Vabariiklased – vähemalt suurem osa neist – on kaotusest õppust võtnud ning paljud kõrge profiiliga senaatorid, kongresmenid ja kubernerid on avalikult lahti öelnud oma varasematest seisukohtadest ning võtnud omaks uue, karmi joone suhtumises illegaalsetesse immigrantidesse. Juba praegu on selge, et immigratsioon kujuneb eelseisvatel presidendivalimistel üheks tulisemaks teemaks, vahest isegi tähtsamaks Iraagi sõjast, majandusest või maksudest.
Ameerika on illegaalsete immigrantidega hädas. Riigis elab hinnanguliselt kuni 20 miljonit illegaali, kellest rõhuv enamik on riiki tulnud viimase kümne aasta jooksul. Enamus illegaale saabub üle suures osas valveta USA–Mehhiko piiri ja immigrantide põhimass ongi latiinod, neist ligi pooled mehhiklased. Selline järsk ja massiline, ühe kultuuri ja keelega immigrantide hulk ei soovi assimileeruda, vaid nõuab sõjakalt hispaania keele kasutamist ning sedagi, et neile antaks tagantjärele elamisluba või lausa kodakondsus. Illegaalid on paljudes linnades ja maakondades täielikult umbe ajanud nii kooli kui ka tervishoiusüsteemi, samuti on võõrkeelse illegaalide massi saabumine drastiliselt kõrgeks ajanud kuritegevuse näitajad.
Kui varasematel aastakümnetel peeti USAs iseenesestmõistetavaks, et kõik riiki saabujad muutuvad „suures sulatusahjus” ameeriklasteks, võtavad üle inglise keele, kohalikud kombed ning asuvad tunnistama USA seadusi, siis nüüd on assimilatsioonist rääkimine tembeldatud poliitiliselt ebakorrektseks. Eriti kritiseerivad assimilatsiooni demokraadid, kelle arvates peaks uustulnukatele vastu tulema just vanad olijad.
Kuid latiinode invasioon on osutunud võimalikuks mitte ainult demokraatide, vaid kogu poliitilise koorekihi, samuti aga majanduseliidi ning peavoolu meedia aastakümneid kestnud soosiva suhtumise tõttu. Ärimeeste argumentatsioon on tuttav: majandus vajab lisakäsi ja odav tööjõud on kasuks kõigile ameeriklastele.
Tijuana rand USA-Mehhiko piiril. Immigratsiooni pidurdamiseks on püstitatud piirile 22,5 km pikkune kõrge tara, läbi mille on kohati võimalik sugulastel suhelda. Foto:Scanpix
Enamik ameeriklasi nii ei arva. 2005. aasta aprillis Fox Newsi tellimusel Opinion Dynamics Corporationi poolt tehtud arvamusuuringust selgus, et 91 protsenti ameeriklastest peab massilist illegaalset immigratsiooni kas tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks ning 67 protsenti kodanikest pooldab sõjaväe saatmist USA–Mehhiko piirile illegaale tõrjuma. Samal aastal üritasid mõlema partei senaatorid Valge Maja eestvedamisel enne 2006. aasta valimisi läbi suruda „immigratsioonireformi”, mis oleks sisuliselt toiminud amnestiana kõigi riigis viibinud illegaalide suhtes ning jätnud ikkagi piiri Mehhikoga avatuks.
Peale immigratsioonireformi algatamist puhkes vabariiklaste hulgas mäss oma partei juhtkonna vastu. Inimesed organiseerisid omal algatusel relvastatud kodanikumiilitsa, mis asus eraviisiliselt valvama kõige tihedama liiklusega piirilõike lõunas. Mis aga kõige tähtsam: oma suur osa parteis pettunud vabariikliku partei tuumikvalijad jäid valimispäeval lihtsalt koju. Sellel oli kaks tagajärge. Esiteks kaotasid vabariiklased kongressis oma enamuse, teiseks osutusid valituks eelkõige need vabariiklaste kandidaadid, kes lubasid kampaanias sulgeda lõunapiiri ning asuda karistama ettevõtteid, kes võtavad tööle illegaale. See ongi kujunenud nüüd vabariikliku partei platvormiks: piiri sulgemine peatab uute illegaalide saabumise, neile töö- ja õppimisvõimaluste piiramine sunnib suurt osa aga naasma kodumaale. Demokraadid pooldavad jätkuvalt ulatuslikku amnestiat ning üle 2000 kilomeetri pikkuse piiri valveta jätmist. Sõltumata sellest, kellest saab kummagi partei presidendikandidaat, immigratsiooniküsimuses saavad neil olema diametraalselt erinevad lähenemised. Poliitikavaatlejatele tõotab see head piikidemurdmist, valijatele aga reaalset valikuvabadust.
