Autor Juri Jemeljanov sai meile tuntuks 1989. aasta augustis ajalehes „Sovetskaja Rossija” avaldatud räige artikliga Molotovi–Ribbentropi pakti kohta. Tema positsioonid pole aja jooksul muutunud, sest 18 aastat hiljemgi püüab ta tõestada, et salaprotokolle pole olnud. Need olla vaid mingid ei tea kelle koostatud mustandmärkmed. Küll aga on kasvanud publitsisti ambitsioonid, mis ületavad ajaloolaste malle. Nüüd laieneb Jemeljanovi haare tervele aastatuhandele, mida vaadates Jemeljanov järeldab, et Baltikumi ja Venemaa rahvaste saatused on ammu läbipõimunud. Nimelt on Baltimaad korduvalt olnud kohaks, kus on kulgenud Vene ajaloo tähtsaimad sündmused” (lk 564). See järeldus on võrreldav serblaste teooriaga Kosovos asuvatest pühapaikadest, mille tõttu ei tohi Kosovo iseseisev olla.
 
Pronkssõdurist endast on raamatus juttu vaid paaril leheküljel. Jemeljanov sisendab vene lugejale, et „Baltikumi ja Venemaa suhetes on valitsenud sajandeid sõprus ja koostöö” ja on olnud 

vaid üksikuid „dramaatiliste kollisioonide aastaid”.
 
Kokku on raamatus 36 peatükki. Mõned ilmekamad pealkirjad:
• Sõdade, segaduste ja ülestõusude sajand (meil kõrgelt hinnatava Rootsi aja kohta – J. S.)
• Miks eestlased ja lätlased ei kartnud venestamist
• Kuidas tekitada peavalu Nõukogude Liidule
• Fašism võidab Saksamaal ja Baltikumis
• Juunirevolutsioonid
• Orjastamine ja vabastamine
• Tagasi fašismi juurde

Kahjuks teisendub lähem tutvumine esmapilgul aukartust äratavatesse akadeemilistesse aksessuaaridesse rüütatud üllitisega juba esimeste peatükkide lugemise järel pettumuseks. Autor ja tema abilised on tõepoolest kõvasti vaeva näinud, konspekteerides hoolikalt möödunud sajandi keskpaigas ilmunud NSVLi ja NSVde ametlikke ajalugusid, parteikongresside stenogramme, nõukogude statistikakogumikke jms. Eesti ajaloo asjus on suurimaks autoriteediks-ajaloolaseks tituleeritud vana bolševik Oskar Sepre koos Viktor Kingissepa ja I. G. Kebiniga. See kõik hõlmab raamatu mahust tubli kaks kolmandikku. Vaevalt on siinkohal mõtet asuda vaidlusse üleeilsete normatiivsete arusaamadega. Aeg on oma töö teinud juba ilma retsensenditagi.
 
Siiski pakub Jemeljanov ka uudseimaid vaatenurki. Nimelt olevat Baltikumi vabastamisele asutud ammu enne 1944. aastat. Seda tehti juba XV sajandi alguses, kuid kahjuks see „ajalooline šanss vabastada kõik Baltikumi rahvad läks luhta”, kuna „kõigi slaavi rahvaste ja leedulaste solidaarsus Lääne agressorite vastases võitluses polnud küllalt tugev ning asendus vastastikuse kahtlustamisega” (lk 32–34). Näib, et me tajume sõna „vabastamine” vormiliselt korrektse tõlke puhul erinevalt. Vene pool peab silmas mingi territooriumi vabastamist sealsest võimust, selleks et seal oma võimu kehtestada. Nobeli preemia laureaat Ivan Pavlov tõdes juba 1918. aastal oma kõnes „Vene mõistusest”, et „vene mõistus ei kinnistu faktide külge, ta armastab rohkem sõnu ning opereerib nendega, /---/ ei kontrolli sõnade tähendust, ei lähe sõnade kulisside taha, ei armasta otsa vaadata tõelisele tegelikkusele”. Siit tulenevadki arusaamatused nendega, kes pea kõigi venelaste arvates on nende poolt vabastatud.
 
Vene maailmatunnetuses valdab arusaam „territoorium on kõik, inimesed ei miski”. Lõpuks on inimesed, isegi terved rahvad, erinevalt territooriumist teisaldatavad.
 
Teine uudne vaatenurk: ka nõukogude ajal olevat toimunud vene inimeste jõhker diskrimineerimine. See väljendus „mitmete kohalike juhtide soovimatuses määrata (keelt mitte oskavaid – J. S.) venelasi ükskõik millistele administratiivsetele ametikohtadele” (lk 488).1959. aastal arutati asja Hruštšovi eesistumisel NLKP Keskkomitees, kuid partei ja valitsuse juhid ei võtnud ette midagi resoluutset.
 
Kaasaega käsitlev osa räägib peamiselt Eestit tabanud viletsusest (ühe näitena vaid väide, et elatustase Eestis on langenud nõukogude ajaga võrreldes viis korda) ning fašismi võidukäigust Baltikumis.
 
Lisaks on raamatu Eestit puudutavas esituses hulgaliselt vigaseid koha- ja isikunimesid ning faktimoonutusi. Vaevalt see Läti ja Leedu osas teisiti on. Mäletatavasti annab eeskuju hoolimatuses faktide vastu Venemaa president isiklikult. Tuletagem meelde tema etteastet pressikonverentsil Astrid Kanneli küsimustele vastates. Putini hinnangul andis 1918. aastal Venemaa osa maid vabatahtlikult Saksamaale ja see ongi Eesti iseseisvuse alus. „Hiljem need maad võeti lihtsalt tagasi,” ütles Putin. „Ma ei viitsinud ülikoolis küll eriti õppida, kuna jõin palju õlut, kuid üht-teist veel mäletan. Kui need riigid astusid 1939. aastal Nõukogude Liitu, siis ei saanud ju neid 1941. aastal okupeerida.”
 
Miks niisuguseid raamatuid kirjutatakse ja kirjastatakse?
 
Peamiselt selleks, et varustada uskuda tahtjaid Venemaal ja „lähisvälismaal” argumentide ja „faktidega” ning hirmutada inimesi välisohuga. Raamatu kirjutaja on mures, et liiga paljud kalduvad Venemaal toetama baltlaste ajalookäsitlust. Veel hullem, EL ja NATO asusid pronkssõduriga seonduvates sündmustes Eesti poolele, seda Tunne Kelami juhtiva osa tõttu ELi ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee otsuste ettevalmistamisel (lk 561). Eesti olevat saanud laboratooriumiks, kus katsetatakse Venemaa-vastaseid meetmeid. Venemaa jaoks on „praegu olukord sada korda hullem kui 1941. aastal” (lk 563).
 
Miks meil on mõtet sellisel kirjandusel silma peal hoida? Eks ikka selleks, et teada Venemaa relvastust meile peale sunnitud infosõjas. Et see on niru kvaliteediga, pole enam meie mure.