Rahvusvaheliselt kasutatav sõna „finlandiseerumine” ei kutsu soomlastes esile just vaimustust. Missugune oli finlandiseerumise argipäev? Kes oli õieti Soome kauaaegne president Urho Kaleva Kekkonen, kes nimetatud poliitikat mitme aastakümne vältel viljeles? Miks ta seda tegi? Mida tähendas „finlandiseerumine” lihtsale soomlasele?   

Vastuseid neile küsimustele ei tea sageli soomlased isegi. Finlandiseerumise, eesti omasõnaga soometumise mustas pesus sorimine alles algab. On iseenesest mõistetav, et eriti valuline ongi see just soomlastele endile. Seda kurba tõsiasja tunnistab ka Soome finlandiseerumise perioodist kõneleva suurepärase raamatu „Soome mees. Urho Kekkose elu” autor Pekka Hyvärinen.   

Raamat annab pildi mehest, kelle poliitiline karjäär võlgnes peaaegu kõik Moskva toetusele, kes koostöös Moskvaga instseneeris kahepoolsetes suhetes akuutseid kriise läänemeelse opositsiooni mahasurumiseks ja kes rahvusvahelisel areenil toimis väga sageli Moskva otsese suuvoodrina.   

Meile, eestlastele, on finlandiseerumise masinavärgi mõistmine tähtis, et endale teadvustada võtteid, mida Moskva võib kasutada ka Eesti oma kiiluvette toomiseks. Veel rohkem selleks, et mõista meie põhjanaabrite ikka veel kestvaid traumasid ja tabusid suhetes Venemaaga. Alles finlandiseerumise köögipoolt tundes saame aru, miks Soomes veel praegugi räägitakse Venemaast vaid poolihääli ja kõvasti suletud uste taga.   

Head lugemist!