Prantsusmaast suurema pindalaga saar India ookeanis, Madagaskar, on meile tuntud eksootilise looduse poolest. Vähesed eesti keeles selle maa kohta ilmunud raamatud rõhutavadki saare looduse erilisust, mida võiks kõige täpsemalt iseloomustada fakt, et üle 80% sealsest floorast ja rohkem kui pool faunast on endeemilised ehk liigid, mis esinevad maakeral vaid sellel saarel. Neile, kel suur huvi Madagaskari põneva looduse vastu ning piisavalt raha, et seda endale lubada, müüvad turismifirmad kalleid reisipakette.
Siinkirjutaja käis sellel kaugel maal koos rühma seljakotituristidega, mis on kaugelt ebamugavam viis reisimiseks, kui liikuda suurte maasturitega ühest tärnilisest hotellist teise ning turvaliselt vaadata reservaatides loomi ja taimi. Iseseisvalt liikudes näeb aga võrratult rohkem ning tekib aimdus maa tegelikust olukorrast ja elust. Meie poolt valitud reisiviis oli ka kordi odavam kui ettekorraldatud reis. Ainsad kindlalt fikseeritud asjad olid lennuki saabumise ja äralennu kuupäevad.
Samas, reisimine nii vaesel maal kui Madagaskar ei ole sugugi nii odav, kui sealne keskmine palk (õpetajatel 400 krooni) ja hinnad eeldaksid, sest harvad Lääne turistid satuvad kõikjal, kuhu nad ilmuvad, kohalike „toitumisahelate” põhisponsori rolli. Isegi rahvusvaheliste organisatsioonide poolt rahastatud looduskaitsealadel, kus kehtib küll ametlik hinnakiri, tuli ühekorraga palgata kõik olemasolevad giidid, sest „madal hooaeg” ei taga kõigile giididele muidu tööd!
Foto: Erakogu
Selles paradiislikus kliimas elavat ühiskonda iseloomustavadki kõige paremini sõnad vaesus, korruptsioon ja lootusetus. Mainin siin just nimelt kliimat, mitte loodust, sest tavaliselt oodatakse sellelt troopiliselt saarelt võimsaid vihmametsi, rikast ja kirevat taimestikku ja loomastikku. Paraku on neid ehedal kujul näha vaid väga üksikutes hoolega valvatud loodusreservaatides. Sageli oli neiski primaarse ehk omamaise loodusliku metsa asemel inimese poolt istutatud, isegi võõraste eukalüptidega „rikastatud” metsa. Eksootilisi Madagaskari loomi näeb neis loodusvarjupaikades õnneks aga piisavalt – usin pildistaja ei pea olema suur loodusfotoproff, et saada tuhandeid kaadreid kümnetest leemuriliikidest, kameeleonidest, sisalikest, konnadest ja madudest. Sõbraliku olemisega ja mitte väga inimpelglikud leemurid, kes meenutavad üheaegselt kassi ja ahvi, elavad üsna vabalt mitte ainult valvatud loodusparkides, vaid ka külades ja teeäärsetel puudel, mida siin-seal veel alles on.
Puude kiire hävitamine alepõllunduses ongi üks esimesi valusaid muljeid, mis igale rändajale silma torkab. Tõepoolest, 21. sajandil võime näha reaalset alepõllundust, mida looduse õnnetuseks tingib saareelanike primitiivne ja vähetõhus põllundustehnika. Alet põletatakse lausa kõige rangemalt valvatavate biosfäärikaitsealade vahetus naabruses. Saar, mis veel sajand tagasi oli ühtlaselt kaetud maale siiani kuulsust toonud troopiliste metsadega, on praeguseks suures osas täiesti lage. Ärakurnatud põllud jäetakse maha ning need silmapiirini ulatuvad tühjad lagendikud jätavad kena rohelise mulje vaid vihmasesoonil. Paraku ei toida need rohumaadena ära isegi kariloomi. Enamasti on hävinud ka hiljuti kogu saart katnud žþunglite genofond, nii et parimagi tahtmise juures ei ole võimalik mitte midagi taastada. Lisaks alepõletamisele nüsitakse üsna primitiivsel moel maha ja põletatakse söeks kuninglikke 1000-aastaseid baobabe, sest sooja toidu tegemiseks muid võimalusi ei ole.
Viimased baobabid. Foto: Erakogu
Saar on suur ning autodega matkamine seetõttu paratamatu. Saarel on kaks teineteisega võrguks ühendamata, praktiliselt kasutamatut raudteed, kus vahel harva liigub mõni kaubarong. Autoteedega on lood samuti väga halvad. Enam-vähem korralikud kõvakattega teed on viimastel aastatel rahvusvahelise abi toel ehitatud vaid pealinna ja mõne suurema keskuse vahele. Enamasti peavad masinad vaevaliselt ukerdama pinnasteedel või tohutute aukudega asfaldil, mille kate pärineb tõenäoliselt koloniaalajastust. Üle igasuguste piiride vohavat korruptsiooni saavadki reisijad kõige ehedamalt tajuda teedel – mitmeid kordi ühe ja sama teejupi jaoks antud rahvusvaheliste organsatsioonide rahasüstidest ei ole kohalike ettevõtjate sõnul konkreetsele teele jõudnud ühtegi ariarit. Neil teedel sõitvad turistid peavad arvestama, et iga mõnekilomeetrise lõigu tagant võivad teie mikrobussi peatada automaatidega relvastatud sandarmid, kellele bussijuht peab maksma „trahvi”, s.t andma igale sellisele checkpoint'ile rahanutsu. Meie nimetus neile arvukaile rahaküsimispatrullidele – nuts-point – meeldis meie kohalikele tee- ja autojuhtidele sedavõrd, et ma ei imestaks, kui sõna malagasside kõnekeelde juurdub!
