Colombia on viimasel ajal ületanud uudiskünnise presidendi Alvaro Uribe Velezi ja Venezuela vasakpoolse presidendi Hugo Chavezi vahelise vägikaikaveoga. Varem sündis see seoses teadetega kokaiinikaubandusest, paramilitaarsete grupeeringute tegevusest (kellele viimaste uudiste kohaselt väidetavalt maksis n-ö katust oma banaaniistanduste valvamise eest banaanigigant Chiquita) ning marksistlikest mässulistest. Tuleb aga nentida, et kuigi ¾ maailma kokaiinitoodangust pärineb tõepoolest Colombiast ning et kahjuks on tõsi ka see, et raskemini ligipääsetavates mägedes ning džunglis käib väheintensiivne kodusõda, on rahvusvahelise meedia poolt loodud kuvand sellest kuulsaima Ameerika avastaja nime järgi saanud riigist veidike vildakas.
Meie hulgas on tõenäoliselt vähe neid, kes poleks midagi kuulnud Lõuna-Ameerikast pärit vormelisõitjast Juan Pablo Montoyast, popstaarist Shakirast, maailmakuulsast kunstnikust Fernando Boterost või kirjanik Gabriel García Márquezest. Samas ei seosta ilmselt enamik inimesi neid kuulsusi sellise rahutu riigiga, nagu seda on Colombia. Paljudele tuleb ilmselt üllatuseks ka see, et Colombia Vabariigi poliitiline traditsioon erineb ülejäänud Lõuna-Ameerika riikidest. Nimelt on Colombial kauaaegne erakonnapoliitika traditsioon, järjepidevalt on toimunud ausad ja regulaarsed valimised ning tunnustatakse nii poliitilisi kui ka inimõigusi. Alates 19. sajandi keskpaigast kuni tänase päevani on Colombias olnud kaks traditsioonilist erakonda – liberaalid ja konservatiivid. Ning sõjaväelisi riigipöördeid on Colombias toimunud ülejäänud Ladina-Ameerikale mitteomaselt vaid kolmel korral (1830, 1854 ja 1953), kusjuures viimane sõjaväeline sekkumine (1953) toimus kahe suurema erakonna heakskiidul.
Viimaste parlamendivalimiste järel on Colombia poliitilisel malelaual kõige kaalukamad kaks klassikalist erakonda – Konservatiivne erakond ja Liberaalne erakond (sisult pigem sotsiaal-liberaalne) – ning ülipopulaarse presidendi Alvaro Uribe Velezi toetuseks loodud Sotsiaalrahvuslik Ühtsuspartei (inglise keeles Social National Unity Party). Oluline mõjuvõim on paraku ka narkokaubandusega seotud relvarühmitustel: parempoolsel AUC-l, mis asutati eelkõige kaitseks kommunistlike mässuliste vastu, kuid mida on süüdistatud inimõiguste rikkumises ning mida loetakse terroristlikuks organisatsiooniks, ning vasakpoolsete terroriorganisatsioonide seast arvukaim ja pantvangistamistega kurikuulsust kogunud organisatsioon FARC.
Kohalikel valimistel, mille tunnistajaks ka minul õnnestus olla, valiti nii regionaalseid kubernere kui ka linnapäid ja volikogude liikmeid. Kõigepealt tuleb tõdeda, et valimiskampaania oli ootuspäraselt eht ladina-ameerikalikult kirju ning intensiivne. Pealinna Bogota suurematel tänavatel käis nädalavahetuste õhtutel karnevalisarnane möll, kust ei puudunud ei muusika ega rahvahulgad. Majaseinad ning kõikvõimalikud plangud olid täielikult valimisplakatite ning -joonistustega kaetud, muutes niiviisi asulad ja linnad eriti lõbusaks ja kirevaks. Colombialaste kõrgelt arenenud patriotismist andis tunnistust poliitreklaamidel Colombia lipuvärvide – kollane, sinine ja punane – rohke kasutus.
