Sellest arusaamast johtus ka aastal 2004 valitud Euroopa Parlamendi algatus, mida on vedanud parlamendisaadikute Balti-Euroopa intergrupp. Aktiivset osa selles etendavad rahvaesindajad Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, aga ka Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Algatuse mõte oli kujundada sarnaselt juba ammu toimiva Vahemere strateegiaga Läänemere piirkonna arengut edendav ja koordineeriv ELi strateegia. Ettevalmistusi alustati aastal 2005, üks strateegia esimese versiooni autoreid oli Toomas Hendrik Ilves. Novembris 2006 jõuti niikaugele, et Europarlamendi täiskogu võttis suure häälteenamusega vastu väliskomisjoni raporti, mille põhiautoriks oli soome konservatiiv Alex Stubb (kellest käesoleva aasta aprillis sai Soome välisminister). Tulemuseks oli parlamendi resolutsioon Läänemere strateegia kohta, mille edastamine Euroopa Komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Läänemeremaade Nõukogule, aga ka Venemaa Föderatsiooni valitsusele tehti ülesandeks Europarlamendi presidendile. Resolutsiooniga kutsuvad Europarlamendi liikmed Euroopa Komisjoni üles esitama omapoolne ettepanek ELi Läänemere strateegia elluviimiseks. Nüüd, poolteist aastat hiljem on selge, et Läänemere strateegiast on saamas Euroopa põhja- ja kirdeosa edasise hoogsa arengu peatee.
Muidugi võib väita, et Läänemere piirkonna arenguga tegelevatest organisatsioonidest pole seni just nappust olnud – mainigem Läänemeremaade Nõukogu, Helsingi Komisjoni, Balti Arengufoorumit, Põhjamaade Nõukogu, linnade- ja omavalitsuste liite. Milleks veel ühte juurde vaja? Vastus on, et seni on tegutsetud paljuski paralleelselt, sarnaste probleemidega on tegeldud mitme eri organisatsiooni raames, kellest igaühel napib ressursse, ning on puudunud kogu piirkonna arengut arvestav rollijaotus. Läänemere strateegia lahendaks suurema osa koordinatsiooniprobleemidest, kuna see pikaajaline ning kogu ELi ressursse kaasav raamprogramm hõlmaks Läänemere regiooni tervikuna.
Läänemere strateegial on kuraditosin väljundit, kuid need on võimalik kokku võtta kolme peamise sihiasetusena:
1. Läänemere piirkonna määratlemine ELi ühe prioriteedina, et süvendada regionaalset lõimumist ning hoogustada majandusarengut ja -koostööd. Näeme strateegias vahendit, millega muuta see regioon Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja konkurentsivõimelisemaks piirkonnaks. Siinkohal pole tegemist nõukoguliku kroonuoptimismiga, vaid kaine kalkulatsiooniga, milles arvestame kaheksa asjaosalise riigi silmapaistvalt häid eeldusi (jõuline majanduskasv, haritud tööjõud, tugevad omavalitsused ja kodanikuühendused, aktiivsed väikeettevõtjad, inimeste ainulaadselt tihedad sidemed üle mere, madal korruptsioon jmt). Nende, seni tagasihoidlikult kasutatud eelduste ärakasutamine oleneb pikaajalise raamprogrammi olemasolust ning kindlasti võimalusest saada selleks ELi rahasid. Selleks pakume Läänemere strateegia rahastamist ELi eelarve eraldi realt, mis tagaks strateegia teostamise parema ülevaatlikkuse ja sünergia. Brüsseli tugi terve piirkonna hoogsale majandusarengule toob kaasa heaolu kiirema ühtlustumise ja jaotumise eri regioonide vahel.
2. Läänemere järjest ohtlikumalt saastuva ökoloogilise seisundi parandamine, milles määrav roll on ELi koordineerimisel ja rahadel. See hõlmab programme nii keskkonnareostuse (millest oluline osa tuleneb väetistest) tõkestamiseks kui ka naftakatastroofide ennetamiseks, koordineeritud tõrjumisemehhanismide loomiseks, ökoloogiliselt tundlike ja väärtuslike ranna- ja rannalähedaste alade võrgustiku loomiseks, samuti tervet rida meetmeid meretranspordi turvalisuse tõstmiseks.
3. Tõhusam teadus- ja haridusalane koostöö. Piirkonnas on kõrgetasemelised teadus- ja uurimiskeskused ehk tähelepandav innovaatiline potentsiaal. Olulist lisaväärtust annaks nende tegevuse koordineerimine ning piirkondlik rollijaotus. See oleks aluseks teaduspõhise majanduse arendamisele.
Lisaks toetab strateegia piirkonna ühtse energiaturu kujundamist, Balti mere kiirtee loomist, mis ühendaks piirkonda Kesk- ja Lääne-Euroopaga, Via Baltica valmisehitamist aastaks 2013, Rail Baltica realiseerimist ning Kaliningradi oblasti järkjärgulist avamist, et kujundada sellest üks pilootregioone.
Läänemere strateegia ei vastanda end Soome eesistumisel 1999. aastal välja käidud Põhjamõõtmele, ehkki Põhjamõõtme tõhusus on viimastel aastatel jäänud oodatust tagasihoidlikumaks. Põhjamõõde hõlmab eelkõige ELi välissuhteid Venemaa, Islandi ja Norraga, Läänemere strateegia seevastu keskendub ELi liikmete omavahelise koostöö edendamisele ja on seega ELi sisepoliitika.
