Seekordsesse väljaandesse on jätnud oma jälje 23. novembril Tallinnas peetud konverents „Kuhu läheb Venemaa?”, millel osalenud külalisettekandjate Veiko Spolitisega Lätist ja Jyrki Iivosega Soomest on toimetus teinud intervjuud. Lisaks pärineb konverentsi ettekannete hulgast ka siinses numbris ilmuv artikkel islamist Venemaal.

Ent mida muud võiks maailma vaadates praegu tähelepanuväärseks pidada? Kahjuks eelkõige süvenevat vastasseisu demokraatiate ja mitut sorti autoritaarsete režiimide vahel. Viimased rõhutavad üha jõulisemalt oma läänekristlikust ajalookäsitlusest erinevat kultuuritausta ja apelleerivad seeläbi erilisusele, mis just nagu välistaks euroopalikus poliitkultuurilises ruumis välja kujunenud väärtushinnangute võimalikkuse nende juures.   

Hiina, islamimaad ja Venemaa teevad siiralt näo, et inim- ja kodanikuõigused läänelikus tähenduses pole nende puhul lihtsalt võimalikud, sest ajalugu, traditsioon ning neid kandvad riiklus ja sootsium lähtuvad lihtsalt teistsugustest arusaamadest.   

Eriti väljakutsuvalt käitub ses suhtes Venemaa, mis on president Vladimir Putini suu läbi kuulutanud ennast koguni ainsaks tõeliseks demokraatiaks. Niisugusena kujutab Venemaa putinlaste meelest endast alternatiivi läänelikule, silmakirjalikule ja mandunud demokraatiale. Äratõlgitult ei tähenda seesugune lähenemine paraku mitte midagi muud kui küünilist relativismi inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse tõlgendamise vallas.   

Lääneriikidel – Euroopa Liidul kui Venemaa peamisel majandus- ja poliitilisel partneril – lasub selles olukorras eriline vastutus. Ükskõik mida ka ei räägiks Venemaa, Hiina või islamimaade liidrid, inimõigused on universaalsed. Janu, nälga, valu ja ahastust tunnevad ühtemoodi kõik inimesed, olgu nende kultuuriline või ajalooline traditsioon kui tahes erinev. Seega ei saa siin olla ka mingit relativismi.   

Kahjuks võime märgata, et ka Läänes, kus inimõigustele ja nende kaitsele Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel nii suurt tähelepanu pöörati, on suhetes autoritaarsete reþiimidega maad võtmas lubamatu resignatsioon ja pragmaatiline kõrvalevaatamine. Üha sagedamini tunnistatakse, et praktikas ei suudeta diktatuure nende kodutanumal kuigivõrd sundida ja mõjutada ning seesuguses olukorras on mõttetu demokraatiatel endil selle nimel majanduslikke kahjusid kanda.   

Niisugune suhtumine on Läänele ja selle demokraatiatele ennasthävitav. See lihtsalt murrab Lääne moraalse selgroo. Rääkimata sellest, et omaenda väärtustele selja pööranud Lääs julgustab sel moel autoritaarseid reþiime ette võtma provokatsioone ja avantüüre, mis seavad ohtu tasakaalu kogu maailmas ning muudavad ajapikku paratamatult konfliktide ja sõdade tallermaaks ka Euroopa enda.   

Ühe teravmeelne ütluse kohaselt on väikeriigi tuumapommiks rahvusvaheline õigus. Seega on praegu kujunevas olukorras Eesti kõige olulisem ja eksistentsiaalsem huvi, et maailmas säiliks ja tugevneks hetkel õigluse normina prevaleerivad demokraatlikud standardid. Meil on, muide, piisavalt foorumeid, kus nende (meie julgeolekut otseselt tagavate) väärtuste eest seista, alates ÜROst ja lõpetades Euroopa Liidu paljude institutsioonidega. Kasutagem neid.   

Ja võtkem ühe tagasihoidliku kivina läänelike kristlike väärtuste müüris ka Maailma Vaadet.  

Mart Helme