Viimase kümnendi traagiliste sündmuste järel vajavad Lääne-Balkani riigid endiselt tõsiseid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning Euroopa Liidust on kujunenud piirkonna jaoks ainuke stiimul, mis tagab arengu ja demokratiseerumise. Sealsed riigid on mõistnud, et EL toetab sallivust, inimõigusi, kultuurilise mitmekesisuse tunnustamist ja heanaaberlikkust ning pakub kõigile liikmesriikidele turvalisust, jõukust, õiguskorda ja majandusarengut – paljutki, millest nendes riikides on minevikus puudust tuntud. Seetõttu jätkavad Lääne-Balkani riigid otsusekindlalt reforme, et täita ELi kehtestatud tingimused ja liikmeks saamisega seotud kohustused.
 
Euroopa Liit on omakorda korduvalt ning igal võimalusel rõhutanud Lääne-Balkani riikide väljavaadet liiduga ühineda ja teatanud oma valmisolekust ühinemiseelse protsessiga edasi liikuda. ELi ning Kagu-Euroopa riikide majandus-, poliit- ja õiguskoostöö raamistik on viimastel aastatel oluliselt tugevnenud. Astutud on konkreetseid samme, tehtud uusi algatusi ja toetatud nende riikide järelejõudmist Euroopale. Lääne-Balkani riikide lähenemine ELile on muutunud meie välispoliitika suurimaks prioriteediks ning meistri ja õpipoisi suhe on üha enam asendumas võrdse partnerlusega. Sellegipoolest ei ole asjad veel päriselt nii kaugel ei õigusriigi, hea halduse ega õigus- ja haldusreformide valdkonnas, kus endiselt leidub suuri lahendamist vajavaid probleeme. EL on prioriteediks seadnud eelkõige piirkonna inimsuutlikkuse tugevdamise, toetades selleks kodanikuühiskonna kui demokraatliku avaliku elu olulise osa konsolideerumist.
 
Arvestades, et meie sealsetes partnerriikides on väga noor elanikkond, tundub mulle, et investeerimine haridusse ja kultuuri oleks ELi ja Lääne-Balkani tõhusaim ühisettevõtmine ning Kagu-Euroopa riikide edaspidise arengu parim tagatis. Hariduseta ei ole võimalik üle saada mineviku varjudest ega saavutada eri rahvusgruppide leppimist ja jätkusuutlikku arengut. Seetõttu mõistavad nii EL kui ka Kagu-Euroopa riigid vajadust tugevdada kultuurikoostöö abil sealse piirkonna paljurahvuselise elanikkonna ühtekuuluvustunnet ja täiendada Lääne-Balkani riikide haridusprogramme. Peale selle on EL kinnitanud valmisolekut suurendada Erasmuse programmi raames üliõpilasvahetuse jaoks antavaid summasid, toetada programmi „Aktiivsed noored” abil noorte tegevust ning luua Lääne-Balkani riikide jaoks ka uusi ühenduse programme, et pakutud võimalused täielikult ära kasutataks.
 
Praegused saavutused Lääne-Balkani riikide viisarežiimi lihtsustamisel on piirkonnas väga oodatud ja valmistavad inimestele suurt heameelt, kuid need on üksnes tilk vett, mis ei kustuta janu ELi ja siinse elulaadi, väärtuste, normide ja kultuurilise mitmekesisuse tundmaõppimise järele. Plaan astuda Kagu-Euroopa riikidega dialoogi viisanõude kaotamise etappide üle on samm õiges suunas. Inimestevahelised kontaktid on sama vajalikud kui ametlikud sidemed, seetõttu pean ma viisavabadust Lääne-Balkani riikidega ülioluliseks ja loodan, et see saavutatakse võimalikult peatselt. Viisapiirangute kaotamisega annaksime just noortele, kes on iga ühiskonna edasiviiv jõud ja kellest kunagi omakorda saavad juhid, võimaluse Euroopat avastada ja seal omandatud kogemusi kodumaal kasutada.
 
EL on piirkonna suurim toetaja ja kaubanduspartner, kuid Lääne-Balkanil vajatakse uusi arenguimpulsse veelgi ning iga EList või rahvusvahelistelt partneritelt saadud lisainvesteering on enam kui teretulnud. Sellest võidaksid mõlemad, nii Lääne-Balkani riigid kui ka EL, kes saaks kasutada tohutuid võimalusi, mida pakuvad sealne noore ja odava tööjõuga tööturg ja kaunis loodus. Praegu Kagu-Euroopa riikides valitsev suur tööpuudus loob soodsa pinna organiseeritud kuritegevusele ja inimkaubandusele, illegaalsele sisserändele ELi riikidesse ja ebaturvalisusele piirkonnas endas. Olukorda tuleb muuta võimalikult kiiresti, luues töökohti ja pakkudes noortele tulevikuväljavaateid. Tihedam koostöö turismi, energeetika, infrastruktuuri, transpordi ja keskkonna valdkonnas saab meie suhteid üksnes tugevdada ja suurendada heaolu kogu maailmajaos.

