13. jaanuaril 1983 võtsid parlamendisaadikud 99 poolt- ja 6 vastuhäälega vastu Otto von Habsburgi algatatud resolutsiooni olukorra kohta Balti riikides. Resolutsioon oli reageering 1979. aasta nn Balti apellile, millega 45 vabadusvõitlejat Leedust, Lätist ja Eestist (Enn Tarto, Mart Niklus, Erik Udam, Endel Ratas) pöördusid maailma avalikkuse poole Molotovi–Ribbentropi pakti 40. aastapäeva puhul. Enamik allakirjutanuist arreteeriti hiljem kommunistlike võimude poolt. Euroopa Parlament osutus ainsaks rahvusvaheliseks institutsiooniks, kes reageeris sellele läkitusele, mis apelleeris rahvusvahelisele õiglusele ja südametunnistusele.
Tegemist oli esimese otsevalitud Euroopa Parlamendi koosseisuga. Kuna resolutsiooni hääletus oli nimeline, avastasin poolthääletanute seas neli kolleegi, kes ka praegu kuuluvad Euroopa Parlamenti: saksa kristlik demokraat Ingo Friedrich ja sotsiaaldemokraat Klaus Hänsch (endine Europarlamendi president), itaallane Jas Gawronski ning briti konservatiiv John Purvis. Selgus, et briti konservatiivi, Balti-Euroopa intergrupi juhi Christopher Beazley isa oli tookord samuti poolthääletanute seas.
Pidasin veebruaris Europarlamendi täisistungil kõne, kus juhtisin tähelepanu sellele tähtpäevale ning tänasin kõiki neid, keda veel isiklikult tänada oli võimalik. Oli liigutav tõdeda kolleegide avastusrõõmu, et veerand sajandit tagasi on tehtud otsus, mille viljad on nüüd kehastunud nende keskel. Soovitasin ka president Ilvesele väljendada Eesti tänu kõnes, millega ta märtsis Europarlamendi ees esines, kuid kahjuks ei paistnud nimetatud idee kõnesse mahtuvat.
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus 13. jaanuar 1983
/.../22. Olukord Eestis, Lätis ja Leedus (hääletus)
Järgmisena oli hääletusel Habsburgi raportile (dok nr 1-656/82) lisatava resolutsiooni ettepanek.
Hääletus:
Sõnavõtud: Chambeironi, Hahn, Adamou
Nimeline hääletus, mida taotles Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon:
Hääletanud liikmeid: 112
Poolt: 99
Vastu: 6
Loobus: 7
Euroopa Parlament võttis vastu järgmise resolutsiooni:
RESOLUTSIOON
olukorra kohta Eestis, Lätis ja LeedusEuroopa Parlament,
A. võttes arvesse 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku 1979. aasta aprilli ühist märgukirja, milles kutsutakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üles tunnustama Balti riikide õigust enesemääramisele ja iseseisvusele ning nõutakse selle küsimuse otsustamiseks rahvahääletust;
B. võttes arvesse Nõukogude Liidu ja kolme Balti riigi vahel Tartus (2. veebruar 1920), Moskvas (12. juuli 1920) ja Riias (11. august 1920) sõlmitud kahepoolseid rahulepinguid, millega Nõukogude Liit tagas kolmele Balti riigile nende territooriumi puutumatuse ja kindla rahu;
C. võttes arvesse Helsingi Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti VIII artiklit, mis tagab rahvaste enesemääramisõiguse ning nende õiguse vabalt ning endale sobival ajal ja viisil kindlaks määrata oma sise- ja välispoliitiline staatus;
D. mõistes hukka selle, et 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Molotovi–Ribbentropi pakti alusel kõnealused riigid, mis olid seni iseseisvad ja neutraalsed, ning et see okupatsioon kestab;
E. arvestades, et kolme Balti riigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ei ole seni ametlikult tunnustanud enamik Euroopa riike ning et USA, Kanada, Ühendkuningriik, Austraalia ja Vatikan on kinni pidanud seisukohast Balti riikide suhtes;
F. arvestades kaheksa aastat kestnud võitlust ja relvastatud vastupanu oma vabaduse eest võidelnud Eestis, Lätis ja Leedus, tuhandeid võitluses hukkunuid ning 665 000 eestlase, lätlase ja leedulase ümberasustamist ja küüditamist nõukogude võimude poolt Siberi sunnitöölaagritesse alates aastast 1940;
G. arvestades Sir James Scott-Hopkinsi jt poolt Euroopa konservatiivide fraktsiooni nimel esitatud, Eesti, Läti ja Leedu olukorda käsitleva resolutsiooni ettepanekut (dok nr 1-777/80);
H. arvestades poliitikakomisjoni raportit (dok nr 1-656/82),
1. kutsub poliitilise koostöö raames kohtuvaid välisministreid üles väljendama ühistoetust 1979. aastal ÜRO-le esitatud deklaratsioonile;
2. teeb neile ettepaneku esitada Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimiskomisjonile;
3. on seisukohal, et kõnealuste riikide rahvaste rasket olukorda tuleks käsitleda Helsingi lõppakti rakendamist jälgivatel konverentsidel;
4. avaldab lootust, et välisministrite konverents annab oma parima, et kõnealuste riikide rahvad võiksid saavutada oma valitsemisvormiga seotud püüdlused;
5. teeb presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon poliitilise koostöö raames kohtuvatele välisministritele ja liikmesriikide valitsustele.
/.../
Tunne Kelam
