Soome on olnud Euroopa Liidu aktiivne liige ja muu hulgas toetanud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika liini. Kas ühise välispoliitika (ja energiapoliitika) saavutamine on praegusel hetkel Euroopa Liidus üldse võimalik?
Euroopa Liit on Euroopa riikide liit, millesse kuulub varsti juba 30 Euroopa riiki. Seetõttu võib üksmeele saavutamine mõnikord raske olla. Liikmesriikidel on oma huvid ja suured riigid ei pööra alati piisavalt tähelepanu väikeste liikmesriikide huvidele ja seisukohtadele. Sellele vaatamata on ainsaks mõistlikuks eesmärgiks ühtsus ja ühiste lahenduste leidmine lahendamata probleemidele.
Soome on algusest peale osalenud ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamises. Selle eesmärgi üks osa on ka toimiva koostöö loomine ELi ja NATO vahel. Just seetõttu osalevad ka NATOsse mittekuuluvad ELi liikmesriigid aktiivselt NATO juhitud kriisireguleerimisoperatsioonides.
Energiapoliitika vallas on lähtepositsioon kõigil ühesugune, teiste sõnadega – peaaegu kõik ELi liikmesriigid sõltuvad imporditud energiast. Ühise energiapoliitika kujundamine ja säilitamine on kindlasti raske, kuid pikas perspektiivis sellele alternatiivi pole.
Soomet tuntakse kui maad, mis on aidanud Venemaad kaasata ELi põhjapoolsete riikide koostöösse (põhjamõõde, Läänemere strateegia). Kui aga vaadata praegu Venemaal toimuvaid sisemisi suundumusi, kas pole siis mitte tegemist eilsesse päeva kuuluva lähenemisega?
Soome poliitika lähtub endiselt sellest, et Venemaa tuleb integreerida konstruktiivsesse koostöösse nii ELi kui ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Soomel on rohkem kui 1300 km pikkune maismaapiir Venemaaga, seetõttu on ELi Venemaa-poliitika õnnestumisel Soome seisukohalt eriti suur tähtsus. Soome eesistumisperioodil 1999. aastal oli põhjamõõtme poliitika eriti aktuaalne. Tänapäeval on esile kerkinud mitmesuguseid küsimusi, mis puudutavad kogu Läänemere piirkonda tervikuna.
Venemaa sisemises arengus on Euroopa Liidu seisukohast olnud murettekitavaid jooni. Neist muredest on teada antud ka Venemaa poliitilisele juhtkonnale. Venemaa jätmine Euroopa koostööst väljapoole vaevalt et maa sisearengut parandaks.
Eesti seisukohalt on Venemaa ja Saksamaa vaheline gaasitoru ilmne oht julgeolekule. Soome aga ametlikult eitab seda. Samal ajal püüab Soome lükata gaasitoru lõuna poole, Eesti vetesse. Kas praegu ei tundu, et riiu vältimiseks Läänemere riikide vahel tuleks kõik Läänemere riigid, k.a Saksamaa ja Venemaa, ühise laua taha koondada ja seeläbi leida konsensus kõigile gaasitoruga seotud julgeoleku-, keskkonna- ja majandusprobleemidele?
Soome ametlik seisukoht on, et gaasitoruga seonduvad mureküsimused on ennekõike seotud keskkonnaga. Loomulikult on tähtis, et sellise ulatusega projektide elluviimine toimuks võimalikult laialdase koostöö kaudu. Lääne-Euroopas vajatakse Venemaalt eksporditavat gaasi ja muud energiat. Venemaa vajab omakorda Läänest saadavaid valuutasissetulekuid. Seetõttu oleks muidugi soovitav, et kõigi gaasitoruga seotud küsimuste ja probleemide osas saavutataks kõigi Läänemere-äärsete riikide kokkulepe. Foorumeid selle diskussiooni jaoks on piisavalt nii Euroopa- kui ka regionaalsel tasandil.
Venemaa president Vladimir Putin ja Soome president Tarja Halonen 19. juulil 2007 Saranskis propagandistliku võltspaatosega korraldatud Venemaa soome-ugri rahvaste kultuuri festivalil. Foto: Scanpix
Soome ja NATO. Meie ei saa Eestis aru, miks on Soome nii jäigalt NATO liikmesuse vastu. Kas Soome loodab rohkem iseendale kui NATO raames toimuvale koostööle?