 

Uus tahk meie suhetes Lääne-Balkaniga toetab alt üles toimuvaid reforme ning näitab, et piirkond on muutunud küpsemaks ja meistri-õpipoisi suhte asemel võime üha sagedamini kohata võrdset partnerlust. EL tervitab hiljutist arengut seoses Lääne-Balkanile olulise panuse andnud stabiilsuspakti ümberkujundamisega piirkondlikuks koostöönõukoguks, mille ülesanne on juhtida ja jälgida Kagu-Euroopa koostööprotsesse piirkondliku võrgustiku abil ja hõlbustada Euroopa integratsiooni.
 
Me oleme pidevalt rõhutanud, et naabritevahelised head suhted ja piirkondlik koostöö on põhitingimused ELi liikmeks saamisele. Seetõttu pakume piirkonnas endiselt oma toetust ja abi ebakõlade lahendamisel ning õhutame osalisi nende tegevust üle vaatama ja leidma kõigile vastuvõetavad lahendused. 16. veebruaril kiitsid ELi riigid ühehäälselt heaks uue rahvusvahelise missiooni Kosovos. ELi juhtimisel toimuv tsiviilmissioon on kaheosaline, hõlmates esiteks õigusriigi valdkonda (õigusemõistmine, politsei, toll jms) puudutavat Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni (EULEX), mille ülesanne on kriminaalõigussüsteemi reformi jälgimine, ja teiseks rahvusvahelist tsiviilbürood (ICO), mille ülesanne on jälgida, kuidas rakendatakse Ahtisaari plaani – parimat lahendust, mis jäi sõelale pärast Priština ja Belgradi läbirääkimiste tähtaja lõppu 10. detsembril.
 
Nendele saavutustele vaatamata ei ole piirkonnas siiski veel piisavalt ühtsust. Viimased sündmused Serbias pärast Kosovo vältimatut ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamist ei aita kaasa Serbia rahva eesmärgile lõimuda ELi struktuuridega. Mul on äärmiselt kahju vägivallaaktsioonide pärast, mida korraldasid rahvusäärmuslikud jõud Belgradis asuvate välissaatkondade vastu, ning ma olen täiesti veendunud, et need jõud ei esinda Serbia üldsust, kes mõistab need aktsioonid hukka samavõrd kui minagi. Praegune olukord Serbias on väga keeruline. Riik seisab ristteel Euroopa-meelse ja rahvusäärmusliku arengusuuna vahel. Serbia ja ELi suhted ei sõltu ELi seisukohast Kosovo küsimuses ning ma loodan, et Vojislav Koštunica juhitav Serbia Demokraatlik Partei (DSS) ja Tomislav Nikolici juhitav Serbia Radikaalne Partei (SRS) aktsepteerivat lähiajal reaalset olukorda ja muudavad tulevaste põlvkondade huvides oma suhtumist. EL on Serbiale juba ukse avanud ja soovib suhete tihenemist ning stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu kiiret sõlmimist, mille tingimuste täitmine kinnitaks riigi ELi arenguteele, stabiliseerides seeläbi kogu piirkonda.
 
Iga riigi lähenemine ELile oleneb tema saavutustest. Positiivne näide on Horvaatia, kellega oleme alustanud ühinemisläbirääkimisi ja kellelt ootame veel sulgemata peatükkides seatud eesmärkide kiiret saavutamist, et riik võiks lähiajal saada ELi täisliikmeks. Horvaatia eeskuju innustab kindlasti ka ülejäänud Lääne-Balkani riike täitma ELiga ühinemise poliitilisi, õiguslikke ja majanduslikke tingimusi.
 
Makedoonia sai ELi kandidaatriigi staatuse 2005. aasta detsembris – loodetavasti avaldab riik valmisolekut alustada veel selle aasta jooksul ühinemisläbirääkimisi.
 
Albaania on jäänud Kosovo küsimuses tasakaalukaks, aidates nii kaasa piirkonna stabiilsusele. EL on täheldanud positiivseid muutusi, mis on riigi majanduses toimunud tänu stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu vahelepingu rahuldavale rakendamisele. Lähitulevikus on oodata suuri kohtu- ja valimissüsteemi reforme. Valitsuse tegevus keskendub nii neile valdkondadele kui ka võitlusele korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu.
 
Montenegro edu pärast iseseisvumist 2006. aasta juunis on kõrgelt hinnatud ja see võimaldas sõlmida ELiga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu.
 
Sellise lepingu loodame sõlmida ka Bosnia ja Hertsegoviinaga, kuid kõigepealt peavad riigi poliitilised juhid jõudma kokkuleppele politseireformis.
 
Kõikide Lääne-Balkani riikide tulevik on seotud Euroopa Liiduga ning nende kaasamine Euroopa integratsiooni on ELi pikaajaline ülesanne. Lääne-Balkani riike oma perre võtmata ei saa EL kunagi valmis.