Kuigi 80% rahvastikust on hõivatud põllumajanduses, ei suuda see imelise kliimaga saar oma elanikke ära toita. Reisiteatmiku andmetel tuuakse kuni kolmandik teraviljast, peamiselt riis, mujalt sisse. Rahvaarv on väga kiirelt kasvamas – kui 1928. aastal elas Madagaskaril 3,5 miljonit, siis 2006. aasta andmetel juba 18,5 miljonit inimest. Sealsetes külades ringi liikudes võib veenduda, et kõik need on endiselt väga lasterohked, mistõttu pole ime, kui paarikümne aastaga elanikkond taas kahekordistub. Selline rahvastikukasvu perspektiiv samade majandusolude jätkudes teeb väga murelikuks. Keegi ei tea, mida hakkab tegema arvukas noor põlvkond, kui puuduvad võimalused korralikuks hariduseks. Vaesuse tõttu on ka inimeste liikuvus väike. Lähim manner, Aafrika, on ligi 400 km kaugusel ning ega sealgi, vaeses Mosambiigis, liigseid suid ei oodata.
Elekter, nõrk ja ebastabiilne, on vaid suuremates linnades. Külades nägime väntgeneraatoriga raadioid ja kohalike rikkurite kodudes päikesepatareidel töötavaid telereid. Sügava vaesuse ja ekspordi väikese mahu tõttu ei suuda riik kõike hädavajalikkugi sisse tuua, mistõttu jääb üle vaid rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide tugi. Kuhu aga sellise väljaspoolse sekkumisega jõutakse?
Tundub, et tärkavale majanduslikule võimekusele sai kõige traagilisemaks ja saatuslikumaks 1975. aastal toimunud, N Liidu mahitatud kommunistlik riigipööre. Natsionaliseeritud pangandus ja nõrguke tööstus said sellega surmamatsu. Sotsialistliku elukorralduse jutlustajad aga suutsid malagasside pead nii segi pöörata, et siiani ei ole seal maal kerge taasjuurutada eraomanduslikke majandussuhteid ja õigusriiklust. Omaaegse riigipöörde katastroofilisi tagajärgi on hiljem korduvalt püütud siluda, kuid pikka aega valitsenud kommunistlik diktaator Didier Ratsiraka (võimul 1975–1993) ei ole siiani oma maad rahule jätnud. Ka praegune president Marc Ravalomanana (võimul alates 2002. a) ei saanud konkurendi Ratsiraka vastuseisu tõttu ligi aasta aega võimu teostada, mistõttu tekkinud tõsine poliitiline kriis paiskas vahepeal juba kosuma hakanud majanduse ja eriti ekspordi taas kaosesse. Populist Ratsiraka poolt kehtestatud korruptiivne tsentraalne juhtimine ühes kogukondlike omandisuhete ja külavanemate absoluutse võimuga kohapeal on tänini suureks probleemiks igaühele, kes sooviks Madagaskarile investeerida. Välisinvestorid ei ole külakogukonnas oodatud, mis sest, et seal valitseb suur vaesus ja perspektiivitus. Kuigi inimesed on igati sõbralikud ja lahked ning turistina on seal mõnus nendega suhelda, võivad olud kohe muutuda, kui tahad rajada ettevõtte. Riigibürokraatia ootab altkäemakse, riigipankades rahaülekanded ei liigu. Kohalik külavanem nõuab kõigepealt sotsiaalobjektide rajamist ja alles siis, kui külakoosolek selleks loa annab, võib ettevõtja mõelda oma ettevõtte rajamisele. Kuid igal järgmisel aastal võidakse see luba talt jälle ära võtta. Mõned väga üksikud eurooplased on sinna suutnud puhkemajasid rajada, üks Inglise kompanii on püsti pannud isegi korraliku õlletehase, mille väärt toodangut võib saare igas otsas nautida.
Madagaskar on hea näide sellest, et sotsialistlikke eksperimente võivad endale lubada vaid väga rikkad riigid ja ka nemad ainult paari põlvkonna jooksul, sest ressurss saab paratamatult otsa. Vaestele, alles arenema hakkavatele maadele mõjub kommunismi mesijutt koos varanduste sundvõõrandamisega täiesti halvavalt. Suurte habemike riigi- ja majandusteooriate järgi kihva keeratud riike leiab igalt kontinendilt. Madagaskar jääb justkui nurga taha, temast on vähe räägitud, kuid kahjuks tuleb ka see kunagine paradiislik maa lisada maailma kommunistlike eksperimentide musta nimekirja.