Liikuvad valimisplakatid pealinna Bogota tänavatel. Foto: Janek Kompost
Valimispäeval (28. oktoobril 2007) valisid 27 miljonit valimisõiguslikku colombialast 86 000 kandidaadi seast 1098 munitsipaalorgani liiget ning 32 regiooni kuberneri, seejuures turvas 9950 valimisjaoskonda 168 000 sõjaväelast ning politseinikku. Kuu aega enne valimispäeva oli mõrvatud juba 70 valimistega seotud inimest. Lisaks mõrvati 22 ülesseatud kandidaati ja kaks kandidaati võeti pantvangi. Meie viibisime valimispäeval Kariibi mere ääres ja midagi vägivaldset või ülemäära märkimisväärset me ei täheldanud, kui välja arvata tänavatel patrullivad soomukid, need aga ei köitnud pärast paarinädalast Colombias viibimist enam erilist tähelepanu. Küll aga tuli ebameeldiva üllatusena, et valimispäeval ning selle õhtul oli linnades midagi komandanditunni sarnast, mis ilmselt lõuna-ameeriklaste kuumaverelisust arvesse võttes polnudki väga halb mõte.
Valimistulemused olid ülipopulaarse ja juba 2002. aastast presidendiametit pidava Alvaro Uribe Velezi jaoks kahetähenduslikud. (Alvaro Uribe Velez on rohkem kui saja aasta jooksul Colombias esimene kaheks järjestikuseks ametiajaks valitud president.) Kuigi kaheksa miljoni elanikuga Bogota linnapea valimised võitis Samuel Moreno, presidendile vastanduva vasakpoolse partei (Polo Democratico Alternativo) esindaja, siis säilitasid ja laiendasid presidendi riiklike institutsioonide jõulisele arendamisele ja sisejulgeoleku suurendamisele suunatud poliitikat toetavad jõud (konservatiivid jt) võimu teistes regioonides ning ühemõttelist valimiste võitjat polnudki seekord võimalik esile tuua.
Colombia poliitika mõistmiseks tuleb peatuda ka Harvardi haridusega töönarkomaanist presidendil Alvaro Uribe Velezil. Parempoolne (oma poliitikukarjääri alustas sotsiaal-liberaalses erakonnas) president pärineb Colombia suuruselt teisest linnast Medellínist. Väidetavalt oli tema isal seoseid kurikuulsa Medellíni narkokartelliga, mille tuntuim liider Pablo Escobar oli oma hiilgeajal rikkuselt seitsmes inimene maailmas. Presidenti peetakse valdavalt USA-meelseks ja see on taganud Ameerika Ühendriikide püsiva majandusabi narkootikumide vastu võitlemiseks ning Colombia relvajõudude tugevdamiseks. Samas ei toeta Colombia president näiteks USA poolt Kuubale kehtestatud majandusblokaadi ning hiljuti rabas ta üldsust palvega, et poliitiline paaria Hugo Chavez vahendaks rahuläbirääkimisi terroriorganisatsiooniga FARC. Viimasel ajal on USA demokraadid ja rahvusvahelised organisatsioonid presidenti teravalt kritiseerinud seoses tema väidetava loidusega inimõiguste tagamisel (sh kohtuliku immuniteedi andmisega relvadest loobunud terroristidele) ja sellele on kaasa aidanud ka kuuldused tema poliitiliste lähikondsete sidemetest terroriorganisatsiooniga AUC. Samas ei saa eitada tõsiasja, et tema valitsemisajal on järsult paranenud riigi sisejulgeolek ja majandus on jätkuvalt kasvutrendis. Mulle tundub, et nt nii Iraagi, Gruusia kui ka Colombia puhul ei taju Lääne avalikkus tihtipeale kohalikke väärtusi, hoiakuid ja harjumusi ning selle tõttu ei vasta reformide läbiviimise kiirus Lääne inimeste ootustele. Loomulikult ei ole halb, kui Lääs arenguriikide vajakajäämistele osundab, kuid surve avaldamisel ei tohiks ära unustada, et nt veel 1990. aastatel oli Colombia kõrge kuritegevustasemega riik. Kui Ameerika Ühendriikides ja Euroopas ei ostetaks Colombiast pärit narkootikume, mille tulu, aastas 3–5 miljardit dollarit, läheb eranditult marksistlike mässuliste või paramilitaarsete rühmituste kätte, siis võiks tõenäoliselt Colombia sisejulgeoleku küsimus kiiremini laheneda. Kokalehtedest valmistatav narkootikum ei külva hävingut mitte ainult Ühendriikides ja Euroopas, vaid see kahjustab ka Colombia enda poliitilist stabiilsust ning sisejulgeolekut. Kõigest hoolimata on Colombia rahvas arvamusuuringute kohaselt õnnelikkuse poolest maailma edetabeli tipus.
