Võib oletada, et parimas prantsuse cohabitation’i traditsioonis ei tule see kooselu kerge. Peamiseks võitlustandriks kujuneb ilmselt välispoliitika. Välissuhted on Poolas üks peamisi tegureid valitsuse populaarsuse kujundamisel ning Tuski renomee selles valdkonnas on esialgu võrdlemisi nõrk. Vastne peaminister on lubanud välispoliitilist rambivalgust presidendiga jagada, kuid kulisside tagant kostab juba nurinat. Presidendi ümbruskonnast heidetakse peaministrile ette soovi riigi esimene mees poliitika kujundamisest eemale tõrjuda. Presidendile jääks nii suures osas vaid esindusfunktsioon.
Kaczynskile mõjus kindaheitmisena juba Radek Sikorski määramine välisministriks. Sikorski oli lühikest aega presidendi venna Jaroslaw Kaczynski valitsuse kaitseminister, aga lahkus isiklike vastuolude tõttu. Oma uut karjääri on Sikorski alustanud kaarte varjamata – Poola ajakirjanduses kahistatakse välisministri ja presidendi toimumata jäänud kohtumisest, mille esimene ühepoolselt kolm minutit enne selle toimumist üles ütles.
Uue valitsuse tegemisi hakatakse ilmselt vaagima kolmes peamises mõõtmes, need on suhted Venemaa, Saksamaa ja USAga.
Lihtsaim on ennustada arenguid viimases mõõtmes – ei ole kahtlust, et Poola jääb ettenähtavas tulevikus USA üheks lähemaks liitlaseks mandri-Euroopas. Uus valitsus on lubanud küll Iraagist ära tuua seal praegu teenivad ligi 1000 sõdurit, kuid see samm ei mõjuta kahe riigi suhete aluseid. Sümptomaatiline on USA kavatsus paigutada Poolasse plaanitava Iraani-vastase raketikilbi kümmekond püüdurraketti. Poolas nähakse seda, Venemaa poolt kibedalt kritiseeritud plaani kui USA-poolset lisajulgeolekugarantiid väljaspool NATOt. Mis ei tähenda, et Varssavi ei püüaks võimalusest maksimumi võtta – ka Poola uus valitsus jätkab ilmselt katseid Washingtonilt välja rääkida ulatuslikku sõjalist abi, sh Patrioti rakette.
Poola osaleb üha aktiivsemalt ka ELi sõjalistes missioonides, viimati näiteks panustati 350 meest Tðaadi minevasse kontingenti. Ent USA vaatepunktist on Poola aktiivsus ELis pigem pluss, Varssavi näol on tegemist ühe lisagarantiiga, et ELi sõjalised ambitsioonid Washingtoni jaoks soovimatut suunda ei võta. Kontinentaalses Lääne-Euroopas seevastu on kinnistumas kuvand Poolast kui USA „Trooja hobusest” ELis.
Venemaa suunal on uus peaminister Donald Tusk lubanud sula. Välisminister Sikorski ütles Brüsselis pärast kohtumist Venemaa kolleegi Sergei Lavroviga 8. detsembril, et näeb kahepoolsetes suhetes pööratavat uut lehekülge. Agentuuri AFP teatel ütles Poola minister pärast kohtumist, et sellel „kinnitati, et Venemaa kohtleb Poolat tulevikus kui ELi ja NATO normaalset liiget.” Võib arvata, et kuigi valitsusevahetus Varssavis aitab kahtlemata kaasa suhete teatavale paranemisele, on ettenähtavas tulevikus lõplikku läbimurret oodata pehmelt öeldes alusetult optimistlik – asjade käik sõltub ju siiski rohkem Moskvast kui Varssavist. Poola liigsed järeleandmised ei tundu kuigi targad, kuna neid tehtaks praegustes oludes n-ö valedel põhjustel.
Ka tunduvad Poola enda prioriteedid veidi pealiskaudsed, et mitte öelda kiivas, kui esiplaanile tõstetakse asjade sisu asemel nende esituslik aspekt.
Varssavi on tänaseks võtnud oma veto Venemaa liitumiselt arenenud riike siduva OECDga. Sellel sammul on aga peamiselt sümboolne väärtus, sest blokeerimisvõimalus jääb alles.
Keerulisem on lugu ELi–Venemaa strateegilise partnerluse leppega, mille läbirääkimised seisavad nüüd juba teist aastat Poola veto taga, põhjuseks Venemaa embargo Poola liha- ja taimesaadustele. Viimane teeb samas n-ö katet ka Leedule, kes peab vetovääriliseks Venemaa poolt katkestatud naftatarneid Mažeikiai naftatöötlustehasele pärast seda, kui see müüdi Poola, mitte Vene kontsernile.
