Otsus valimised korraldada ei tulnud väljastpoolt riiki, vaid sündis kohapeal. Kuninga sõnul soovis ta, et kasvavate ohtudega maailmas ei sõltuks riigis kõik ühestainsast inimesest, kes kõigele lisaks on sattunud troonile tänu budistide poolt usutavale ümbersünnile, mitte tarkusele ja teenetele.
Kuigi kuningakoda jääb alles ka pärast valimisi ning säilitab riigis suure mõjujõu, on parlamendivalimiste tulemustest sõltuva valitsuse ellukutsumise näol siiski tegemist võimude lahususe põhimõtte kehtestamisega veel ühes riigis.
Tegelikult asus pikka aega täiesti suletud olnud Bhutan ettevaatliku moderniseerimise teele umbes kümme aastat tagasi, kui väga kalli raha eest hakati riiki lubama piiratud hulgal turiste ning legaliseeriti televisioon ja Internet. Aasta enne pärisvalimisi korraldati proovivalimised, et harjutada, kuidas kodanikud urnide juures käituma peaksid.
Samas pole ka pärast märtsis toimunud valimisi oodata, et Bhutan edasise demokratiseerumise ja kaasajastumisega kiirustaks. Esiteks usub enamik bhutanlasi endiselt, et kuningal pole mingit vajadust oma võimu jagada, sest riigi ametlikuks ideoloogiaks kuulutatud sisemaise õnne kogutoodangut suudab ta oma alamatele suurepäraselt tagada ka valitavate poliitikute abita. Teiseks teeb bhutanlasi vägagi murelikuks nende piiride vahetus naabruses asuvate Nepaali, Bangladeshi ja India kogemused korruptsiooni, etniliste ja religioossete kokkupõrgete ning moderniseerumisega kaasnevate pahede näol. Ebameeldivate muudatuste eest kaitsevad bhutanlased oma maad muu hulgas sellega, et on keelustanud oma riigis mägironimise, säästmaks keskkonda, ning sätestanud seadusega, et metsadega kaetud ala ei tohi langeda alla 60 protsendi riigi pindalast. Ka on kuningas kohustanud oma alamaid avalikes kohtades liikuma üksnes rahvariietes.
Bhutanlased oma maa esimestel demokraatlikel parlamendivalimistel järjekorras seismas. Massilise, kaheksakümne protsendini ulatunud osaluse tagas Bhutani armastatud kuninga vastav palve oma alamatele. Foto: Scanpix
Olgugi et valimistesse üldiselt entusiastlikult ei suhtutud, osales 24. märtsil hääletamisel siiski tervelt 80 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Eelkõige tegid nad seda sellepärast, et nii oli palunud neid nende armastatud kuningas.
Valimistulemused ise andsid mäekõrguse võidu Rahu ja Heaolu Parteile, kes sai parlamendis 44 kohta. Ülejäänud kolm kohta jäid Bhutani Rahvaparteile. Kuningakojas tekitas niisugune tulemus mõningast nõutust, kuna mõlema partei sarnaseid platvorme arvestades võinuks eeldada kohtade võrdsemat jaotust. Nüüd tekib Bhutani parlamendis karjuv disproportsioon, kuna opositsiooni võitjaerakonnale sisuliselt pole. See omakorda tähendab, et otsustav sõna jääb ettenähtavas tulevikus endiselt kuningale.
