Novembrini on veel muidugi pikk aeg ja vahepeal juhtub kindlasti palju, see aga töötab pigem demokraatidele kahjuks. On selge, et kui vabariiklased võidavad, tuleb põhjust otsida eelkõige demokraatide suutmatusest, mitte vabariiklaste tugevusest.
Esmane ja kõige suurem probleem demokraatide jaoks on suutmatus eelvalimistel oma kandidaati välja sõeluda. Praeguseks on kujunenud olukord, kus ei Obama ega Clinton suuda järelejäänud eelvalimistel koguda piisavalt delegaate, et võita augusti alguses toimuval parteikongressil nominatsiooni. Selleks et saada demokraatliku partei ametlikuks presidendikandidaadiks, peab kandidaadi poolt hääletama 2024 kongressi delegaati. Obamal on hetkel 1617 ja Clintonil 1498. Kuna enamik osariike on juba hääletanud, muu hulgas kõik suuremad osariigid, siis pole kummalgi lootust saada allesjäänud hääletamata osariikidest piisavalt hääli.
Demokraadid on selle supi endale loomulikult ise keetnud. Esiteks vähendasid nad kvooti langetamata delegaatide hulka, kui partei keskjuhatus otsustas, et Florida ja Michigani osariikide delegaatidel puudub parteikongressil hääletamisõigus. Taolise karmi otsuse langetas parteijuhtkond selle tõttu, et need kaks osariiki eirasid peakorteri keeldu korraldada oma eelvalimised enne 5. veebruari ja viisid valimised läbi jaanuaris. Sama probleemiga seisid muide silmitsi ka vabariiklased, kellel tekkis samade osariikidega sama küsimus. Vabariiklik partei otsustas Floridat ja Michigani trahvida, vähendades nende delegaatide hulka poole võrra.
Teine ja palju olulisem probleem on aga demokraatide proportsionaalne hääletussüsteem eelvalimistel. Teatavasti kehtib Ameerikas valimistel üldiselt majoritaarne süsteem ehk võitja-võtab-kõik-põhimõte. Kandidaat, kes saab kõige suurema häälte hulga, on valimiste ainuvõitja. Süsteemil on kahtlemata oma puudused. Nii näiteks kaotas Mitt Romney Florida vabariiklikel eelvalimistel McCainile vaid mõne protsendiga, kuid McCain sai endale osariigi kõik delegaadid, kõik ülejäänud sel hetkel veel võistluses olevad mehed aga mitte ühtegi. See tugevdas McCaini positsiooni võrreldes kõigi teistega märkimisväärselt ja Romney loobus edasisest kandideerimisest. Proportsionaalse süsteemi puhul oleks aga nii Romney kui McCain väljunud Floridast pea võrdse delegaatide hulgaga ja jätkanud võitlust.
Just see ongi juhtunud demokraatidel. Kui vabariiklased kasutasid proportsionaalset süsteemi vaid mõnes osariigis, siis demokraatidel kehtib see kõigis osariikides. Ja kuna Clinton ning Obama on eelvalimiste algusest saadik võidelnud üsna tasavägiselt, siis ei lahenda ükski järgnev eelvalimine olukorda lõplikult ühe või teise kasuks – kumbki lihtsalt lisab pea võrdväärse hulga delegaate oma juba olemasolevatele. Selleks et üks või teine selgelt ette rebiks, peaks ta saavutama vähemalt 10-protsendise ülekaalu oma rivaalist. Viimastel valimistel on vahe aga jäänud palju väiksemaks. Demokraadid on oma õuduseks avastanud, et majoritaarsest süsteemist „ausamaks“ peetud proportsionaalne süsteem toimib vaid juhul, kui on olemas üks selge favoriit. Liites proportsionaalse valimissüsteemi ja kahe suure osariigi delegaatide hääleõiguse kustutamise, saamegi olukorra, milles demokraadid hetkel on – kumbki järelejäänud kandidaat ei suuda kokku ajada piisavalt hääli, et parteikongressil võita. Demokraadid seisavad silmitsi võimalusega, et kolm kuud enne üldvalimisi läheb nende partei suure pauguga lõhki.
