väga halb märk. Kusjuures oli teada, et see võib olla vastuolus põhiseadusega ja võrdub kohtule näkku sülitamisega. Pärast tuleb jälle probleemi lahendada. See näitab, kuivõrd uljast mängu poliitikud mängivad!
Konstitutsioonikohus on kindlasti poliitiliselt mõjutatav. Kui ta ütleb „ei”, siis jääb piirilepe Vene partneritega vahetamata. Praegu arvatakse siiski, et tuleb „jah”. Sest isegi Ameerika ja Brüsseli partnerid on väljendanud soovi, et piirilepe sõlmitaks. Venemaa on Läti selgelt üle mänginud, sest Venemaa võidab igal juhul. Just tänu sellele, kuidas kogu piirileppe sõlmimine toimus. Võit on traditsioonilise poliitika tasandil, piirilepe ei pane kahtluse alla Läti järjepidevust.
Edasine küsimus on, kuidas Venemaaga poliitikat edasi aetakse, millest praegu Lätis üldse midagi ei räägita.
Eeldatavalt toimub lepingute pidulik vahetamine Riias.
TAUSTAKS:
Sügisel alustas Liechtensteinis Vaduzi kohus kohtuistungit endise Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi ja tema poja Anrijsi üle, kes teadaolevalt pesid Ventspilsi Nafta ja Ventbunkersi saadud rahad Mani saarele, kustkaudu tuli raha tagasi Läti poliitikasse. Selle eest osteti väidetavalt ära parlamendisaadikuid, ministreid, kohtunikke, ametnikke. See kõik on viimase aasta jooksul päevavalgele tulnud. Lätis ei pane jahmatama seegi, kui Läti parlamendi esimees leiab parlamendihoones oma portfellist kümme tuhat dollarit. Arvatakse, et pool kuni kaks kolmandikku Läti parlamendi saadikutest on Lembergsilt raha saanud. Kuid hetkel ei ole selle kohta tõestusmaterjali. Siin võib olla ka sarnasusi USA maffia käitumisega1920. aastatel, kui maffia avas kontosid kellegi nimel, ilma et inimene oleks pruukinud sellest teadagi. Hiljem, kui poliitik koostööd ei teinud, sai teda edukalt mustata. See on väga raske probleem, mis võib nagu maavärin mõjutada Läti poliitilist süsteemi.Lembergsi stipendiaadid
Proxy stateInglise keeles tähendab suutmatu. St riik, mille tandril suurriigid oma suhteid klaarivad.07. juuli referendumInimesed pidid vastama, kas nad tahavad julgeolekuseaduse muudatust, millele Freiberga Lätis täiesti enneolematu asjana veto pani.Intervjuu on tehtud enne 30. novembrit, mis oli Konstitutsioonikohtu (Eestis võrdne Riigikohtuga) otsuse tähtaeg. Kohus tunnistas piirileppe põhiseadusega vastavaks.AUTORIST
Veiko Spolitis on politoloog, Riia Stradinsi ülikooli õppejõud