Brüsseli „vanade kalade” sõnul on väga harva esinenud seda, et Euroopa kodanike esindajailt lähtunud algatus võidaks täitevorganite heakskiidu ning viidaks ellu. Läänemere strateegia paistab kujunevat siin positiivseks erandiks. Olen ise saanud üliväärtuslikke kogemusi, kuidas poliitiliste otsuste elluviimise protsess ELi institutsioonides kulgeb. 2007. aasta mais osalesin Balti-Euroopa intergrupi büroo liikmena kohtumisel Euroopa Komisjoni presidendi Barrosoga. Nüüdseks on selge, et suutsime komisjoni juhti veenda Läänemere strateegia mõttekuses. Mulle tundub, et eriti pani Barrosot mõtlema meie väide, et Läänemere piirkonnast võiks pakutava arengukava abil kujuneda nn Lissaboni strateegia edukuse konkreetne näide. Teatavasti on juba kaheksa aasta eest välja käidud Lissaboni kavast, mille eesmärk on muuta EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja innovaatilisemaks ühenduseks, saanud Brüsseli verevaene murelaps. Edunäiteid pehmelt öeldes napib. Läänemere arengu raamkavaga oleks reaalne võimalus saavutada Lissaboni strateegia eesmärgid vähemalt ühes ELi piirkonnas muu hulgas ka tööhõive suurendamise ning sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise vallas.
Balti-Euroopa toetusgrupi liikmed arutamas Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga Läänemere strateegia elluviimist Strasbourgis 22. mail 2007. Pildil vasakult Euroopa Parlamendi liikmed Girts Valdis Kristovskis (Läti), Tunne Kelam, Alexander Stubb (praegune Soome välisminister); José Manuel Barroso (Euroopa Komisjoni president) ja Jacek Saryusz- Wolski (Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees, Poola). Foto: EP fototeenistusk
President Barrosolt ootasime positiivset signaali Euroopa Komisjonile ja selle me saime. Tippjuhi soodsa suhtumise püüdsid õhust kinni sajad ametnikud. Läänemere strateegia konkreetset ettevalmistamist komisjonis hakkas Barrosoga saavutatud kokkuleppe põhjal koordineerima regionaalarengu peadirektoraat. Viimase juhi Dirk Aherniga oleme korrapäraselt kohtunud alates 2007. aasta sügisest. Pean tunnistama oma siiani heameelt tegevat üllatust, et suure ametkonna (Eesti mõõtudes oleks see superministeerium) ülemus võib ilmutada sellist avatust, operatiivsust ja paindlikkust. Aherni esimese kohtumise järeldus sillutas teed järgnevale: „Teie Läänemere strateegia on liiga hea, et lasta sellel sumbuda Euroopa Komisjoni kabinettides. Teen omalt poolt kõik, et selle teostamisele kaasa aidata”.
Öeldu ei jäänud sõnadeks. Regionaalarengu peadirektoraat hakkas koostama kokkuvõtet Läänemere piirkonnas seni tehtust ja praegu tehtavast, kaasates koostöösse kümmekond muud peadirektoraati. Ülevaade olukorrast ning strateegia rakendamise tegevusplaan – komisjoni ametliku algatuse eelnõu – peaks valmima enne kevade lõppu.
ELi liikmesriikide tasandil on olulisim areng toimunud meie lähinaabrite juures. Minu algne lootus, et uue strateegia eestvedajaks võiks saada Eesti, osutus põhjendamatuks. Õnneks võttis vedu Rootsi peaminister, kes on lubanud 2009. aasta teisel poolel seada Läänemere strateegia oma eesistumise prioriteediks. Rootsi valitsuse sellekohane avaldus läks 2007. aasta detsembris toimunud ELi Ülemkogu protokolli, mis tähendab seda, et strateegia on saavutanud ametliku staatuse ka liikmesriikide tasandil. Kuid just selleni jõudmine on olnud kõige raskem. Läks vaja lugematuid mitteametlikke ja ametlikke kohtumisi diplomaatide ja valitsusesindajatega (energiliselt aitas kaasa Rootsi saadik Tallinnas Dag Hartelius), et asjad hakkaksid liikuma. Mis puutub Eestisse, siis valitsuse ametlikku seisukohta Läänemere strateegia suhtes pole siiani suudetud kujundada. Jätkub ministeeriumide seisukohtade selgitamine ning ka Riigikogul puudub 2008. aasta aprilliks veel ametlik seisukoht. Leedu Seim tegi möödunud aastal Läänemere strateegiat toetava otsuse, tutvustasime kava Brüsselis ka Leedu peaministrile. Strateegia autori Alex Stubbi asumine Soome välisministri kohale tähendab Soome valitsuse aktiivset toetust. Positiivseid signaale on saabunud ka Taanist ja uuelt Poola valitsuselt. Kuid on selge, et kõik Läänemere riigid peavad ilmutama konkreetset poliitilist tahet ning aktiivset valmisolekut Läänemere strateegia sisuliseks ja tehniliseks ellurakendamiseks.
Eestile avanevad Läänemere strateegiaga avarad tegutsemisvõimalused. Lisaks suunatud projektirahadele (Eesti võiks loota 3–4 miljardit krooni – summat, mida Eestis tahetakse parajasti eelarvest kärpida) on Eestil väikese riigina võimalik ära kasutada ühistegevuses peituvat potentsiaali mitmesuguste valdkondade arendamiseks, mida meie piiratud ressursid üksi tegutsedes ei võimaldaks. Kui arvestada tõsiasja, et Läänemere basseinist võib saada üks maailma kiiremini arenevaid piirkondi, siis on Eestil sellest strateegiast loodetavasti võita palju rohkem, kui oskame hetkel ette kujutada.
TAUSTAKSIntergrupid ehk tugirühmad on Euroopa Parlamendi ametlikud fraktsioonidevahelised töörühmad, mis moodustatakse 5 aastaks. Grupi moodustamiseks peab saavutama vähemalt kolme fraktsiooni toetuse.