Ka on ELi ametnike seas levinud arusaam, et Venemaa ise pole juba mõnda aega huvitatud strateegilise partnerluse kõnelustega ruttamisest, eelistades pühenduda käegakatsutavamatele eesmärkidele, nagu viisavabadus ELiga. Viimane on Venemaa jaoks üha enam suurriikliku prestiiži küsimus.
Leedu on mõneti ootamatult tõusnud Poola–Vene–ELi suhete kolmnurgas võtmemängijaks. Ajaleht „European Voice” andis oma „Aasta eurooplase” tiitli president Valdas Adamkusele teenete eest Poola lepitamisel ülejäänud ELiga põhiseadusedebattides, aga mujalgi. Muu hulgas näitab vajadus Leedu vahendajarolli järele seda, kuivõrd kaugele on Varssavi viimastel aastatel eksinud sellest, mida ELis peetakse n-ö normiks.
Kaksikvennad Kaczynskid lähevad Euroopa poliitilisse mütoloogiasse koletistena, kellega hirmutatakse ELi integratsioniste ilmselt veel inimpõlvi. Lootus põlvkondade ja hoiakute vahetusele võib siiski olla ennatlik. Esiteks, nagu juba öeldud, seisab Tuskil ees keeruline kooselu president Lech Kaczynskiga. Teiseks on kergendushoos kiiresti unustatud, et loosungi „Nice või surm” ehk ilma Nice'i leppe Poolale soodsa häältejaotuseta ei aktsepteeri Varssavi ühtki uut lepet autoriks oli „Kodanikuplatvormi” partei eelmine valitsus.
Poola president Lech Kacziñski värskelt peaministriks saanud Donald Tuskiga (vasakul). Meeste naeratused ei reeda märkimisväärseid erinevusi nende poliitilistes vaadetes. Foto: Scanpix
Üheks võtmetestiks Poola hoiakute sondeerimisel kujuneb kahtlemata Euroopa põhiõiguste harta, millel uues reformileppes on kontinentaalse „vana Euroopa” valitsuste jaoks sügavalt sümboolne tähendus. Poola ja Suurbritannia on seni taotlenud hartast erandkorras väljajäämist.
Teiseks ja suuremaks testiks on muidugi suhted Saksamaaga. Praegu pole veel selge, kuivõrd Kaczynskitel on õnnestunud Saksa-vaen põlistada Poola poliitilise maastiku orgaanilise osana. Nagu ka Tusk ise on öelnud, ei muutunud valitsusevahetusega Poola huvid. Saksamaa kontekstis on ilmne, et Poola on endiselt Vene–Saksa gaasitoru vastu (mida Sikorski ise paari aasta eest kaitseministrina võrdes Molotovi–Ribbentropi paktiga). Probleemid jäävad kestma ka pärast Teist maailmasõda Poolast lahkunud või lahkuma sunnitud sakslaste varade restitutsioonitaotlustega ning Saksamaa plaanidega eksiili aetuile memoriaal püstitada.
Pikisilmi ootab Poola naasmist n-ö külma käest ELi peavoolu ühendusest väljajääv Ida-Euroopa, kel ei ole teist loomulikku eestkostjat. Saksamaa jaoks on Ukraina, Moldova, Valgevene ja Kesk-Aasia küsimuste kaalumisel alati teiseks kaaluvihiks Venemaa. Poolal samuti, ent kui Saksamaa jaoks kipub Venemaa teised üles kaaluma, siis Poola puhul on olukord vastupidine.
Teiseks ja suuremaks testiks on muidugi suhted Saksamaaga. Praegu pole veel selge, kuivõrd Kaczynskitel on õnnestunud Saksa-vaen põlistada Poola poliitilise maastiku orgaanilise osana. Nagu ka Tusk ise on öelnud, ei muutunud valitsusevahetusega Poola huvid. Saksamaa kontekstis on ilmne, et Poola on endiselt Vene–Saksa gaasitoru vastu (mida Sikorski ise paari aasta eest kaitseministrina võrdes Molotovi–Ribbentropi paktiga). Probleemid jäävad kestma ka pärast Teist maailmasõda Poolast lahkunud või lahkuma sunnitud sakslaste varade restitutsioonitaotlustega ning Saksamaa plaanidega eksiili aetuile memoriaal püstitada.
Pikisilmi ootab Poola naasmist n-ö külma käest ELi peavoolu ühendusest väljajääv Ida-Euroopa, kel ei ole teist loomulikku eestkostjat. Saksamaa jaoks on Ukraina, Moldova, Valgevene ja Kesk-Aasia küsimuste kaalumisel alati teiseks kaaluvihiks Venemaa. Poolal samuti, ent kui Saksamaa jaoks kipub Venemaa teised üles kaaluma, siis Poola puhul on olukord vastupidine.
Ahto Lobjakas
