Selliseid hoiakuid toetab tõdemus, et ka maailma juhtivate poliitikute puhul ei mängi maailmavaateline kuuluvus enam kuigi suurt rolli. Sellest olulisem on isiklik keemia, iseloomude ja hoiakute kokkulangevus. Nii sai tööerakondlane (sotsiaaldemokraat) Tony Blair selgelt paremini läbi padukonservatiivse George Bushi kui oma vennasparteisse kuuluva liidukantsler Schröderiga. Sarnaseid näiteid võib veel palju tuua. Tänases Euroopas ei saa enam imestada, kui ametlikult konservatiivsesse perekonda kuuluv Prantsuse president süüdistab tööerakondlast Blairi liiga parempoolse ning liberaalse majanduspoliitika ajamises ning turufundamentalismi levitamises Euroopas. Imestada ei saa ka selle üle, et sotsiaaldemokraatlik Taani peaminister teostas sedavõrd liberaalse tööturureformi, mis ametlikult üliparempoolse Itaalia peaministri Berlusconi jaoks tundus ilmselgelt liiga radikaalsena. Kui sellele „uuest Euroopast” lisada sotsiaaldemokraatide poolt juhitud Bulgaarias kehtestatud maailma madalaim ühetaoline tulumaks, mida naabruses oleva Sloveenia konservatiivne valitsus läbi ei julgenud viia, on näha, et parem- ja vasakpoolsusest on tänases Euroopas tõepoolest raske rääkida.
Nii tundubki, nagu oleksime postmodernismi järel sisenemas postpoliitilisse ajastusse, kus valitseb mitte konkurents erinevate arusaamade vahel, kuidas maailma paremaks muuta või vähemalt mitte lasta tal halvemaks muutuda, vaid soov mitmesuguseid poliitilisi tehnoloogiaid kasutades võimalikult kaua võimul püsida. Erakondi müüakse nagu iga teist kaupa, nagu pesupulbrit või seepi. Oluline pole mitte see, mis neil vahet on, vaid kuidas nad välja näevad, milline on nende „bränd”. Nii pole imestada, kui inimesed ei tunne enam huvi poliitika sisu vastu, vaid suhtuvad sellesse nagu igasse teise äritegevusse.
Iseenesest pole olukorras midagi uut. Samasugune hägustumine on olnud demokraatia loomulikuks koostisosaks varemgi. XIX ja XX aastasaja vahetusel elasid sotsiaaldemokraadid üle põhimõttelise muudatuse. Kommunistlikust liikumisest väljakasvanuna leidsid nad ühel hetkel, et oma valijate – see tähendab töövõtjate – huvides on mõttekam üle võtta demokraatliku ühiskonna mängureeglid ning leppida kapitalistliku majandussüsteemi aluseks oleva eraomandiga. Mitmed muud Karl Marxi poolt paika pandud põhimõtted, nagu „tugev progresseeruv tulumaks” jäid nende programmi alles, vähe sellest, selle võtsid aja jooksul üle ka parempoolsed erakonnad. Loomulikult hägustus sellise muutusega sotsiaaldemokraatlik maailmavaade, samas võimaldas „keskele” liikumine neil suuremas osas Euroopa riikides võimule tulla. Mõnel pool on seetõttu üsna raske aru saada, mis sotsiaaldemokraate konservatiividest enam eristab. Tony Blairile oli eeskujuks igal juhul rohkem Margaret Thatcher kui tema tööerakondlastest eelkäijad.
2007. aasta september. Siis veel Ukraina ekspeaminister Julia Tõmošenko külas endisel Suurbritannia peaministril Margaret Thatcheril Londonis. Foto: Scanpix
Vähemalt niisama suured kui mitte suuremad muudatused on toimunud liberaalidega. Klassikaline liberalism on pürginud ühiskonna radikaalsele uuendamisele, kaitsnud üksikisiku tingimusteta vabadust enese teostamiseks. Aja jooksul on see poliitilises maailmas paraku moondunud ülimalt liberaalseks suhtumiseks omaenda põhimõtetesse. Liberaalsetele põhimõtetele truuks jäämise asemel on liberaalsed erakonnad maailmas pürgimas võimule „iga hinna eest”, olles selleks valmis tegema koostööd ükskõik missuguse erakonnaga. Pole ime, et sõltuvalt valitsuse koosseisust on liberaalsed erakonnad valmis ajama kas äärmiselt konservatiivset või äärmiselt vasakpoolset poliitikat. Kujukaks näiteks sellest on liberaalide saadikurühm Europarlamendis, mis ühendab endas sõbralikult nii vasak- kui ka parempoolseid liberaale. Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond, kelle koostöö on Eesti avalikkust tihti jahmatanud. Liberalismi arengukäiku vaadates pole selles tegelikult midagi hämmastavat – eesmärk pühitseb abinõu.
Ainus mõtteviis, mis on üritanud truuks jääda teda algusest peale kandnud väärtustele, on konservatiivne arusaamine maailmast. Nii nagu heal lapsel ikka, on sellelgi palju erinevaid nimesid ja nägusid. Euroopa Rahvapartei (ERP) ühendab konservatiivseid, kristlik-demokraatlikke, kristlik-sotsiaalseid, rahvuslik-alahoidlikke, rahvuslik-konservatiivseid erakondi, Portugalist ERP-sse kuuluv erakond kannab koguni nime sotsiaal-demokraatlik. Samas tuginevad need kõik samale alusele ehk kristlikule arusaamale inimesest, mis otsib tasakaalu inimesele loomuomase vabaduse ning sellega omakorda seotud vastutuse vahel.