Ent see pole veel kõik. Lisaks valitavatele delegaatidele osaleb parteikongressil hääleõigusega umbes 800 niinimetatud superdelegaati. Tegemist on partei ametnikega ja valitava nomenklatuuriga. Superdelegaadid võivad hääletada kelle poolt tahes, ehkki praktikas arvestavad paljud valitud ametnikud kahtlemata oma osariigis kujunenud populaarsustabeliga. Sellegipoolest, asjaolu, et on olemas nii suur hulk parteitöötajatest delegaate, kelle häälest sõltub lõpuks ametliku nominatsiooni saamine ja kelle hääl on püütav kuni viimase hetkeni, kutsub vältimatult esile räpase mängu. Juba praegu on alanud superdelegaatide maruline „moosimine“ ja masseerimine ning on vaid aja küsimus, millal hakkavad lendama vastastikused süüdistused katsetes delegaate osta, šantažeerida või mingite tagatoatehingutega oma paati meelitada. Ja iga kord kui demokraadid saadavad järjekordse mudalaviini oma parteikaaslasest rivaali suunas, et tagada endale võit parteisiseses võimumängus, väheneb nende võimalus lüüa üldvalimistel John McCaini, kes paistab oma vastasparteilaste taustal järjest soliidsem, riigimehelikum ja usaldusväärsem.
Olukorda komplitseerib seegi, et märtsi keskel kukkus Obama kapist välja esimene tõsine luukere. Ilmnes, et mees on oma perega käinud juba üle 20 aastat järjest kirikus, mille pastor on paranoiline neegerrassist. Jeremiah Wrighti, kes laulatas Obamad ja ristis nende lapsed, on Obama nimetanud oma vaimseks mentoriks. Pastori jutlused, kust Obama leidis pealkirja oma valimiskampaania aluseks oleva raamatule – „Audacity of Hope“ ("Lootuse hulljulgus") –, esindavad kõige radikaalsemat musta rassismi. Obama kampaaniale on mõjunud rängalt videoklipid, milles Wright levitab kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid vandenõuteooriaid alates sellest, kuidas AIDS mõeldi välja mustade tagakiusamiseks, ja lõpetades sellega, et USA valitsus aitab kaasa narkootikumide levikule, et riigi musti kahjustada. Oma jutlustes nimetab ta USAd sageli USKKKA, lisades riigi nimele Ku Klux Klani tähed.
Suurimat kahju on Obama kampaaniale aga teinud need Wrighti jutlused, milles too parastab Ameerikat 11. septembri rünnakute eest, süüdistades Ameerika valitsust, et see ise korraldas rünnaku, ja nõudes, et Jumal mitte ei õnnistaks Ameerikat, vaid neaks teda. Ameerikas, kus üle 80 protsendi inimesi tunnistavad end kristlasteks ning laialt kasutatavat fraasi „God bless America” peetakse ühteaegu patriotismi ja religioossuse manifestiks, mõjub fraas „God damn America” valdavale osale valijaist näkku sülitamisena, seda sõltumata nende parteilisest või isegi rassilisest kuuluvusest.Barack Obama kodukirik Chicagos, Trinity United Church of Christ, mille ees müüakse tema kampaania T-särke. Foto: Scanpix
Poliitilises mõõtmes on Obama probleem eelkõige selles, et ta on end siiani reklaaminud rahva „tervendajana“ ja „ühendajana“, kes on üle mineviku lõhedest ning kibestumistest. Tema ennastimetlev hüüdlause „Meie olemegi muutus, mida me oodanud oleme“ kõlab naeruväärselt reaalsuse taustal, kus mees istub igal pühapäeval kirikus, kus evangeelse jutluse asemel toimub maruline Ameerika-vastase ja valgete-vastase vihkamise õhutamine. Wrighti skandaal pööras mõne päevaga Obamast ära parteitud valijad ja konservatiivsemad demokraadid ning lisaks ka paljud latiinodest valijad, keda neegrite ülimuslikkuse jutlustamine solvab samal määral kui valgeid. Obama üritas olukorrast välja vingerdada, esinedes rassiteemalise kõnega, milles ta keeldus Wrighti hukka mõistmast või end temast distantseerumast, selgitades, et pastori kibestumine on mõistetav, ning rõhus valgete süütundele ajaloolise ebaõigluse tõttu. Paljude vaatlejate arvates on kogu skandaal aga tema kandidatuuri pöördumatult kahjustanud.