Colombias on mitu erineva kiirusega arenevat piirkonda ja ühiskonnaklassi. See on ka paratamatus, kuna Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Colombia on üksteisest nii klimaatiliselt, rahvastiku kui ka kultuuri poolest väga erinevad. Vaesus ja lõuna-ameerikalik varanduslik kihistumine paistab linnapildist selgelt silma. Turistide ning keskmisest jõukamate kohalike meelelahutuskvartalid, mida seal kutsutakse roosadeks tsoonideks, on eraturvafirmade töötajate või täissõjaväevarustuses ajateenijate poolt tugevalt turvatud linnaosad ning ei jää puhtuse ja mugavuse poolest alla ühelegi Lääne-Euroopa arenenud linnale.
Ilmselt jääb Colombia veel pikaks ajaks poliitilise olukorra poolest keeruliseks ning räägib välismaailmaga mitmes eri keeles. Loodetavasti jätkub maailmal toetust, kannatust ja mõistmist Colombia positiivsete arengute toetamiseks. Kui kellelgi tekib võimalus seda salapärast ja mitmetahulist riiki külastada, siis soovitan seda kindlasti teha.
Valimistulemused olid ülipopulaarse ja juba 2002. aastast presidendiametit pidava Alvaro Uribe Velezi jaoks kahetähenduslikud. (Alvaro Uribe Velez on rohkem kui saja aasta jooksul Colombias esimene kaheks järjestikuseks ametiajaks valitud president.) Kuigi kaheksa miljoni elanikuga Bogota linnapea valimised võitis Samuel Moreno, presidendile vastanduva vasakpoolse partei (Polo Democratico Alternativo) esindaja, siis säilitasid ja laiendasid presidendi riiklike institutsioonide jõulisele arendamisele ja sisejulgeoleku suurendamisele suunatud poliitikat toetavad jõud (konservatiivid jt) võimu teistes regioonides ning ühemõttelist valimiste võitjat polnudki seekord võimalik esile tuua.