Kuigi ka konservatiivide leeris on nakatutud moodsatest haigustest ning asutud tegelema „poliitikaga”, on ometi just siit kasvanud välja poliitikud, kes on maailma nägu ning käekäiku viimase viiekümne aasta jooksul kõige suuremal määral mõjutanud. Need on poliitikud, kes pole hoolinud ei poliitilisest korrektsusest ega isiklikust populaarsusest või poliitilisest otstarbekusest. Nad ei läinud kergema vastupanu teed, vaid tegid seda, mida õigeks ning vajalikuks pidasid. Samas pole olnud tegemist diktaatorite, vaid demokraatlike poliitikutega, kes ei hoidnud võimust kahe käega kinni, vaid olid valmis sellest üsna kerge südamega loobuma, tõdedes: „Mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna.”
Esiteks kerkib sellest reast esile XX sajandi Euroopa üks silmapaistvamaid poliitikuid Winston Churchill. Churchilli karjäär poliitikuna oli sedavõrd pikk, et sellele võib anda väga erinevaid hinnanguid. Kindlasti polnud Churchill eksimatu – ta oli inimene nagu iga teine. Konservatiivse mõtteviisi lahutamatuks osaks ongi arusaamine oma ekslikkusest. Konservatiivid ei tõsta inimest Jumala tasemele, nad on valmis arvestama tema puudulikkusega. Katse hoiduda vigadest viib aga tunduvalt suurema paheni – suutmatusele otsustada. Soov iga hinna eest mitte eksida halvab arengut, pigem tuleb rahulikult ja ausalt tunnustada oma ekslikkust, kuid julgeda sellele vaatamata edasi minna. Seda Churchill ka tegi. Tema suurimaks teeneks oli põhimõtteline vastuseis XX sajandi kahele suurimale tõvele – natsionaalsotsialismile ning kommunismile. Paraku kõlasid nii ühe kui ka teise puhul tema hoiatused esialgu kurtidele kõrvadele ning alles hiljem sai maailm Churchilli sõnumist aru.
Teiseks võtmekujuks konservatiivses revolutsioonis on Konrad Adenauer. Teise maailmasõda järel oli Euroopa vajumas sotsialistliku käsumajanduse rüppe. Olukord oli seda ohtlikum, et sellist lähenemist soosis Ameerika Ühendriikide „uue lepingu” poliitika. Küsimus polnud seejuures mitte vasakpoolsete jõudude poliitilises võidukäigus, vaid selles, et sotsialistlik käsumajandus poleks suutnud Euroopat välja viia teda Teise maailmasõja järel tabanud kriisist ega luua vastukaalu kommunistlikule süsteemile. Konrad Adenaueri „sotsiaalne turumajandus” tõi siin kaasa põhimõttelise pöörde. Loobumine käsumajandusest ning inimestele vabaduse andmine ise oma tuleviku eest hoolitseda oli ajalooline pöördepunkt Euroopa ajaloos. Saksa majandusime julgustas teisi riike Saksamaa eeskuju järgima ning oli rängaks hoobiks kommunistliku süsteemi autoriteedile. Tagantjärele on Adenaueri poliitikat esitletud kui konsensuslikku ning lepitavat. See on tõest väga kaugel. Sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud ründasid Adenaueri reforme raevukalt, valitsus püsis võimul ühe hääle toel. Saksamaa jaoks oli tegemist tõelise „šokiteraapiaga”. Ometi jäi Adenaueri valitsus kursile kindlaks – ning saavutas edu.
Kolmandaks konservatiivse revolutsiooni lipukandjaks Euroopas on Margaret Thatcher. Ta tuli võimule hetkel, mil Euroopa oli ühelt poolt üle võtnud Adenaueri „sotsiaalse turumajanduse” kontsepti, jättes sellest välja aga turumajanduse ning pöörates tähelepanu vaid sotsiaalsele poolele. Tulemuseks oli ebardliku „heaoluühiskonna” loomine, mis vähendas saatuslikult Euroopa konkurentsivõimet ning suutlikkust. Margaret Thatcher otsustas teha täispöörde. Tema radikaalsed reformid vedasid Suurbritannia välja majanduskriisist, näidates kogu Euroopale, et turumajanduslikud reformid annavad tõeliselt häid tulemusi. Paljuski tänu „raudse leedi” mõjule tõusid parempoolsed poliitikud võimule kogu Euroopas, teostades turumajanduslikke reforme ning muutes põhimõtteliselt seniseid arusaamu. Thatcheri radikaalsed reformid mõjutasid suurel määral kommunismi ikkest vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maid, viies neid edasi kiiremini, kui keegi oleks osanud arvata. Suurim kompliment, mida mulle kunagi on tehtud, on Margaret Thatcheri ütlus, et minu näol on tegemist tema poliitilise pojapojaga.
Samasugust konservatiivset revolutsiooni vajab Euroopa ka praegu. Mitte purustavat ning lõhkuvat revolutsiooni, vaid tagasipöördumist Euroopa suureks teinud väärtuste juurde. Eeskätt tähendab see poliitikat, mis julgeb taas lähtuda selgetest põhimõtetest ning väärtustest. Euroopa positsioonid maailmas on nõrgenemas. Neid pole võimalik taastada, lauldes kaasa poliitilise korrektsuse kooris, vaid tuginedes inimeste loomulikele õigustele ja vabadustele, loobudes soovist seada valitsust inimestest ülemaks ning taastades usu klassikalistesse väärtustesse, nagu inimese vabadus, perekond ning isamaa.