Paradoksaalsel kombel ei aita see Hillaryt, kelle käsi luukere paljastamisel kahtlemata mängus oli. Esiteks on tal Wrighti skandaalist hoolimata pea lootusetu mööduda Obamast valitavate delegaatide osas, teiseks on superdelegaatidel pea võimatu nüüd Obama vastu hääletada. Sellega teeniks nad ära süüdistused rassismis – valgete süükompleksile rõhumine oli Obamal taktikaliselt geniaalne käik. Kõigele lisaks kardavad paljud demokraadid, et olukorras, kus Obama on võitnud rohkem valitavaid delegaate, võitnud rohkemates osariikides ning saanud summaarselt suurema hulga valijate hääled, oleks superdelegaatide abil Hillary kandidaadiks tegemine Obamalt võidu varastamine, mis tooks kaasa partei lõhenemise ja suutmatuse üldvalimistel efektiivset kampaaniat teha. Niisiis vaatavad demokraadid otsa olukorrale, kus tekkinud rassistliku skandaali tõttu on nad sunnitud oma mitterassistlikkuse tõestamiseks partei kandidaadiks valima Obama, teades ise väga hästi, et sellesama skandaali tõttu ei ole Obama enam üldvalimistel konkurentsivõimeline.
Samas teavad kõik, kes vähegi tunnevad Clintoneid, et nad on valmis riskima partei lõhenemisega, kui neil sellegipoolest õnnestuks superdelegaatide abil Hillary presidendikandidaadiks nimetada. Clintonid kalkuleerivad, et suurem parteiline kodusõda suudetakse summutada üleskutsetega pöörata oma viha vabariiklaste vastu ja tagada Valge Maja ülevõtmine. Kuid sisetülides nõrgenenud ja ühest osast kõige lojaalsemast demokraatlikust tuumikvalijatest – neegritest – ilma jäänud Hillary on McCainile, kes juba praegu peab üldvalimiskampaaniat, nõrk vastane.
Kuigi mõned unistavad jätkuvalt „unistuste paarist“ Clinton-Obama või Obama-Clinton, kus üks oleks teise asepresident, on selle unistuse täitumine praktiliselt välistatud.
Loomulikult ei tähenda see kõik, et McCain või vabariiklased võiks arvestada, nagu oleks neil võit sama hästi kui taskus. McCainil on omad vägagi tõsised probleemid. Ta kogub oluliselt vähem raha võrreldes Hillary või Obamaga, partei parempoolne ja konservatiivne tiib suhtub temasse umbusuga. Ameerika majandus on hakanud jahtuma ning selles süüdistatakse kahtlemata võimul olevat parteid. Alahinnata ei tohi ka valijate tüdimust vabariiklastest – Bush on novembriks võimul olnud kaheksa aastat ning tema populaarsusprotsendid on jätkuvalt väga madalad, kõikudes 30 madalamas otsas.
Konservatiivide presidendikandidaat John McCain ja senaator Lindsey Graham annavad pärast kohtumist Suurbritannia peaministri Gordon Browniga pressikonverentsi Londonis Downing Street 10 ees. McCain käis märtsis nädalapikkusel visiidil Kesk-Idas ja Euroopas. Foto: Scanpix
Samas on McCaini puhul lootust, et ta esitab oma rivaalist tunduvalt sisukama valimisplatvormi. Obama ja Clinton on mõlemad loobunud ideedepoliitikast ning asunud teostama identiteedipoliitikat. Kui Obama rõhub valgete süütundele rassismis, siis Hillary rõhub ühiskonna süütundele naiste ahistamises. Ideede tasandil on Hillary ja Obama platvormidel raske vahet teha – nad mõlemad pakuvad tüüpilist vasakpoolset nägemust kõrgetest maksudest, kasvavast riiklikust regulatsioonist, ühiskonna sotsiaalsest aretustööst seadusandluse abil (homoabielud jne), kiiret lahkumist Iraagist ja välispoliitilise suveräänsuse asendamist rahvusvahelistest organisatsioonidest saadava pseudolegitiimsusega. Euroopa valijast tunduvalt parempoolsem ja konservatiivsem Ameerika valija suhtub neisse seisukohtadesse pigem tõrjuvalt, mistõttu üritavadki Obama ja Clinton mängida süükompleksile ja pakuvad pigem kõlavat retoorikat kui konkreetseid lubadusi. Arvestades vabariiklaste probleeme ja seda, et USA meedia on pea varjamatult demokraate sümpatiseeriv, oleks see taktika võinud ju isegi toimida. Arvestades aga sisevõitlust, mis demokraatidel niipea lõpule ei jõua, siis võib öelda: demokraadid aitavad sel sügisel Valgesse Majja vabariiklase.
TAUSTAKS
Üleminek proportsionaalsele süsteemile toimus suuresti Clintonite lobitöö tulemusel, kes arvestasid, et isegi kui Hillary ei võida mõnes tähtsas osariigis, kogub ta oma üleriigilise tuntuse ja tugeva tuumikvalija abil piisavalt delegaate, löömaks ükskõik millist rivaali. Nagu ütleb Ameerika vanasõna: ole ettevaatlik oma soovidega, need võivad täide minna.