Colombia poliitika mõistmiseks tuleb peatuda ka Harvardi haridusega töönarkomaanist presidendil Alvaro Uribe Velezil. Parempoolne (oma poliitikukarjääri alustas sotsiaal-liberaalses erakonnas) president pärineb Colombia suuruselt teisest linnast Medellínist. Väidetavalt oli tema isal seoseid kurikuulsa Medellíni narkokartelliga, mille tuntuim liider Pablo Escobar oli oma hiilgeajal rikkuselt seitsmes inimene maailmas. Presidenti peetakse valdavalt USA-meelseks ja see on taganud Ameerika Ühendriikide püsiva majandusabi narkootikumide vastu võitlemiseks ning Colombia relvajõudude tugevdamiseks. Samas ei toeta Colombia president näiteks USA poolt Kuubale kehtestatud majandusblokaadi ning hiljuti rabas ta üldsust palvega, et poliitiline paaria Hugo Chavez vahendaks rahuläbirääkimisi terroriorganisatsiooniga FARC. Viimasel ajal on USA demokraadid ja rahvusvahelised organisatsioonid presidenti teravalt kritiseerinud seoses tema väidetava loidusega inimõiguste tagamisel (sh kohtuliku immuniteedi andmisega relvadest loobunud terroristidele) ja sellele on kaasa aidanud ka kuuldused tema poliitiliste lähikondsete sidemetest terroriorganisatsiooniga AUC. Samas ei saa eitada tõsiasja, et tema valitsemisajal on järsult paranenud riigi sisejulgeolek ja majandus on jätkuvalt kasvutrendis. Mulle tundub, et nt nii Iraagi, Gruusia kui ka Colombia puhul ei taju Lääne avalikkus tihtipeale kohalikke väärtusi, hoiakuid ja harjumusi ning selle tõttu ei vasta reformide läbiviimise kiirus Lääne inimeste ootustele. Loomulikult ei ole halb, kui Lääs arenguriikide vajakajäämistele osundab, kuid surve avaldamisel ei tohiks ära unustada, et nt veel 1990. aastatel oli Colombia kõrge kuritegevustasemega riik. Kui Ameerika Ühendriikides ja Euroopas ei ostetaks Colombiast pärit narkootikume, mille tulu, aastas 3–5 miljardit dollarit, läheb eranditult marksistlike mässuliste või paramilitaarsete rühmituste kätte, siis võiks tõenäoliselt Colombia sisejulgeoleku küsimus kiiremini laheneda. Kokalehtedest valmistatav narkootikum ei külva hävingut mitte ainult Ühendriikides ja Euroopas, vaid see kahjustab ka Colombia enda poliitilist stabiilsust ning sisejulgeolekut. Kõigest hoolimata on Colombia rahvas arvamusuuringute kohaselt õnnelikkuse poolest maailma edetabeli tipus.
Colombias on mitu erineva kiirusega arenevat piirkonda ja ühiskonnaklassi. See on ka paratamatus, kuna Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Colombia on üksteisest nii klimaatiliselt, rahvastiku kui ka kultuuri poolest väga erinevad. Vaesus ja lõuna-ameerikalik varanduslik kihistumine paistab linnapildist selgelt silma. Turistide ning keskmisest jõukamate kohalike meelelahutuskvartalid, mida seal kutsutakse roosadeks tsoonideks, on eraturvafirmade töötajate või täissõjaväevarustuses ajateenijate poolt tugevalt turvatud linnaosad ning ei jää puhtuse ja mugavuse poolest alla ühelegi Lääne-Euroopa arenenud linnale.
Ilmselt jääb Colombia veel pikaks ajaks poliitilise olukorra poolest keeruliseks ning räägib välismaailmaga mitmes eri keeles. Loodetavasti jätkub maailmal toetust, kannatust ja mõistmist Colombia positiivsete arengute toetamiseks. Kui kellelgi tekib võimalus seda salapärast ja mitmetahulist riiki külastada, siis soovitan seda kindlasti teha.
TAUSTAKSColombial on olemas ka veriste sisepoliitiliste konfliktide ajalugu, millest pikem, konservatiivide ja liberaalide vaheline konflikt kestis 1948–1966 ning nõudis 200 000 inimohvrit. Seda kodusõda tuntakse tänapäeval ühetähendusliku la violencia nime all.AUC – Autodefensas Unidas de Colombia, tõlkes Colombia ühinenud omakaitsejõud.. Enamik AUCi liikmetest on vastutasuks kohtumõistmisest pääsemisele relvad vabatahtlikult maha pannud, mis aga pole siiski olematuks teinud organisatsiooni mõjuvõimu.FARC – Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia, tõlkes Colombia revolutsioonilise rahvaarmee relvajõud.
Rait Kaarma