Soome riiklik kaitsekontseptsioon rajaneb üldisele sõjaväekohustusele tuginevale rahvuslikule kaitsele. Soome osaleb aktiivselt ka rahvusvahelises kaitsekoostöös, kuid valitsuse tegevuskava järgi ei ole me taotlemas NATO liikmestaatust. Ka üldine avalik arvamus toetab seda seisukohta. Mitme aasta jooksul läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et 60% kodanikest on NATO liikmeks saamise vastu, 25% on selle poolt. Samal ajal usub enamik soomlasi, et tulevikus Soome siiski liitub NATOga. Miks siis soomlased NATO liikmeks saamisse nii kriitiliselt suhtuvad? Selle taustaks on peamiselt ajaloolised tegurid. Soomel õnnestus Teisest maailmasõjast välja tulla iseseisva riigina. Mingil määral saime materiaalset abi ja vabatahtlike toetust Eestist ja Rootsist, kuid enamik arvab ikkagi, et ka tulevikus ei vaja me sõjalise liitumisega kaasnevat kaitset. NATO liikmesusega seondub inimeste kujutluses ka mõningaid hirme, näiteks see, et NATO liikmena ei õnnestuks Soomel oma häält kuuldavaks teha ja meid tõmmataks vastu tahtmist kaasa mitmesuguste sõjaliste konfliktide lahendamisse. Kardetakse ka seda, et NATO liikmena peaks Soome loobuma üldisest sõjaväekohustusest. Ka liikmesusega kaasnevate majanduslike väljaminekute osas valitseb endiselt segadus.
Kuigi Soome ei ole NATO liige, tehakse selle organisatsiooniga tihedat koostööd. Suur enamus Soome rahutagajatest teenib tänapäeval NATO juhitud operatsioonidel Afganistanis ja Kosovos. Soome kaitsevõimet on süstemaatiliselt arendatud nii, et see vastaks NATO nõuetele.
Valitsuse 2008. aasta julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitleva aruande raames analüüsitakse põhjalikult võimaliku sõjalise liitumise mõjusid Soomele.
Alpo Rusi raamat soometumise mahavaikitud lehekülgedest toob täiendust ka Soomes alanud diskussioonile võimalikust uuest Venemaa-poliitikast. Millest sõltuvad need paljastused ja teatud muutus suhtumises Venemaasse? Kas see on seotud põlvkondade vahetumisega, Venemaa sisepoliitiliste suundumustega või muude põhjustega?
Soomes, nagu ka paljudes teistes riikides, toimub praegu diskussioon külma sõja ajal kehtinud poliitika üle. Selles kontekstis on oluline meeles pidada, millised olid Soome reaalsed võimalused sel perioodil tegutsemiseks. Ka Soome poliitikas käib praegu põlvkondade vahetus. Võimule on tõusnud isikud, kes Nõukogude-perioodil veel aktiivselt poliitikas ei osalenud. On ilmne, et see muutus peegeldub ka suhtumises Venemaasse. Soome ja Nõukogude Liidu vahel valitses „kahe erinevasse ühiskondlikku süsteemi kuuluva riigi rahulik kooseksisteerimine”. Euroopa Liidu liikmesriigi Soome jaoks on Venemaa oluline naaber, kellega muidugi toimub kahepoolne suhtlemine, kuid samal ajal osaleb Soome ka Euroopa Liidu ühises Venemaa-poliitikas.
Iga põlvkond kirjutab oma ajaloo ise. Seetõttu on oluline, et meie suhet Venemaaga uuritaks ka kaasaja vaatevinklist lähtuvalt. Samas on võrdselt oluline, et me siiski ei unustaks neid spetsiifilisi tingimusi, mille raames tuli Soomel külma sõja ajal oma välispoliitikat ajada. Mineviku otsuseid mõjutanud tegureid tuleb tunda ja mõista, kuid olukorra muutudes peab oskama ka neist loobuda.
Millal muutuvad Eesti ja Venemaa vahelised suhted niisama konstruktiivseks, nagu need on Soome ja Venemaa vahel?
Venemaa ja Soome kahepoolsed suhted tuginevad aastakümnete pikkusel koostööl. Loomulikult tuleb loota, et ka Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted areneksid positiivselt, ning selle poole pürgida. Eriti soovitav oleks see mõeldes möödunud kevadel Eestis toimunud sündmustele. Kahepoolsete suhete arendamise eelduseks on mõlema osapoole kaasmõju. Momendil teeb mind eriti murelikuks see, et Venemaal valitseb kodanike hulgas negatiivne suhtumine Eestisse. Minu arvates ei ole sellel mingit tegelikku põhjust. Igal juhul on olukorra parandamiseks tarvis pikaajalist pingutust.
AUTORISTJyrki Iivonen on Soome Kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja
